Kolumnist Roland Tõnisson vaatleb seksuaalkuritegude sünget statistikat naaberriikides Soomes ja Rootsis ning arutleb selle seoste üle migratsiooniga.
Põhjamaades, eriti Rootsis, on viimase nelja aastakümnega toimunud olulised muutused rahvastiku koosseisus. Veel enam on muutunud kuritegevuse statistika. Soome ja Rootsi ametiasutuste poolt läbiviidud uuringute tulemused ei sisenda paraku optimismi ei lähema ega kaugema tuleviku osas.
Viibisin hiljuti ühel kroonu, aga võib olla ka mõne välisinvestori poolt rahastatud-korraldatud koosviibimisel, kus selgitati, kui hea ja kasulik on praegune illegaalne immigratsioon Euroopale ning kuidas Eesti nopib endale sellest protsessist välja parimad palad tippspetsialistide, arstide ja professorite näol. Seda juttu oli kena kuulata, ent nüüd on paraku selgunud, et vaevalt 10 protsendil illegaalidest on haridust enam kui põhikooli jagu, nagu tõdes Itaaliasse migrante tooma läinud Politsei- ja Piirivalveameti teabeanalüüsi talituse vaneminspektor Veljo Uustal. Otsapidi see muidugi kergendab Eesti esindajate tööd ning ei pea nii suurt massi inimesi läbi sõeluma, et õnnemaale Eestisse pürgivate immigrantide seast need õiged välja sõeluda.
Sellel koosolemisel naeruvääristati ka Eesti inimeste hirmu seoses illegaalidega kaasneva seksuaalkuritegevusega. Kinnitati, et sellised kuulujutud on alusetud, lahti lastud madalalaubaliste, pahatahtlike elementide poolt ning vastukaaluks toodi näiteid Brüsselist, mis on täis naeratavaid ja viisakaid mitte-eurooplasi, tänu kellele on ka liikluskultuur Belgias märgatavalt paranenud. Kurioosum on aga selles, et ei istunud maarahvas isegi mitte 14. sajandil nina urgitsedes aida taga, vaid teadis üsna hästi, kuidas asjalood Soome- ja Rootsimaaga on, ning saatsid enne Jüriöö ülestõusu saadikud Turu foogti juurde abiväe järgi, et need aitaksid maainimestel sakste alt Rootsi krooni alla pääseda.
Tänapäeval vaevalt enam keegi Rootsimaa poole kiikaks, sest 14. sajandist on aeg veidi edasi läinud, kirjavahetuski natuke vilkamaks muutunud ja loll mats on mitu korda saanud kuulda, et nii tanu alla saanud kui tanutamata naiste olukord on naabrite juures kibedaks läinud. Räägitakse, et kaugelt maalt tulnud meestele ei pruugi pererahva poolt pakutav ninaesine mokkamööda olla, ent peremehe naine ja tütred sobivad pruukimiseks igati. Ja peremees hoidku mokk maas. Sest nii on kuningakoda käskinud. Kui sel sügisel kirjutati, näiteks, esimest korda illegaalide lemmikust ajaveetmiskohas, Helsingi Jumbo kaubanduskeskuses toimuvast naispoodlejate ahistamisest, siis pani informatsiooni tõepärasuse kahtluse alla ka ajakirjanike enda häälekandja "Journalisti" ning teema vaikiti maha ülereageerimise sildi all.
Lugejatele ei ole uudiseks, et selle nädalala esmaspäeva õhtul vägistati Soomes 14-aastane neiu ning tegijad, alaealised afganistanlased, leiti varsti üles põgenike majutuskeskusest. Nende põhjust ja alust Soomes viibimisele ei ole veel suudetud kindlaks teha.
Ilmselt on tegemist murdelise sündmusega Soome elus, sest peaminister Sipilä kutsus teisipäeva kriisikoosolekule siseminister Orpo ja justiitsminister Lindströmi. Siiani on immigrantide poolsest ahistamisest ja seksuaalvägivallast räägitud kui üksikjuhtumitest. Soome parlamendisaadik Juho Eerola (Põlissoomlased) on mures ilmingu süvenemise üle. Tema sõnul registreeritakse üleriigiliselt nädalas umbes sada turvapaigataotlejate poolt toimepandud seksuaalse alatooniga väärtegu. Jutt on siis tegudest, mis jõuavad politseiregistrisse. Erinevalt turvapaigataotlejate vastu suunatud väärtegudest, mis kõik tuuakse suure käraga avalikkuse ette, pagulaste "tempudest" ei räägita. Üsna ilmselgelt on eesmärgiks hoida üleval ettekujutust soomlastest kui erakordsetest rassistidest, nad vaigistada ning kinnitada ühiskonnale, et illegaalsetest immigrantidest ei ole ohtu riigi sisejulgeolekule. Selline taktika on tuttav ka eestimaalastele.
Igatahes ei ole pagulaskeskustes läbiviidav selgitustöö Soome kommetest vilja kandnud. Politseisse tehtud avaldustes võib lugeda ebaviisakatest ettepanekutest, käperdamistest, vägisi suudlemistest ja muust sarnasest.
