Rootsi politsei Malmös. Foto: Scanpix

Stockholm ja Rootsi riigi edelaosa on haaratud kuritegelike grupeeringute omavahelistesse arveteõiendamistesse. Selle viimase aja „trendiks" on granaadiplahvatused. Riigi politseiametnikud peavad aga kartma juba oma perede julgeoleku pärast, vahendab massiimmigratsiooniga kaasnenuid probleeme Roland Tõnisson. 

Kunagi avaldas Eesti Ekspress lennuka artikli Malmö linnast, kus eestlasest linnapea, sotsiaaldemokraat Ilmar Reepalu, oli teinud asumist imelise muutuse läbi hoopis uuelaadse elupaiga. Kindlasti oli linnapea suutnud ellu viia olulisi programme, sest 1990. aastate Malmöt kirjeldas Reepalu järgmiselt:

„Malmö oli 1990. sügavas depressioonis. Poliitikud magasid maha Berliini müüri lagunemise ja Poola odava tööjõu tuleku. Kunagises edukas ja võimsas tööstuslinnas oli majanduslangus tohutu, inimesed, eriti noorem põlvkond, lahkusid linnast kui uppuvalt laevalt. Kockumi laevatehas, maailma suurim kuivdokk, pandi kinni ja Malmö siluetti domineerinud maailma suurim kraana võeti maha. Linn kaotas nii identiteedi kui ka eneseusu. See oli lootusetu ääremaa, abirahade linn."

Reepalu on eriti uhke selle üle, et Malmö kesklinna asutati ülikool, mis tõi endaga kaasa tegusate noorte tulva.

Rootsi linn Malmö ei saanud vajuda depressiooni iseenesest. Kindlasti mängis vähikäigus rolli see, et Malmöst oli saanud Rootsi multikultuurseim linn. Sellega kaasnes ka kõrge töötuse tase ja ühiskondlik šokk olukorrast, mida ei suudetud valitseda. Kindlasti ei ole ma selles küsimuses viimane tõeinstants, ent usun, et kinnituse sellele leiame arusaamas, et „magati maha Poola odav tööjõud."  Selgitust annab ka pilk praeguseks kujunenud julgeolekuolukorrale riigis üldiselt. Härra Reepaluga tehtud intervjuu lõpus tõdes ajakirjanik, et sama päeva õhtul tapeti tulirelvaga nelja lapse isa. Härra Reepalu oli pahane. Mitte Rootsi immigratsioonipoliitika, vaid riigi tulirelvaseaduse peale ja Malmö kuritegevusest ajakirjanduses vale pildi andmise üle.

Kunagi oli ajakirjanduse peale pahane ka Rootsi politsei kõrgeim juht Andres Thornberg, väites, et vastupidiselt levivatele kuuldustele puuduvad sel maal „no-go" tsoonid, ning olukord on igati kontrolli all.

Samas on Rootsi politsei poolt äsja läbi viidud uurimuse kohaselt 42 protsenti politseinikest viimase 12 kuu jooksul kogenud vägivalda, ähvardamist ja ahistamist. Seda on 2 protsenti enam kui kaks aastat tagasi läbi viidud uurimuse tulemused näitasid. Enam kui pooled politseinikud on seda meelt, et nende vastu suunatud vägivald on muutunud jõhkramaks. Juunikuises raportis tõdeb politsei, et 22 probleemsel territooriumil on korrakaitsjatel oma töö tegemine raskendatud või lausa võimatu, kuna nende piirkondade elanikud ei tee koostööd Rootsi riigiga mujal kui sotsiaalhoolekande büroos.

Politseiga koostööd teinud isikute nimed tulevad välja varem või hiljem ja neile saab osaks vägivaldne kohtlemine. Samas ei ole politseil võimalust kasutada mitteametlikult saadud infot oma töös, sest anonüümse infoallika poolt saadud infot seadus operatiivtöös kasutada ei luba. Selles olukorras loodab Rootsi riik värvata 2024. aastaks 10 000 uut politseinikku. Nii loodetakse lahendada probleemid avalikult lokkava vägivalla ja narkokaubandusega.

Soome väljaanne Iltalehti on teinud oma uurimuse Göteborgi probleemsetes linnaosades töötavatest politseinikest. Emelie Tjäder ja Kalle Johansson teenivad Göteborgis, mis ei ole Malmöst kaugel. Edela-Rootsis valitseva ebastabiilse olukorra tõttu on Taani taastamas passikontrolli Rootsi suunalt tulijatele.

