Kirjandusteadlane Scott Masson kirjutab Epoch Timesis, kuidas natsionaalsotsialismi eugeenikal ja Covidi süstidel ning sellega kaasneval poliitilisel režiimil pole sisuliselt mitte mingisugust vahet.
"Turvalisuse nimel inimeste vabaduse koormast vabastamine
on autoritaarsuse ajaloo korduv teema."
–Frank Furedi
Egon Friedell sooritas 1938. aastal enesetapu.
Kirjanik hüppas alla oma Viini korteri aknast, hoiatades enne all tänaval liikuvaid inimesi, et ta neile viga ei teeks. See oli tema viimane isetu tegu. Friedell oli erakordne multitalent ja mensch, kes oli pikka aega hakanud vastu oma aja kohutavate tagajärgedega stsientismile.
Friedelli vanemad olid juudid. Natsionaalsotsialistid olid annekteerinud Austria ja rünnakrühmlased (SA) olid tema ukse taga ning soovisid ta kinni võtta.
Stsientism on usk, et moraalsed ja hinnangulised otsused on ainult subjektiivsed ning üksnes "kõvad" teadused – nagu näiteks füüsika, keemia või bioloogia – on tõeliselt objektiivse teadmise alus. Selline usk on iseennast tühistav, kuna ainult subjektiivsest moraalsest hinnangust lähtudes saab otsustada, mis asi on "päris".
Intellektuaalse ebaaususe ja moraalituse süüdistused natsionaalsotsialiste ei heidutanud.
Natsionaalsotsialistide eugeeniliste teadusuuringute taga oli stsientism. Kui darvinism õpetas, et loodusliku valiku mehhanismiks on džungliseadused (ellu jäävad kõige tugevamad), siis teadlaskond peab ellujäämise nimel võtma halastuseta eeskuju looduse ebamoraalsusest. Kui ellujäämise lahenduseks on rassipuhtus, siis juudid on probleem. Adolf Hitleri hinnangul olid nad viirus; eksistentsiaalne oht saksa Volkile:
"Juudi viiruse avastamine on üks suuremaid revolutsioone, mis on maailmas aset leidnud. Sõda, millega me oleme täna silmitsi, on sama laadi sõda, mida eelmisel sajandil pidasid Louis Pasteur ja Robert Koch. Kui palju haiguseid on saanud oma alguse juudi viirusest! … Tervis on võimalik tagasi saada ainult siis kui hävitatakse juudi viirus."
Natsionaalsotsialistide metsikused said alguse ajupesust tingitud hirmust. Geneetilisse ettemääratusse uskujatena (deterministidena) tegid nad järelduse, et ohust aitab vabaneda ainult eugeenika. Moraali kaotanud rahvamassidele, keda jagus nii Saksamaal kui Austrias, kes esmalt olid elanud üle Esimese Maailmasõja ja hispaania gripi, millele järgnes hullumeelsete reparatsioonide maksmine ning hüperinflatsioon, sobis väga hästi demagoogi jutt, kes mängis nende ellujäämise hirmudega.
Selleks oli esmalt vaja ületada teatud takistused.
1931. aastal üllitas Weimari vabariigi Saksamaa Meditsiiniühing "Uue teraapia ja inimkatsete juhised". Juhistes sõnastati meditsiinilise ravi õilsuse ja pahatahtlikkusest hoidumise ajendid, nagu ka teadliku nõusoleku seaduslik alus. Inimeste hirm ja Hitleri stsientism sõitsid arstide ühenduse eetikast üle.
Saksamaa ülikoole, mis olid maailmakuulsad oma akadeemilise ranguse ja liberaalse mõtlemise poolest, tabas sama saatus. Paljudele lihtsalt öeldi bürokraatide poolt, et juutidel on keelatud ülikooli hoonetes viibida. Ülikoolid andsid alla. Peter Drucker talletas, et peale sellist ahistamist "hoidsid paljud eemale nendest, kes alles mõned tunnid varem olid nende head sõbrad". Teised, nagu maailmakuulus professor Martin Heidegger, asus natsionaalsotsialistidega koostööle ja väitis, et uuringuteemade valiku- ja arvamusvabadus on "negatiivsed ning isekad ideed". Albert Einstein oli nende 15 protsendi õppejõudude hulgas, kes kaotasid oma töö.
