Tänapäeval ei afišeeri globalistid end leninlastena, ent nad on seda oma maailmavaatelt, eriti suhtumisest inimesse, keda sotsialismis peetakse ühiskonna omandiks, kellelt tuleb võtta initsiatiivikus ja oskus iseseisvalt mõelda. Perekonna lammutamine, elu alal hoidvate traditsioonide hävitamine – see kõik on juba olnud, ning kuulub hästi unustatu hulka, kirjutab Roland Tõnisson peagi ilmuvas raamatus „Verepunane Venemaa".
Objektiiv avaldab lõigu Roland Tõnisson peagi päevavalgust nägevasse raamatusse „Verepunane Venemaa", mille ilmumisele on „Hooandja" kaudu võimalik toeks olla.
Vene ajaloolasel Anatoli Grigorjevitš Latõševil õnnestus pärast 1991. aasta augustikuiseid sündmusi pääseda riiklike arhiivide salajasimatesse fondidesse. Toona üritasid kommunistid riigipööret, et säilitada NSVL. Valitsus lootis leida põhjuse 1917. aastal toimunud riigipöördele ja seeläbi varustada end teadmisega, kuidas ise vigu vältida. Olles tutvunud esimese kolmekümne dokumendiga olid uurijal, tema enda sõnul, juuksed peas püsti ja usk Vladimir Iljitš Leninisse kadunud.
Milliseks siis osutus „sõbralike silmadega vanaisa Lenin," kõigi rõhutute pärast südant valutav, heasüdamlik proletariaadi „kaitseingel"?
1905. aasta revolutsiooni ajal kutsus Lenin, viibides ise Šveitsis, Peterburi noorsugu valama politseinike peale hapet, kallama sõduritele korruselamute akendest keeva vett, kasutama naelu hobuste sandistamiseks ja loopima tänavatel „käsipomme." Nižni Novgorodi saabus temalt paber järgneva sisuga: „Panna toime massiline terror mahalaskmistega. Panna tegutsema sajad prostituudid, kes joodaksid purju sõdureid ja ohvitsere … Mitte minutitki viivitamist!" Seltsimehed Saraatovist said järgmised juhised: „Maha lasta vandenõulased ja kõhklejad küsimata kelleltki midagi ja lubamata idiootlikku venitamist."
Vähe on uuritud Lenini lapsepõlvest pärinevat russofoobiat. Tema suguvõsas ei olnud tilkagi vene verd. Tema ema oli sakslanna, kelle veri oli segatud rootsi ja juudi päritoluga. Isa oli pooleldi kalmõkk, pooleldi tšuvašš. Leninit kasvatati sakslaslikus vaimus. Oma direktiivides rääkis ta venelastest alati alandavas vormis. Nõukogude täievolilisele esindajale Šveitsis andis proletariaadi juht käsu: „Venelastest lollidele andke tööd: saatku siia väljavõtteid ajalehtedest, aga mitte juhuslikke numbreid (nagu need idioodid siiani on teinud)."
Tutvunud 1895.a. välismaal Vene marksistide-sotside juhi Georgi Plehhanoviga tunnistas toona 25 aastane Vladimir Iljitš: „Mängisin tinasõduritega võrdlemisi hilise eani. Minu mängupartnerid tahtsid alati olla tingimata Vene vägede eesotsas, minul ei olnud sellist soovi aga kunagi. Kõikides mängudes leidsin ma olevat palju meeldivama kujutada ennast Inglise vägede komandörina ja peksta halastamatult „venelasi" – oma vastaseid."
Nende koletislike leninlike dokumentide seas olid eriti julmad käsud kaasmaalaste hävitamiseks. Näiteks: „Põletada Bakuu täiesti maha, võtta tagalas pantvange, panna nad pealtungiva Punaarmee etteotsa, tulistada neile selga, saata punased kõrilõikajad piirkondadesse, kus tegutsesid „rohelised," puua „rohelistena" (pärast ajame nende eneste kaela) ametnikke, rikkureid, pappe, kulakuid, mõisnikke. Maksta tapjatele igaühele 100 000 rubla …"
Kaukaasiasse saatis Lenin perioodiliselt järgneva sisuga telegramme: „Veristame kõik ära." Ajal, mil Lev Trotski (Leiba Bronštein) ning Jakov Sverdlov hävitasid vene kasaklust, jäi Lenin, seni arvatult, sellest kõrvale. Nüüdseks on avastatud juhi telegramm Mihhail Frunzele „kasakate täieliku hävitamise" teemal. Nimelt saatis 19. detsembril 1919 Felix Dzeržinski Leninile kirja küsimusega, kuidas kohelda umbes miljonit vangistatud kasakat. Lenin kirjutas sellele oma resolutsiooni: „Kõik viimseni maha lasta."
