III diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder, diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek, autojuht ja 6. jalaväepolgu ülem alamkapten Karl Tallo Väike-Salatsi lähedal. – EFA.51.A.265.106

Ruhja katastroofina tuntakse Vabadussõja ajaloos Läti punaste küttide sügavat läbimurret 6. jalaväepolgu kaitsest Ruhja (Rūjiena) ruumis 25. aprillil 1919. Ehkki läbimurre õnnestus likvideerida, ohustas see tõsiselt Valga raudteesõlme ning, pidades silmas üldist olukorda Vabadussõja rinnetel, võinuks kujuneda saatuslikuks koguni Eesti vastsele iseseisvusele, kirjutab ajaloolane Ago Pajur Vabadussõja 100. aastapäeva teemalise artikliteseeria teises osas.

Ruhja katastroofina tuntakse Vabadussõja ajaloos Läti punaste küttide sügavat läbimurret 6. jalaväepolgu kaitsest Ruhja (Rūjiena) ruumis 25. aprillil 1919. Ehkki läbimurre õnnestus likvideerida, ohustas see tõsiselt Valga raudteesõlme ning, pidades silmas üldist olukorda Vabadussõja rinnetel, võinuks kujuneda saatuslikuks koguni Eesti vastsele iseseisvusele.

Ruhja sündmuste tähenduse avamist tuleb alustada lõunarinde idapoolsest otsast, kus Punaarmee käivitas 17. aprillil järjekordse suurpealetungi. Seekord seati sihiks Võru, Vastseliina ja Mõniste hõivamine ning Rahvaväe tõrjumine Võhandu jõe ja Mustjõe taha. Punaste pealöögi teele sattunud Rahvaväe üksused taandusid ja enamlaste eelsalgad jõudsid 22. aprilliks poolteise kilomeetri kaugusele Võru raudteejaamast. Samaaegselt hõivasid punaväed Mõniste, tõrjudes eestlased Mustjõe taha, ning Pankjavitsa (Panikovitši) teedesõlme. Rahvaväe vastulöök leevendas küll pisut vahetut hädaohtu, kuid ei lahendanud olukorda tervikuna.

Nähes pealetungi takerdumist Võru ruumis, käskis enamlik väejuhatus alustada rünnakuid Valga–Heinaste lõigus tegutsenud läti punastel küttidel. Lätlaste esmaseks eesmärgiks oli Ruhja alevi hõivamine, et arendada seejärel pealetungi Valgale, kasutades selleks Ruhjat läbivat Mõisaküla–Valga kitsarööpmelist raudteed.

Raudtee kaitsel seisis Pärnus formeeritud 6. jalaväepolk (alampolkovnik Johann Puskar), mis oli hõivanud Ruhja juba 19. jaanuaril. Järgnenud kohaliku tähtsusega lahingud suuri muudatusi ei toonud ning alates veebruari lõpust valitses rindelõigus suhteline vaikus, mida aeg-ajalt katkestasid tulevahetused ja luuresalkade tegevus.

Taolised väikesed kokkupõrked olid sõjaliselt tähtsusetud, kuid mõjusid sõduritele kurnavalt. Seda enam, et pikaks veninud kaitseliini hoidmiseks vajati hädasti iga meest, mistap polnud võimalik kedagi puhkusele lubada. Alalisest valvelolekust tingitud väsimus ja pinge mõjutasid paratamatult võitlusmoraali. Passiivne paigalseis andis aega mõlgutada mitmesuguseid mõtteid. Kevade lähenemine muutis eriti murelikuks talunikud, kes polnud kindlad, kuidas koju jäänud naised ja lapsed kevadiste põllutöödega hakkama saavad. Koduste kirjad, milles mehi pikisilmi tagasi oodati ja eluoluliste raskuste üle kurdeti, süvendasid muret veelgi.