Peale Teist Maailmasõda mõisteti natsionaalsotsialistid süüdi sõjakuritegudes. Samamoodi mõisteti nõndanimetatud "arstide kohtumõistmise" käigus süüdi arstid, kes panid toime jubedaid inimkatseid. Mingist osast natsionaalsotsialistide õppetunnist võeti õppust. 1947. aastal avaldatud Nürnbergi koodeksis rõhutati, et meditsiinieetika vundamendiks on inimsubjekti teadlik nõusolek. Sellist lähenemist on jõuliselt rakendatud nii meditsiinis kui teadusvallas alates sellest ajast.
Stsientism siiski ei kadunud kuhugi.
Stsientismi kalliks pidavad teadlased saavad demokraatiates väga hästi hakkama. Nende arvamused ja tegevus on avalike poliitikate aluseks. Miks? Sest kui religioon, eetika või südametunnistus taandatakse "isiklikule" tasandile, siis selliste teadlaste sõnad paistavad mitmekultuurilises ühiskonnas erapooletute ja igapäevaelus kasulikena. Stsientistidest teadlased saavad demokraatlike valitsuste käest korralikult raha ja neid edutatakse. Richard John Neuhaus nimetas sellist poliitilist tulemust "alasti arvamuste avaldamise väljakuks".
Teisalt on tõsi seegi, et paljud teadlased ei pea stsientismist lugu. Kuid hirme jagub küllaga. Kui mõned teevad midagi veendumusest, siis kõik peavad seda lõpuks tegema sunni peale. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa on ainult üks õppetund. C. S. Lewis märkis, milllised kurjad järelmid on moraalse autoriteedi puudumisel Ühendkuningriigi hariduses 1943. üllitatud meistriteoses "Inimese tühistamine". See essee on jätkuvalt prohvetlik.
Kuid miks kaldub stsientism totalitarismi?
Sest stsientismi usk on puhas tahte tegu; otsus, millest ei ole võimalik taganeda, et õigeks tuleb tunnistada ainult see, mida saab kõigi poolt reaalsena empiiriliselt tõestada.
Augusto Del Noce leidis, et ühiskond, mis järgib stsientismi "ei saa ennast päästa totalitarismist, kuna [selle] teaduse nägemust pole vaja ühelgi juhul tõestada. [See] ei kavatse kõrgemale positsioonile tõsta mingisugused teisi vaateid, see lihtsalt eitab neid".
Geneetika asemel toetuvad teadlased täna arvutimudelitele. Arvutid on stsientismi jaoks ideaalsed vahendid. Nende mure eetika pärast on veelgi väiksem kui stsientistidest teadlastel. Tõde on see, et R0 [näitab haigusidude nakatamisvõimet] on täna kullastandard, mis on olulisemal kohal kui meditsiinieetika.
Mis on veelgi jõledam – stsientismi osaks on võimutahe.
Tehnokraadid terroriseerivad inimesi nõustuma düstoopiaga tuues ettekäändeks algoritmid. Tänaseks on meditsiinivaldkond minetanud pühendumise Nürnbergi koodeksile. Ontario arstide ja kirurgide kolleegium peab eksperimentaalsete vaktsiinide (ja igasuguste nendega seotud valitsuse poliitikate) kahtluse alla seadmist "väärteabeks" ning arste julgustatakse rakendama ilma eranditeta kõigi inimeste peal ühesuguseid meditsiiniprotseduure. Kanada ülikoolidele on poliitikute poolt antud käsk, et need peaksid kehtestama vaktsiinisunni. Seda vaatamata asjaolule, et sellisele nõudmisele ei anna alust mitte ükski seadus ja see on vastuolus isiku- ning inimõigustega. Ülikoolid on unustanud pühendumise Nürnbergi koodeksile.
Isegi üliõpilased, kelle jaoks Covid-19 kujutab minimaalset ohtu, on kapituleerunud metodoloogiliselt pimedate ekspertide ees, kes pimesi järgivad R0 tabeleid. Teadlikust nõusolekust on tehtud pilkealune ja lapsi meelitatakse ennast süstima jäätise, loterii, raha ja toredate tegevustega.
Õnneks kõik inimesed pole veel nii pimedad ja hirmul.
Huroni kolledži julge eetikaprofessor Julie Ponesse rõhutab Nürnbergi koodeksi teadliku nõsuoleku õpetuse olulisust ja oma veendumuste näitena keeldus oma tööandja poolt kohustuslikuks tehtud geneetilisest meditsiinikatsest.
Egon Friedell kinnitas, et "Jumal ei juhi maailma väljastpoolt gravitatsiooni ja keemiliste ühendite, vaid inimese sisemiselt tema südame kaudu: nii, nagu näeb välja inimese hing, sedasi näeb välja ka maailma saatus, milles inimene elab ja tegutseb".
Tõlkis Karol Kallas