Uurijal õnnestus hankida sellised Lenini märkmed: „Teen ettepaneku viia läbi uurimine ja suu ammuli vahtijad maha lasta," Rakovski[1] nõuab allveelaeva. Peab andma kaks ja määrata vastutav isik, meremees, öeldes talle: „Laseme su maha, kui kiiresti kohale ei toimeta." „Andke Melnitšanskile[2]) telegramm (minu allkirjaga), et häbiväärne oli kõhelda ja mitte maha lasta kohale mitte ilmumise eest." Kiri Stalinile: „Ähvardage mahalaskmisega seda käpardit, kes juhtides sidet ei oska Teile anda head valjuhääldit ja saavutada täielikku telefonisidet minuga." 11. augustil 1918 bolševikele Pensas: „Puua (tingimata puua), et rahvas näeks, mitte vähem kui 100 jõukat talupoega. Valida hukkamise läbiviimiseks tugevamaid inimesi." 1917. aasta lõpus, kui Lenin asus valitsuse etteotsa, tegi ta ettepaneku lasta maha iga kümnes muidusööja. Ja seda massilise töötuse ajal.
Eriline suhe oli Leninil õigeusu kirikusse. Püha Nikolai Imetegija päeval, mil Venemaal traditsiooniliselt tööd ei tehtud, andis Lenin 25.detsembril välja käskkirja: „Leppida „Nikolaga" on rumal. On vaja jalgele tõsta kogu Tšekaa, et maha lasta „Nikola" pärast tööle mitte ilmunud." See tähendab, karistada neid, kes valisid kirikupüha laupäevaku[3] asemel.
Samal ajal oli Lenin üsna leplik katoliikluse, budismi, judaismi, islami ja kristlike sektide suhtes. On ka andmeid, et 1918. aasta algusest alates oli tal ideid õigeusu asendamiseks katoliiklusega.
Poliitbüroole mõeldud, ent Molotovile adresseeritud kirjas 19. märtsist 1922, andis Lenin juhtnööre nälja kasutamiseks ettekäändena kirikute tühjaksröövimiseks, mille käigus lastaks maha võimalikult palju „reaktsioonilisi vaimulikke." Vähetuntud on Dzeržinskil adresseeritud dokument №13666/2, daatumiga 1. mai 1922: „ … hädavajalik on võimalikult kiiresti teha lõpp pappidele ja religioonile. Papid peab arreteerima kui kontrrevolutsionäärid ja sabotöörid, nad tuleb kõikjal maha lasta ja maha lasta halastamatult. Ja võimalikult rohkem. Kirikud tuleb kinni panna. Kirikute ruumid tuleb pitseerida ja neid kasutada laohoonetena."
Filosoof Nikolai Berdjajev on Leninit nimetanud ropendamisgeeniuseks ja kuulus mõtleja ei rääkinud sellest põhjuseta. Säilinud on lisaks enamlaste „suulisele pärimusele" ka kirjalikke ülestähendusi „lahkete silmadega vanaisa Lenini" keelekasutusest.
Lenini psüühiline seisund oli kõik muud kui stabiilne. Ta võis langeda nädalateks depressiooni. Ta võis olla kuu aega tegevuseta ja sellele järgnes tormilise aktiivsuse periood. Selle kohta kirjutas abikaasa Nadežda Krupskaja: „Volodja sattus hullusesse …"
Leninil olevat puudunud huumorimeel. Berdjajev on nimetanud teda geeniuseks roppuste osas. Selle tõestuseks mõned read Stalinile ja Kamenevile 4. veebruaril 1922. aastal saadetud kirjas: „Jõuame alati mõne sita eksperdiks võtta … Ei saa järel lohistada lupardeid ja lurjuseid, kes ei taha aruandeid esitada … Õpetage neid sitapäid korralikke aruandeid esitama …" Roza Luksemburgi artiklitele tegi ta selliseid märkusi nagu „idioot" ja „lollakas."