Samal ajal kogeti kohaliku elanikkonna vaenulikkust. Lõviosa lätlastest suhtus eestlastesse kui vallutajatesse, lisaks pooldasid väga paljud neist enamlasi. Taolised punameelsed püüdsid edendada kihutustööd ka eesti sõdurite seas ning nende jutud sõja lõpetamise vajadusest pälvisid suurt tähelepanu. Rindemehel polnud lihtne mõista, miks ei sõlmi valitsus Venemaaga rahu, kuigi vaenuväed on Eesti piiride taha tõrjutud. Sõjavastasust süvendas Eesti Asutava Kogu valimiste eel vallandunud vasakerakondade vastutustundetu kihutustöö rahu sõlmimise kasuks. Rahvaväe juhtkond tundis tõsist muret "rahumürgi" külvamise pärast ja meenutas 1917. aastat, mil samalaadne propaganda hävitas Vene armee võitlusvõime.

Punaseid leidus ka 6. polgu enda ridades. Eriti halva kuulsusega oli selles osas 10. rood, mis oli veel Pärnus viibides otsustanud vana-aastaõhtul Rahvaväest deserteerida ja ühineda Rääma töölisalevi mässumeestega, et üheskoos töörahva valitsus sisse seada. Kuigi väljaastumine jäi toona ära, peeti 10. roodu edaspidigi ebakindlaks, kuna sellesse olevat koondunud kõik "seltskonna jätised".

Enamlikust kihutustööst ja sõjavastastest meeleoludest kasvas välja vennastumine punaväelastega. Sõdurite kirju tsenseerinud Pärnu kontrollpunkti ülem kandis 26. aprillil ette, et paljud 6. polgust saadetud kirjad sisaldasid "kirjeldusi "vendlustamise" üle vaenlasega" ning väljendeid "lõpp sõjale", "nemad ei lase meid, meie ei lase neid", "kui teistest rahutegijaid ei saa, teeme ise".

Vastane oli märksa motiveeritum. Kuigi kaugeltki mitte kõik punaväkke võetud lätlased ei pooldanud enamlaste maailmavaadet, olid nemadki valmis võitlema kodumaad "okupeerivate" eestlaste vastu. Samuti oli Punaarmeel arvuline ülekaal (eeskätt elavjõus). Luure andmeil osales pealetungis umbes 4500 tääki ja mõõka, 50 kuulipildujat ja 8–10 suurtükki. 6. jalaväepolk sai neile vastu seada 1889 tääki ja mõõka, 44 kuulipildujat ja ühe soomusauto, lisaks toetasid polgu tegevust 8 suurtükki. Taas tuleb rõhutada kaitselõigu pikkust – polgu rinne tervikuna hõlmas 56 kilomeetrit, igal eesliini roodul keskmiselt 4–7 km. Seetõttu oli kaitse üles ehitatud üksikute tugipunktidena, mille vahekohti pidasid silmas hõredad valvepostid.

Ööl vastu 25. aprilli hiilisid läti punased partisanid pimeduse katte all läbi vahipostide liini. Alustuseks võeti ühegi lasuta vangi Abeli tallu majutatud 10. roodu osa. Sealt liiguti varjatult Egle taluni, kus paiknes III pataljoni staap. Üksik vahisõdur märkas enamlasi hetkel, mil nad taluhoonesse sisse tungisid, tegi küll hoiatuslasu, kuid oli juba hilja. Vangi langesid 14 sidemeest ja käskjalga ning pataljoniülem leitnant Jaan Junkur. Telefoniliinid rebiti puruks, katkestades seeläbi side. Seejärel ründasid enamlased Endzele (Henseli) mõisa, kus asus veel üks osa 10. roodust ja kuulipildujarühm. Teiste seas langes vangi rooduülem alamleitnant Georg Laur ja kaotati mõlemad kuulipildujad. Kokku võtsid lätlased 66 vangi.

Endzele poolt kostnud lasud alarmeerisid 10. roodu vasakpoolse naabri, 12. roodu meeskonna, kuid kohe olid jaol ka punased, kes haarasid osa roodust kolmest küljest ümber. Nähes olukorra lootusetust, taanduti, kuid kaotati seejuures 20 meest (neist seitse sattusid vangi). Osa 10. ja 12. roodu meestest siiski pääses ja jõudis välja kas Nausküla (Naukšēni) raudteejaama või suurtükiväe tulepositsioonini, tuues kaasa esimesed ebamäärased teated toimunust.

