Rahvuskonservatiivide ümber on sulgunud liberaalse režiimi sanitaarkordon. EKRE-l on küll 16 mandaati riigikogus, kuid sisuliselt oma valijate huve kaitsta ning oma poliitikat parlamendis ellu viia ei saa, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Möödunud nädalal sulgus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ümber „sanitaarkordon", cordon sanitaire, millest on kirjutanud näiteks Peet Kask ja Tõnis Saarts, kes üllitasid mullu suvel Vikerkaares artikli „Parempopulismi ohjeldamise strateegiad". Selles deklareeritakse selge sõnaga: „parempopulism kujutab endast ohtu läänelikule liberaalsele demokraatiamudelile." Autorite soovitus on, et parempopulistide väljendatud muresid tuleks tõsiselt võtta, kuid „riigi tasandi valitsuskoalitsioonidesse neid lasta ei tohiks – siin peaks valitsema range sanitaarkordoni põhimõte."
Näib, et sanitaarkordon EKRE ümber on sulgunud hoopis ulatuslikumal viisil, kui Kask ja Saarts soovitavad.
Pärast 2019. aasta parlamendivalimisi soovis Keskerakonna tollane esimees Jüri Ratas jääda peaministritoolile ning otsustas moodustada koalitsiooni Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Seda otsust – lasta oma koha säilitamise nimel „populistid" võimule – heideti liberaalsest leerist Ratasele korduvalt ette. Kusagil struktuurides hakkasid tegutsema kallutatud jõud.
1. samm – EKRE võimult kukutamine. EKREIKE valitsus „neutraliseeriti" jaanuaris 2021, pärast seda, kui Ameerika Ühendriikides oli toimunud võimupööre. Keskerakonnaga seotud väidetavas korruptsiooniasjas kaitsepolitseiameti juhtimisel käivitatud uurimise tulemusel sunniti peaminister Ratas tagasi astuma. Peaministri tagasiastumine viis võimult tema valitsuse ja kukutas opositsiooni EKRE. Keskerakond – oh imet – aga jätkas Kaja Kallase juhitud „päikesetõusuvalitsuses". Võim läks üle „liberaalsele frondile", luhtusid katsed pulkadeks lahti võtta e-valimised ja viia läbi referendum abielu küsimuses.
2. samm – EKRE võimule naasmise välistamine. Mõned kuud enne 2023. aasta parlamendivalimisi heitlesid esikoha nimel EKRE ja Reformierakond. Poliitilised kommentaatorid sõnastasid vastasseisu nõnda: küsimus on, kas peale jääb rahva mure julgeoleku või toimetuleku pärast. Viis päeva enne valimispäeva juhtis Norstati nädalaküsitluses EKRE napilt Reformierakonna ees. Avalikult saab viidata Mikk Salu artiklile „REITINGUD ⟩ Norstati viimane küsitlus: EKRE on Reformierakonnast mööda läinud" 2. märtsist 2023 (ehk kolm päeva enne valimisi). Postimehe arvutuse kohaselt toetas küsitlusnädalal 21.–27. veebruar EKRE-t 25,2 protsenti, Reformierakonda 24,8 protsenti.
Mikk Salu kirjutas: „Kui võtta aluseks ülal viidatud Postimehe arvutus parteide viimase nädala toetuse kohta, tuleks riigikogu kohtade jaotus umbes selline: EKRE 28 kohta, Reformierakond 28 kohta,, Keskerakond 20 kohta, Eesti 200 9 kohta, Isamaa 8 kohta, sotsid 8 kohta. Koalitsioonivariante on mitmeid ja kõik variandid on suhteliselt napi ülekaaluga. Kaalukeele roll langeb Keskerakonna kätte."
5. märtsil aga kuulutati välja tulemused, mis tagasid liberaalsetele ja progressiivsetele jõududele muretu valitsemise järgmiseks neljaks aastaks. Reformierakond sai 37 kohta, EKRE 17 kohta, Keskerakond 16 kohta, Eesti 200 14 kohta, sotsid üheksa kohta ja Isamaa kaheksa kohta. Sündis Eesti kõigi aegade kõige vasakliberaalsem võimuliit, kellele avanes võimalus kiirete sammudega edasi liikuda kultuurisõjas (homoabielu) ning jätkata Eesti hoidmist kindlalt globalistlikul kursil.
Otsustavaks said läbipaistmatu e-hääletamise tulemused. Selle põhjal võib öelda, et kui valimisi ei suudeta muuta vaadeldavaks ja otsast lõpuni kontrollitavaks, siis võib EKRE ka tulevikus valitsemisest kõrvale jääda. Masinast tulevad välja lihtsalt sellised numbrid, mis EKRE-t ei soosi.