Kalle Johanssoni sõnul puutuvad nad iga päev kokku kuritegelike jõukudega ja nende jooksupoistega. Nendega võitlemine on muudetud praktiliselt võimatuks poliitiliste otsustajate suutmatuse ja passiivsuse pärast. Tänu sellele tunnevad kuritegelikud grupeeringud end julgelt ega arva riigi suutlikkusest end kehtestada suurt midagi. Johansson ja Tjäder on kogenud oma töös ahistamist. Gängid üritavad mõjutada politseinike tööd erineval moel, näiteks neid ja pereliikmeid pildistades ja fotosid sotsiaalmeedias jagades.

Rootsi Politseiameti lääneregiooni esimehe Katharina von Sydowi sõnul on ähvardused ja vägivald poltseinike vastu tavaline. Ka relvastatud politseinikud on pidanud tänavatel jõukude ees taanduma. Tjäder rõhutab, et politsei teeb palju tööd probleemsete piirkondade turvalisuse tagamiseks ja „vaikimiskultuuri" lõpetamiseks, ent puuduvate ressursside tõttu ei ole see tulemuslik. Inimesi on vähe ja patrullid on pidevas liikumises. Keskendumine ühele piirkonnale või probleemile ei ole sellisel moel võimalik.

Kirde-Göteborgi piirkonna politseiülem Fredrik Lennartsson tunnistab, et „eriti haavatavates" piirkondades on välja kujunenud paralleelühiskonnad. Politsei pingutab usalduse võitmise nimel. Sotsiaaltöötajatel on ees pikk ja keeruline töö. Granaadisõda peab ta gängide omavaheliseks arveteõiendamiseks. Sellise sõjapidamise on teinud võimalikuks lõhkematerjalide kättesaadavus.

Lisaks 22-le „eriti haavatavale" piirkonnale riigis on Rootsi politsei klassifitseerinud veel 38 piirkonda Rootsi riigis „haavatavateks" ja 10 territooriumi „riskialadeks." „Need on põrgu eri tasemed," tõdeb patrullpolitseinik Johansson. Tema ja Tjäder ei ole oma kogemusega üksi – 84% nende kolleegidest on seda meelt, et enamasti või mitte kunagi ei ole piisavalt inimesi väljas patrullimas ja see teeb vägivallatsemise politseiametnike vastu kergeks.

Olukorra parandamiseks näeb von Sydow olulisena haridusprogramme ja töökohtade loomist. Erinevalt Malmö endise linnapea veendumusest, et ülikool parandab kohalikku miljööd, tõdetakse, et noorte kurjategijate eeskujud ei ole noored teadlased, vaid kogenud kurjategijad. Samas on politseinike palgad madalad ja politseinike väljaõppele pürgijate seas ei ole piisavalt nõuetele vastavaid kandidaate.

Göteborgi gängisõdadega kuulsaks saanud Hisingeni linnaosa politseipealik Jörgen Thorén tõdeb, et paljud probleemsetel aladel elavatest noortest jäävad ilma oma kohast ühiskonnas. Valitsus püüab seadusemuudatusega võtta ära sotsiaalabi migrantidelt, kes edaspidi sihipäraselt probleemsetesse linnaosadesse kolivad. Migrantide hajutamisega üritatakse siis jagu saada getostumisest, segregatsioonist ja narkokaubandusest.

Rootsi riigitelevisioon arvas oluliseks teha saate naaberriigi Taani ees seisvatest samalaadsetest väljakutsetest ning külastas Kopenhaageni Nørrebro linnaosa, ms on saanud kuulsaks jõukudevaheliste mõõduvõtmistega. Sealne poltseiametnik Martin Rump tunnistab, et kuritegelikud jõugud koosnevad 98% ulatuses välismaalastest. Ilmselgelt ei saa olukord Rootsis olla teisem.

Soomes on immigrantide jõugud alles moodustumas, ent nagu näha, ei suudeta protsessi peatamiseks mdagi ette võtta. Kui kaugel on gängisõdadest Tallinn? Me ju pürgime Skandinaaviasse, mille sallivuslikuse, leplikkuse ja allaheitlikkuse vilju meile pidevalt eeskujuks tuuakse. Kas oleme jõudnud Skandinaaviasse siis kui Eesti politsei ei julge enam Mustamäele tööülesandeid täitma minna?

Kuritegelikud jõugud teevad koostööd, tunnistab Soome Politseiorganisatsoonide liidu esimees Jonne Rinne. Soomeski mõjutatakse politseiametnikke mitte tegema oma tööd, jättes muljet, et kurjategijatel on võimalik sekkuda ametnike eraellu.

Politseinikud tunnevad Rootsis, ja nüüd üha enam ka Soomes, end ebaturvaliselt ja peavad muretsema oma perede pärast. Rootsi kolleegide arvates on Rinne sõnul soomlastel edumaa ja võimalus õppida Rootsi vigadest. Teine küsimus on see, kas Soome ja Rootsi ning ka Eesti peavad endale probleemi koju tooma, et siis õppida sellega edukalt võitlema. Või pigem – edutult.