Neile tuginedes teatas suurtükipatarei ülem leitnant Hans Miller polgu staapi, et III pataljoni kaitselõigus on midagi lahti. Polguülem Puskar saatis seepeale Ruhjas paiknenud varuüksused (1. ja 9. rood ning soomusauto "Vanapagan") Endzele mõisa suunas ja ruttas ise patarei komandopunkti. Vaadanud olukorra oma silmaga üle, palus Puskar III diviisi juhatuselt abi. Diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder saatis appi tagavarapataljoni õppekomando, mis oligi diviisi ainus varuüksus.

Kaotanud juhtimise ja side ning sattunud ootamatult rünnakute alla tiibadelt ja tagalast, varises III pataljoni rinne kokku. Vaid 10. roodu parempoolne naaber, 3. rood, jõudis organiseeritult tagasi tõmbuda ning asus korraldama vastupanu Ruhja mõisas. Ruhja ja Endzele vahel astus punastele vastu soomusauto "Vanapagan", mis peatas vastase edasitungi ning võimaldas 1. ja 9. roodul lahingukorda hargneda.Peagi langesid need aga vastase suurtükitule alla ning kui „Vanapagan" sõitis Ruhja bensiini võtma, tõmbusid mõlemad roodud Ruhja jõe taha. Jõe vasakkaldale üksi jäänud 3. rood pidi nüüd Ruhja mõisa maha jätma. See otsustas ka Ruhja alevi saatuse. Kella 11 paiku käskis polkovnik Puskar Ruhja evakueerida. Viimasena lahkus alevist "Vanapagan", ühinedes Ruhja postijaama juures polguülema ning väikese ohvitseride ja sõdurite salgaga. Kell 13.20 teavitas III diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek Kindralstaabi valitsuse ülemat alampolkovnik Jaan Rinki: "Asi on sitt, Ruhja läks… kuuendama polguga sidet ei ole, kuradid panid plehku…"

Nausküla raudteejaama taandunud 10. ja 12. roodu riismed püüdsid korraldada kaitset esialgu Radenhofi ja seejärel Heringshofi (Eriņi) mõisa ees, kuid mõlemad olid juba punaste käes, kes võtsid eestlasi vastu tiheda tulega. Varasematest sündmustest vapustatud mehed sattusid veelgi suuremasse segadusse ja valgusid enamjaolt lihtsalt laiali.

Ootamatust löögist muserdatud, kaotusi kandnud, killustatud ja naabritega sideme kaotanud allüksused taganesid korratult põhja poole. Üksikud mõnemehelised salgad püüdsid küll vastase edenemist pidurdada, ent sunniti taanduma või hajutati. Õhtuks ületas vangilangenute arv 80 piiri, kusjuures osa neist olevat vabal tahtel üle läinud. Kõigele vaatamata suudeti allesjäänud meestest moodustada õhtuks uus kaitseliin Vilpulka–Kööna (Koņi) joonel. Polgu staap asus Kirbla (Ķirbēni) raudteejaama.

Veidi kergemalt pääses Ruhjast edelas paiknenud 6. polgu I pataljon (alamkapten Egbert Jürmann). Sealgi algas punaste pealetung ööl vastu 25. aprilli, kuid ei saavutanud kohest edu. Pataljon tervikuna pidas vastu, taandus üksnes paremal tiival seisnud ratsaluurekomando ja seegi vaid paari kilomeetri jagu. Kuid õhtul hakkasid enamlased ähvardama pataljoni seljatagust ning kapten Jürmann andis käsu taanduda uuele kaitsejoonele. Kui 6. jalaväepolgu ajalooraamat kõneleb organiseeritud taganemisest, siis polkovnik Reek teatas Tallinna: "Esimene bataljon, mis päeva jooksul kõik vaenlase pealetungimised tagasi lõi, pimeduse hakatuses ei kannatanud välja, õige ruttu taganes, õigust ütelda peaaegu jooksis laiali…"