Lenin ei olnud ka sugugi askeetlike eluviisidega, nagu on üritatud selgitada. Filmides näeme suurt proletariaadi juhti joomas suhkruta porganditeed tüki leiva kõrvale. Hiljuti avastatud dokumendid annavad tunnistust suurejoonelistest pidudest. Sellest, millised kogused musta ja punast kalamarja, delikatesskala ja muid hõrgutisi tarniti regulaarselt Kremli nomenklatuurile Lenini elu ajal, mil suurem osa riigist vaevles näljahäda käes. Lisaks sellele ehitati Zubalovo asulasse selsamal perioodil, mil maa oli haaratud näljaepideemiast, Leninile ja tema võitluskaaslastele šikke suvilaid.
Ka alkoholi tarbis Lenin üsna ohtralt kuni haigestumiseni 1921. aastal. Välismaal emigratsioonis olles ta ilma õlleta söögilauda ei istunud. Samas oli ta hiljem sunnitud nuhtlema Stalinit ja tema suurt sõpra Ordžonikidzet. Eriti viimast, kellele Lenin saatis aegajalt märgukirju: „Kellega täna jõite ja laamendasite? Kustkohast eided välja ilmusid? Teie käitumine mulle ei meeldi. Seda enam, et Trotski kaebab pidevalt teie peale." Stalin suhtus naistesse ükskõiksemalt, ent Ordžonikidze oli kõva pidutsema. Lenini kriitikale vastas Stalin: „Ma olen ju grusiin ja ei saa elada ilma veinita."
Kuigi Leninit on pildistatud koos kasside ja lastega, ei paistnud suur juht Krupskaja sõnul loomaarmastusega eriti silma: „ … kõlas koerte katkendlik ulg. See oli Volodja, kes koduteel narris alati naabri koera …"
Lenin ei armastanud ka Krupskajat, pidades teda parimal juhul asendamatuks kaasvõitlejaks. Kui ta haigestus, keelas ta Nadežda Konstantinovnat enda juurde lasta. Selle peale veeretas Kruspkaja end põrandal, hüsteeriliselt nuttes. Seda on meenutanud mälestustes Vladimir Iljitši õed.[4]
Venemaa endise presidendi pressisekretär Pavel Voštšanov on avastanud endise NLKP peakorteri arhiivides palju materjale, mis osutavad noore nõukogude vabariigi agressiivsetele plaanidele naabrite vastu. Näiteks soovitab Lenin korraldada Soome piiril relvastatud konflikte. „Sõjaväe kaasabil karistada Lätit ja Eestit. Ületada kindral Balasovitši kannul kusagil piir. Kasvõi ainult versta ulatuses ja üles puua 100–1000 nende ametnikku ja rikast inimest …" „Sõjaväelaste sildi all (hiljem saame kõik nende kraesse ajada) tungida 10–20 versta kaugusele maale. Tuleb puua kulakuid, pappe ja mõisnikke. Preemia 100 000 rubla iga poodu eest. …" President Jeltsini pressisekretäri sõnul on ta selle teksti isiklikult dokumendilt maha kirjutanud."[5]
Sellele kõigele on keeruline midagi lisada. Sotsialismi „isa" ja tema aatekaaslaste teistest kangelastegudest saab lugeda mainitud teosest „Verepunane Venemaa," või mõnest järgnevast temaatilisest artiklist.
[1] Christian Rakovski (1873 – 1941), bulgaaria päritolu arst, revolutsionäär, poliitik ja diplomaat. Juhtis aastatel 1919-1923 Nõukogue Ukraina valitsust. Toetas Trotskit, vangistati ja hukati 1941. a.
[2] Grigori (Heršon) Natanovitš Melnitšanski (1886-1937), revolutsionäär, nõukogude ametiühingutegelane. Represseeritud ja rehabiliteeritud pärast Stalini surma.
[3] Laupäevak, ehk „subbotnik" – tasustamata laupäevane hoogtööpäev.
[4] http://vilnyipodyh.blogspot.com/2016/11/blog-post_325.html
[5] Eesti Ekspress 18.10.1991