"Homoabielu" seadustamise pooldajad tähistavad võitu USA Ülemkohtu hoone eest, 26. juuni 2015. Foto: Jacquelyn Martin, AP/Scanpix

Ameerika Ühendriikide ülemkohtu möödunudsuvist otsust, mille kohaselt mehel on füsioloogiline võimekus minna paari teise mehega, on peetud "armastuse" võiduks. Seda oleme me varemgi kuulnud: kogu seksuaalrevolutsiooni on peetud "armastuse" võiduks. Mõistlik inimene peaks nüüd peatuma ja pärima: "Armastus mille vastu? Ja mida me selle sõna silmas peame?"

Armastus ei saa tähendada seksuaalse voli orgiat. "Selline armastus on vihkamine," ütleb poeet Edmund Spenser otsekoheselt. Samuti ei saa see tähendada ükskõiksust, mis esineb sallivuse nime all; südamekõvadust nõrgemate suhtes. Nagu ütleb Frank Sheed oma raamatus "Ühiskond ja terve mõistus" ("Society and Sanity"): "Kristuse tähtsuselt teine käsk ei olnud käituda kõigi suhtes meeldivalt kenasti."

Kui ma tahan inimest armastada, pean ma teadma, kes inimene on. Jälgides koera, kes käitub lähtuvalt oma koeralikust instinktist, võib saada üsna hea ettekujutuse sellest, milline on koera olemus. Inimese puhul see nii ei ole. "Inimene on mõistuslik olend," ütleb Sheed ja lisab, et "kui teaksime vaid seda definitsiooni, olemata kunagi inimesega kokku puutunud, võiksime arvata, et mõistuslik olend tähendab mõistlikku olendit. Tegelikult aga teame, et sageli inimene ei ole mõistlik."

Minu koer Jasper ei saa olla ebamõistlik, kuivõrd tal pole mõistust, mille vastu eksida. Minu abikaasa saab olla ebamõistlik. Mina saan olla ebamõistlik. Iga inimene maa peal saab olla ebamõistlik ja sageli ka on seda. Ja mille suhtes me kõige sagedamini ebamõistlikkust üles näitame? Asjade suhtes, mida me ihaldame. Oletagem, et ma ihaldan midagi ning et mul pole harjumust mõelda asjadest nii, nagu nad on ega kuulata oma südametunnistuse rangeid hoiatusi. On vältimatu, et mul kujuneb harjumus mõelda asjadest nii, nagu nad ei ole, või neist üldse mitte mõelda; ja et südametunnistuse kuulamise asemel õpetan ma selle ütlema, mida mina tahan – nagu kõhurääkija-nuku.

Kas me ei võiks nõustuda, et mida on vale teha, on vale ka ihaldada? Mõned ihad on nagu dünamiit – nendega mängimine on rumalus. Või siis on nad nagu tiigrid – on rumal tuua nad džunglist välja naabruskonda ringi hiilima. Seksuaalne iha on nagu tiiger.

Sheedi sõnul on abielu kontekst, milles meie võimsaim iha saab olla see, mis ta tegelikult on. Oma füüsilisest olemusest lähtuvalt on abielu orienteeritud uuele elule, ka lapsed on olemuselt ajaülesed olendid, kes elavad ajaloos – erinevalt teistest loomadest. Hoolimata kogu oma loomalikust nutikusest ei mälesta ahvid kadunud esivanemaid. Osaleda lapse loomise aktis, teeseldes, et see on miski, mida ta tegelikult pole, on pöörata pilk tegelikkuselt ära.

Jäämaks mõistuspäraseks, peab seksuaalne armastus põhinema inimkeha – mehe ja naise keha – tegelikkusel. Pöördun selle väite illustreerimiseks päevapoliitikast eemale, kuivõrd lakkamatu loosungite pildumine nüristab mõtlemisvõimet. Oletagem, et peig ütleb oma pruudile: "Mul puudub iha sinuga seda laste tegemise asja teha. Mida ma tegelikult tahan ja pean saama, on järgnev," nimetades seejärel akti, mis on mehe ja naise olemusele või nende kehade olemusele vastukäiv. Seda peigu erutab vaid kehaosa, mis pole reproduktiivne. Või erutab teda vaid toit või prügi lõhn. Või siis suudab ta abieluakti lõpule viia vaid juhul, kui sellel on pealtvaatajaid või ta saab silmitseda iseenda pilti.

Igaüks, kes pole ideoloogia või omaenese paheliste harjumuste tõttu meeltesegaduses, tunnistaks, et selle peiuga on midagi valesti. Me ei ütleks lihtsalt, et on vale teha neid asju, mida ta tahab teha, vaid vale on ka neid ihaldada, neid nõuda. See peig ei ole tegelikkusega kooskõlas.

On selge, et ta ei armasta oma pruuti kui naist, sest ta soovib tagasi lükata või perverteerida just seda, mis teeb temast naise. Ta ei armasta tema naiseks olemist ega soovi selle täideviimist. Ta on fetiši-iha vang, taandades oma pruudi inimmasinaks, esemeks, mis täidab tema himud. Tema ihad ise aga on räigelt ebarealistlikud. Meid ei üllataks, kui avastaksime, et ta ei ole ka teistes asjades päris terve mõistuse juures, päris õiges suhtes tegelikkusega. "Peast soe," ütleks tuttav vanamees.

Normaalne mees aktsepteerib naiselikkust nii, nagu see on, ja ihaldab selle täideviimist – tavaliselt ja kõige ilmselgemalt abielus. Ta vaatab teist meest kui kedagi, kes on tehtud naise jaoks ja laste sigitamiseks – nagu ta isegi.

Oletagem nüüd, et see mees on fantaasia haardes, kujutledes, et hoopis tema nägusa sõbra mehelikkus on tema jaoks mõeldud – mingis keha kuritarvitavas aktis, mis imiteerib tõelist seksuaalvahekorda. Ta on samas olukorras kui mees, kes ei suuda oma naisega loomulikul viisil armatseda. Ta ei armasta oma sõbra mehelikkust, sest ta tahab häirida selle mehelikkuse loomulikku väljendust. Ta võib himustada palju tahab, võib ihaldada oma sõbra kehaosa, mis teda kõige rohkem erutab, ja ta võib kogu jõust üritada tõmmata ka oma sõber oma kujutluse pahelisse ilma – ebarealistlikku ilma.

Sellegipoolest pole kõiges selles jälgegi soovist himustatud mehe mehelikkuse täideviimiseks. See pole armastus, olgu ihad nii võimsad kui tahes.

Tõlkinud Maria Vooglaid

Kolmeosalise artiklisarja esimest osa saab lugeda siin ja teist osa siin.