Kõige paremini käis käsi 6. jalaväepolgu II pataljonil (alamkapten Aleksander Jaakson), mis tegutses Ruhjast tükk maad ida poole, Härgmäe (Ērģeme) ümbruses. Diviisi päevakokkuvõttes kinnitati, et pataljon lõi kõik pealetungikatsed tagasi, võttis vange ja sai saagiks ühe kuulipilduja. Härgmäe suunal tegutsenud 6. rood saavutas tõepoolest tõrjevõidu, kuid 7. rood sunniti siiski Pikksaare (Piksāri) raudteejaamast taganema ning roodust jäi alles vaid 50 meest, üks ohvitser ja üks kuulipilduja. Veelgi halvem oli asjaolu, et II pataljoni järgmine tugipunkt paiknes Talli (Staļi) jaamas. Seega tekkis Ruhjast Tallini ulatuv ligi 40 kilomeetri laiune tühimik, kus ei leidunud ühtki võitlusvõimelist üksust. Ruhja, Nausküla ja Pikksaare hõivamine andis enamlastele võimaluse jätkata edasitungi piki Mõisaküla–Valga raudteed Valga suunas.

Ei saa öelda, et Eesti pool oleks raudtee tähtsust alahinnanud, kuid reaalne jõud selle hoidmiseks puudus. Juba hommikul palus III diviisi staabiülem Soomusrongide divisjoni ülemale kapten Anton Irvele läkitatud telegrammis saata Pikksaare jaama kaitseks soomusrong. Kuna vastus viibis, läks päeva jooksul teele veel mitu samalaadset telegrammi ning diviisiülema palvel sekkus ka kõrgem väejuhatus – keskpäeval edastas vastava korralduse Kindralstaabi valitsuse ülem Rink. Hilisõhtul (kell 23) saabuski rõõmustav teade kitsarööpmelise soomusrongi teele asumisest Valgast Ruhja suunas, ent selleks ajaks oli Pikksaare jaam ammu vaenlase käes.

Olukorra tõsidusest Ruhja lõigus annab tunnistust asjaolu, et 26. aprillil saabusid 6. polgu staapi Kirblas ülemjuhataja Johan Laidoner, diviisiülem Ernst Põdder ja tema abi polkovnik Peeter Kann. Senine polguülem Johann Puskar tagandati ja uueks polguülemaks nimetati diviisi staabi operatiivadjutant alamkapten Karl Tallo. Tallo sai ülemjuhatajalt käsu Ruhja iga hinna eest tagasi võtta ning olevat vastuseks tõotanud, et ei aja enne habetki, kui Ruhja käes.

26. aprillil jäid punased Ruhja ruumis passiivseteks, jättes kasutamata Ruhja ja Talli vahele tekkinud läve ning koondades kõik jõupingutused Valga vallutamiseks. Sellega seoses alustati rünnakut ka 3. jalaväepolgu lõigus, piki Riia–Valga laiarööpmelist raudteed. Mõisaküla–Valga liinil enamlased edu ei saavutanud, sest rindele jõudnud kitsarööpmeline soomusrong nr 2 võttis pärastlõunal Pikksaare jaama oma kontrolli alla. Tõsi, rongi enda olukord kujunes ebakindlaks. 6. polgu üksused asusid kaugel ning rongiga oli kaasas vaid 35-meheline dessantkomando ja veel 35 meest 3. jalaväepolgust. Levisid kuuldused, nagu kavatseks vastane õhkida Pikksaare ja Talli vahelise raudteesilla ja seeläbi soomusrongi lõksu püüda. Igaks juhuks jagati rong kaheks – üks osa sõitis kuni purustatud Nausküla sillani ja alustas selle remonti, teine aga kurseeris julgestusena Pikksaare ja Talli vahel.

Samal ajal valmistus 6. jalaväepolk vastulöögiks. Abiks saabusid marsieskadron Ratsapolkude tagavaraeskadronist ja vene rood Tallinna tagavarapataljonist; lisaks koostati Mõisakülas "Viljandi soomusrong" (kitsarööpmeline soomusrong nr 4). Kuigi abijõud olid napid ja polgu enda meeskond polnud äsjasest lüüasaamisest toibunud, andis kapten Tallo käsu alustada ööl vastu 27. aprilli vastupealetungi.