3. samm – EKRE kui opositsioonierakonna tasalülitamine. EKRE isoleeriti ka opositsioonis. Isamaa distantseerudes ning Keskerakonna fraktsiooni lagunedes on EKRE-st saanud sisuliselt ainus opositsioonierakond, kuid sedagi rolli ei taheta talle jätta.
Möödunud nädalal tulnud riigikohtu otsus tagab koalitsioonile võimaluse eirata opositsiooni parandusettepanekuid. Obstruktsioon kui opositsiooni ainus tõsine survevahend koalitsioonile on sisuliselt ära nullitud. Koalitsioon on saanud täiesti vabad käed riigikogu töö meelevaldsel, endale meelepärasel suunamisel.
Seega on EKRE võimult kõrvaldatud ning jäetud väljavaateta võimule naasta, kuid samuti võimaluseta tegutseda parlamendis tõhusa opositsioonierakonnana. Rahvuskonservatiivide ümber on sulgunud liberaalse režiimi sanitaarkordon. EKRE-l on küll 16 mandaati riigikogus, kuid sisuliselt oma valijate huve kaitsta ning oma poliitikat parlamendis ellu viia ei saa.
Jääb üle oodata 4. sammu – EKRE juhtfiguuride arreteerimist või tõsist diskrediteerimist sarnaselt vabadussõjalaste liikumise saatusega. Tõsi, see ei näeks hea välja, ent hukkamõistu Euroopast ei tule, sest kõik saavad aru, et „liberaalne demokraatia" peab ennast „paremäärmuslike populistide" vastu kaitsma. Juba kirjutabki jurist Carri Ginter, et riigikogu juhatus peab saama õiguse eemaldada tööd segavaid (loe: koalitsiooni suva vastu protestivaid) saadikuid politsei abiga. Üksikutele EKRE saadikutele on prokuratuur (seoses kuluhüvitiste väidetava väärkasutusega) juba kriminaalmenetluse kaela tõmmatud.
Liberaalne režiim kaitseb end poliitiliste muutuste eest kõigi vahenditega. Me näeme, et režiim toimib kui üks tervik – see koosneb ühes hingavast poliitilisest establishment'ist, režiimitruust politseist, prokuratuurist ja kohtusüsteemist, julgeolekuringkondadest ning strateegilise kommunikatsiooni ja suurte meediamajade töötajatest, kes pakuvad üksteisele tuge ja katet EKRE-taoliste süsteemiväliste jõudude eest.
Vahemärkuse korras – seda omavolitsevat režiimi ei saa pidada legitiimseks riigivõimuks. See, mida nad esindavad, ei ole kindlasti mitte põhiseaduslik kord. Liberaalne režiim on valimispettuse ja muu omavoli abil põhiseaduspärase riigivõimu lihtsalt kaaperdanud. Esimesel võimalusel tuleb see režiim maha võtta.
EKRE-l ei ole muud võimalust kui murda rahva toel poliitilise ja justiitssüsteemi loodud sanitaarkordonist läbi. Selleks aga tuleb veenda ja endaga kaasa tõmmata senisest veelgi rohkem inimesi. Valimispettuse välistamiseks tuleb ühiskondliku surve abil muuta valimistulemuste kindlakstegemine vaadeldavaks ja kontrollitavaks. Tuleb üles ehitada tugev konservatiivne meedia, sest maksumaksja rahaga ülal peetav rahvusringhääling ja peavoolu erameedia väljaanded toimivad tõhusa propagandaaparaadina.
Lihtne on öelda: „tuleb". Kuid me peame endale aru andma, et kuni režiim kontrollib valimisi, ei anna need eales tulemust, mis lubaksid konservatiividel võimule naasta. Ja kui konservatiivid ei suuda end kehtestada meediarindel, jäävadki kõlama nende suhtes pahatahtlikud narratiivid ja sõnumid.
Kaalul on palju rohkem kui konservatiivide poliitiline tulevik. Kaalul on meie kõigi isiklikud ja ühiskondlikud vabadused ning heaolu. Liberaalne režiim on otsustanud hakata kokku tõmbama isiku- ja poliitilisi vabadusi ning samal ajal suruma inimesi kitsastesse majanduslikesse raamidesse. Ühiskond peab ärkama ja suutma sellele vastu hakata. Asi pole EKRE-s, mis on vaid üks poliitiline tööriist, vaid meie kõigi tulevikus.