Erinevalt kõigist teistest energiatööstuse harudest pole tuuleenergia tootjatel kohustust anda aru valdkonnas toimunud õnnetustest. Šotimaa vabaühenduse Scotland Against Spini sõnul on õnnetuste arv tuuletööstuses üpris suur.
Vabaühenduse Scotland Against Spin (SAS) nimi on mitmetähenduslik. See tähendab nii "Šotimaa (tuuleturbiinide) keerutamise vastu" kui "Šotimaa (tuuletööstuse) ajuväänamise vastu". SAS-i hinnangul kujutab tuuleelektri tööstus nii inimestele kui keskkonnale üpris suurt ohtu, mida nii tööstus ise kui rohepööret tegevad poliitikud üritavad varjata.
Oluline taustateave: mingil põhjusel UK tuuletööstus täpset tuuleturbiinide arvu ei avalda. Wikipedia andmetel oli 2023. aasta seisuga Ühendkuningriigis "üle 11 000" tuuleturbiini, mille nominaalvõimsus – mitte tootmine – on kokku 30 gigavatti. Pool sellest on meres ja pool maa peal. 2023. aastal toodeti UK-s kõige enam elektrit maagaasist (34,8%), millele järgnes tuul (29,7% tootmisest).
2024. aasta alguses avaldas SAS viimase statistikakogu Ühendkuningriigi tuuleturbiinide õnnetuste kohta.
Vabaühenduse sõnul on väga suure tõenäosusega avalikest allikatest kogutud tuuletööstuse õnnetuste teave "ainult jäämäe tipp". Tegelik õnnetuste arv ja nende esinemise sagedus on ilmselt märkimisväärselt suurem.
2011. aasta 11. detsembril kirjutas Daily Telegraph, et RenewableUK (Ühendkuningriigi "rohelisi" elektritootjaid koondav organisatsioon) sõnul on eelneva viie aasta jooksul UK-s toimunud tuuleturbiinidega 1500 õnnetust ja riket. 2019. aasta juulis kirjutasid EnergyVoice ja Press and Journal, et alates 2014. aastast on UK tuuleparkides toimunud 81 inimeste vigastustega lõppenud õnnetust. 2021. aasta veebruaris kirjutas tööstusharu häälekandja Wind Power Engineering and Development, et 2019. aastal toimus meretuuleparkides 865 õnnetust. EnergyVoice'i andmetel toimus 2020. aastal maapealsetes tuuleparkides üle 500 õnnetuse.
2018. aasta 13. augustil kirjutas Power Technology, et 2016. aastal toimus UK tuuleparkides 737 vahejuhtumit ja suurem osa neist juhtus käitamise, mitte ehituse käigus.
SAS-i kogutud ja kinnitatud numbrid konkreetsete aastate kohta on tublisti väiksemad, mis näitab eelkõige, et tegemist "jäämäe tipuga". Enne 1997. aastat on tuuleturbiidega juhtunud sündmuste kohta olemas, üksikute eranditega, ainult inimeste surmaga lõppenud õnnetuste teave.
Arengujoon on loogiline: mida rohkem turbiine ehitatakse, seda enam nendega seotud õnnetusi juhtub.
Aastatel 1993. kuni 2003. juhtus aastas keskmiselt 44 tuuleturbiinidega juhtunud õnnetust aastas.
2004–2009: leidis aset 95 õnnetust aastas,
2009–2013: 158 õnnetust aastas,
2014–2018: 177 õnnetust aastas,
2019–2023: 210 õnnetust aastas.
Ennustatakse, et kui tuuleelektritööstuses märkimisväärseid muutuseid ei toimu, siis õnnetuste arv ainult kasvab.
Ühendkuningriigis puudub tööohutuse ametil (HSE) andmebaas tuuleturbiinide rikete kohta, mille põhjal saaks koostada tööstusharu usaldusväärsuse- ja riskianalüüse. See on nii põhjusel, et tuuletööstus tagab õnnetustest teatamise puhul "teavitaja konfidentsiaalsuse". Mitte üheski teises energiatööstuse harus pole selline salastamine lubatud.
Paljudes riikides tunnistavad valitsused, et tuulepargid kujutavad endast inimestele tõsist tervise- ja turvariski. Soome terviseministeerium kehtestas 2014. aastal nõude, et turbiinid ei tohi olla elumajadele lähemal kui kaks kilomeetrit. Baierimaa kehtestas samasugused reeglid 2016. aastal. Iirimaa plaanib teha sama. 2023. aastal otsustas USA Nebraska osariigi Buffalo maakond, et tuulepargid peavad jääma ühiskondlikest hoonetest vähemalt viie kilomeetri (3 miili) ja elumajadest kaheksa kilomeetri (5 miili) kaugusele.
SAS-i andmed näitavad üheselt, et kõige arvukamalt õnnetusi toimub tuuleturbiinide tiivikulabadega, millele järgnevad tulekahjud. 2015. aasta juunis kirjutas erialane väljaanne WindPower Monthly, et aastas juhtub tiivikulabadega hinnanguliselt 3800 riket. Suurima taastuvenergia projektide kindlustusettevõtte GCube'i 2013. aastal läbi viidud uuring näitab, et kõige rohkem juhtub õnnetusi turbiinide labade ja käigukastidega, millele järgnevad tulekahjud ning saamatust hooldusest tingitud rikked. 2015. aasta novembris avaldas GCube, et aastas keskmiselt lähevad tuuleturbiinid põlema viiekümnel korral. Sama number on esitatud ka viimases, 2018. aasta GCube'i ülevaates. (Tänaseks on lehekülg võrgust eemaldatud.)
Tuuleturbiinide tuletõrjele spetsialiseerunud ettevõtte FireTrace Internationali hinnangul jätavad tuuleparkide haldajad 91 protsenti turbiinide tulekahjudest enda teada.
Siemens Energy juht Joe Kaeser kinnitab, et mida aasta edasi, seda rohkem tuleb panna raha kõrvale elektrituulikute remondi tarbeks.
Maailma tuuleturbiinide õnnetuste kohta leiab teabe, nii palju kui neid on teada, SAS-i 300+ leheküljelisest koondtabelist. Eestist on tabelis välja toodud neli õnnetusjuhtumit.
Eestis on 2023. aasta seisuga paigaldatud 157 energiatuulikut.
Toimetas Karol Kallas