Vastulöök nurjus täielikult ja seda 6. polgu meeleolude tõttu. 2., 3., 9. ja osaliselt ka 4. rood keeldusid lahingusse minemast, "sest et nad vendade verd ei tahtvat valada". 1. ja 11. rood ning diviisi õppekomando läksid küll pealetungile, ent põrkusid enamlaste vastulöögile ja jooksid laiali. Õhtu saabudes oli polk hommikuselt pealetungi lähtealuselt veelgi kaugemale põhja poole taandunud. Mõistagi halvendas läbikukkumine meeleolu. Kapten Tallo kandis ette, et mehed jooksevad vaid paari paugu peale laiali, kinni pidada pole neid võimalik ja paaril korral on koguni ohvitseride pihta tulistatud. Polkovnik Reek nimetas 6. polgu sõdureid kaabakateks ja arvas, et neist ei saa asja enne, kui trobikond mehi on maha notitud.

"Polk on moraaliliselt läbi mädanenud ja pealetungida enam ei või," resümeeris kindral Põdder ning palus ülemjuhatuselt veel toetust: 1) tagastada 3. jalaväepolgule II diviisi alluvusse viidud pataljon; 2) anda 6. polgu ülema käsutusse vähemalt üks pataljon mõnest teistest rindelõigust; 3) saata Viljandisse üks rood Tallinna kooliõpilaste pataljonist. Ülemjuhataja staabiülem polkovnik Jaan Soots lubas küll soovid Laidonerile ette kanda, kuid oli nende rahuldamise võimaluste osas üpris kahtlev ning soovitas loota rohkem kohalikele võimalustele.

Ometigi abi tuli ja sugugi mitte vähe. Mitte küll otseselt 6. polgule, vaid kõigile Valga kaitsjaile. Valka koondati soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, kolm laia- ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi ja soomusauto "Kalevipoeg". Narva rindelt toodi üle 1. jalaväepolgu I pataljon ja II diviis loovutas 3. jalaväepolgu pataljoni. Kindral Põdderi alluvusse anti Tallinna üksik eskadron ja Viljandi kooliõpilaste rood. Lisaks moodustas Valga linnakomandandi abi lipnik Juhan Kriisa komandandikomando ja soome vabatahtlike baasil ajutise väeüksuse, millega liideti kõik Valgas leidunud võitlusvõimelised mehed, sh paranejad haiglatest ja puhkusele minevad või sealt naasvad sõdurid. See improviseeritud  üksus murdis ööl vastu 28. aprilli Härgmäe all vastase rindest läbi, tekitades seeläbi suurt segadust.

30. aprillil alustas vastupealetungi kogu Härgmäe lahingugrupp, kuhu kuulusid 6. polgu II pataljon, 1. polgu I pataljon, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, 3. polgu allüksused ning kitsarööpmelised soomusrongid nr 1 ja nr 2. Grupp liikus laial rindel (Valga–Mõisaküla raudteest kuni Säde jõeni) Ruhja suunas. Päev hiljem lülitus operatsiooni Kirbla grupp, mille moodustasid 6. polgu I ja III pataljon (viimane keeldus esialgu käsku täitmast, kuid asus mõni tund hiljem siiski tegutsema), Tallinna üksikeskadron, Viljandi kooliõpilaste rood, Viljandi soomusrong. Kirbla grupp tungis edasi lõuna sihis, hõivas juba enne keskpäeva Ruhja ja jõudis õhtuks jooneni, kus oli asunud enne 25. aprilli sündmusi. Sellega oli nii Valga kohal rippunud hädaoht kui ka punaste läbimurde tagajärjed likvideeritud.

Kuna vastase võitlusvõime näis hääbuvat, käskis ülemjuhataja pealetungi jätkata, et asuda looduslikult sobivale kaitsejoonele Säde (Seda) jõgi – Asti (Burtnieki) järv – Salatsi (Salaca) jõgi. Kuid 6. polgus ilmnesid taas raskused. 3. mai hommikul keeldusid vene roodu mehed rünnakule minemast, soovides puhata Ruhja vallutamise väsimusest. Venelaste eeskujust nakatusid polgu kirstunaelad – 9. ja 10. rood –, kes väitsid, et polevat mingit vajadust Lätimaale sisse tungida, ning nurisesid kehva varustuse üle. Seepeale tõmmati mõlemad roodud eesliinilt tagasi, majutati Ruhja ja kästi korraldada meestele riviõppust. Kirbla grupi ülejäänud üksused jätkasid pealetungi ning jõudsid 3. mai õhtuks eesmärgile, hõivates muuhulgas Väike-Salatsi (Mazsalaca) alevi ja mõisa, kus saadi rohkesti sõjasaaki. Siitpeale stabiliseerus olukord Ruhja ruumis lõplikult.

Kuid Ruhja katastroofi juurde kuulus veel üks sünge peatükk. Polkovnik Reek oli juba lahingute kestel pidanud vajalikuks korraldada 6. polgus "kõvendatud mahalaskmine ja kohtu alla andmine". Nüüd oli selleks olemas otsene ajend. Korralduse polgu mässuvaim maha suruda ja kord taastada sai kitsarööpmeliste soomusrongide ülem alamkapten Paul Laamann. Soomusronglased tungisid 9. ja 10. roodu ruumidesse, korjasid kokku relvad ja rivistasid meeskonna üles. Kuna roodud keeldusid ässitajaid üles andmast, imiteeriti detsimeerimist: mehed viidi kõrge planguga piiratud hoovi, kus iga kümnes rivist välja käsutati ja plangu äärde seati, samas kui soomusronglased valmistusid demonstratiivselt mahalaskmiseks. Seepeale keelepaelad vallandusid ja vastuhaku õhutajate nimed tehti teatavaks. Kindral Põdder moodustas sõjaväljakohtu ning andis selle kätte üheksa meest 9. roodust ja kolm meest 10. roodust. Süüdistuses öeldi, et kohtualused "teisi rahvaväelasi üles kihutasid polguülema käsku mitte täitma ja vastu hakkama". 4. mail peetud istungil mõisteti kaks 10. roodu sõdurit õigeks, kõik ülejäänud aga surma. Maha lasti üheksa sõdurit (ainsa surmamõistetud allohvitseri saatus pole selge). Järgmisel päeval mõisteti surma veel kaks sõdurit "kui lahingust jooksikud ja riisujad" ning mõni päev varem oli kohtu otsusel hukatud ratsaeskadroni vahtmeister "pealetungi takistamise ja lahingukäsu mittetäitmise eest". 6. mail teavitas kindral Põdder mahalaskmistest ülemjuhatajat, lisades: "9., 10. ja 11. roodus on kord jalule säätud."

Iseloomustades 1919. aasta aprilli lõpus lõunarindel toimunud võitlusi, on kindral Johan Laidoner nimetanud seda aega Vabadussõja raskeimaks ning kirjeldanud oma toonaseid muremõtteid: "Kui vaenlasel korda läheb meid teist korda kiirelt taganema sundida ja uuesti Eestist suuremat osa vallutada, siis meil vist küll enam jõudu ei jätkuks teda Eestist välja lüüa." (Waba Maa, 24.02.1928).

Kasutatud kirjandus:

  • Jaan Maide, Ernst Valdin. 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn: 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
  • Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008.
  • Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Tallinn: Grenader, 2009.
  • Evy Laamann-Kalbus. Tõde ei põle tuleski: Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. 1993.
  • Ago Pajur, Aldur Vunk. Rahvusriigi sünd Pärnumaal (1917–1919). Pärnu: Pärnu Muuseum, 2008.
III diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder, diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek, autojuht ja 6. jalaväepolgu ülem alamkapten Karl Tallo Väike-Salatsi lähedal. – EFA.51.A.265.106
6. jalaväepolgu soomusauto „Vanapagan" Ruhjas. – EFA.51.A.265.67
6. jalaväepolgu 3. rood Ruhjast taganemas. – EFA.51.A.265.47
6. jalaväepolgu staabirong Kirblas. – EFA.51.A.265.17
Kitsarööpmeline soomusrong nr 1 Voltveti lähistel. – EFA.51.A.265.15
6. jalaväepolgu ohvitserid Ruhjas. – EFA.51.A.265.11
6. jalaväepolgu ülem alampolkovnik Johann Puskar. – EFA.51.A.265.4
6. jalaväepolgu 12. rood enne rindelesõitu. – EFA.51.A.265.2