Rootsis, mida meile igal elujuhtumil eeskujuks seatakse, tõusis seksuaalkuritegudeks kvalifitseeruvate tegude arv 2014. aastal 13% võrra võrreldes eelneva aastaga. Justiitsministeeriumi haldusalas oleva Rootsi Riikliku Kriminaalpreventsiooni Nõukogu (BRÅ) andmetel registreeriti kokku 19 200 seksuaalkuritegu, millest 6620 olid vägistamised. Ülejäänud kuulusid "vähemtähtsate" tegude hulka: ahistamine, sundimine seksuaalühtesse või muud laadi ärakasutamine. Alatest 1975. aastast (421 vägistamisjuhtumit), mil algas Rootsi multikultiveerimine, on kuritegevus sellel maal tõusnud 300% ning vägistamiste arv 1472%. 1975. aastal oli Rootsi elanikkond 8,2 miljonit, aastaks 2014 oli see kasvanud peaaegu 9,75 miljonini ehk 18,7% võrra. Uustulnukad on siis tõstnud näitajaid vägagi usinalt.
Rootsi on 2010. aastal läbi viidud uuringu kohaselt Aafrika riikide Lesotho ja Lõuna-Aafrika Vabariigi (91,6 vägistamist 100 000 elaniku kohta) järel maailmas "auväärsel" kolmandal kohal (53,2 juhtumit 100 000 elaniku kohta).
Statistika ei too ära kurjategijate etnilist tausta, ent peab meeles pidama, et teise põlve immigrantidest räägib sealne ajakirjandus kui rootslastest, kuigi tegijaid on näiteks somaallased või pakistanlased.
Oluline on teada, et 1960.–1970. aastatel sooritasid immigrandid 1,2–2,6 korda enam seksuaalkuritegusid kui põliselanikud; 1980ndail 2,1 kuni 4,7 korda rohkem; 1990ndail 2,1 kuni 8,1 korda rohkem ja 2000-l kuni 19,5 korda rohkem. Rootsi Riikliku Kriminaalpreventsiooni Nõukogu poolt 2006. aastal koostatud raportis ära toodu põhjal võis toona tõdeda, et Põhja-Aafrikast pärit elanikel on lävi sooritada seksuaalkuritegu 23 korda madalam kui rootslastel. Iraagi, Bulgaaria ja Rumeenia päritolu meestel oli see vastavalt 20, 18 ja 18. Iraanist, Peruust, Ecuadorist ja Boliiviast saabunuil oli see lävi madalam 10-kordselt.
Soomes registreeriti 2014. aastal kokku 940 vägistamisi puudutavat avaldust, 2013. aastal 792. 2009. aastal tehti vastavaid avaldusi 503. Viie aastaga on antud kuritegude sooritamine kasvanud 87%. Soome Justiitsministeeriumi andmetel on antud kuritegude eest kolmandik süüdimõistetutest välismaalased. 2013. aasta lõpus oli 5,5% Soome elanikest välismaa taustaga. Nii Soomes kui Rootsis on politseile antud juhtnöörid mitte avalikustada välismaalastest kurjategijate tausta, et vältida rassiviha puhanguid kohalike seas. Ka sellenädalase Kempele juhtumi puhul räägib peavoolumeedia soomlaste ülereageerimisest ja vajadusest suurendada põlisasukate ja immigrantide kultuurivahetust.
Kultuuride erinevusest on igati paslik kõnelda, sest need on täiesti olemas. Kui soomlased-rootslased sooritavad isikuvastased seksuaalkuriteod enamasti joobeseisundis, siis immigrantidega juhtub seda väga harva. Teod pannakse toime teadlikult ning sellega on kaasnenud ka rassivihast kantud kättemaksumotiivid.
Kultuuride erinevusest rääkides olgu öeldud, et Põhjamaades on registreeritud grupiviisiliste vägistamiste plahvatuslik kasv. Suures enamuses viiakse need täide mittepõliselanike poolt ning samuti täie teadlikkuse juures toimuvast, mitte alko- või narkojoobes. Põhjamaised uurijad ei leia sellele ilmingule põhjuseid. Räägitakse pagulaste kohanemisraskustest, frustratsioonist rassistlikult käituvate põliselanike suhtes, ent on üldteada, et islamistlikes maades praktiseeritakse grupiviisilist vägistamist nii kättemaksuaktina kui karistusena. Mõlemast soost kannatanute suhtes.
Seoses mitmekesiste ja rikastavate muudatustega Rootsimaal on Stockholmis selle aasta oktoobrist alates Södersjukhuseti haiglas osutatud igakülgset abi vägistatud meestele. 2014. aastal registreeriti 370 vastavat juhtumit, ent seegi on tõenäoliselt vaid osa aset leidnud vägivallategudest. Ja muidugi on praktiliselt kõik tegijatest meesterahvad. Nii palju siis värvilisemaks, huvitavamaks ja inimesenäolisemaks, altruistlikumaks muutuvast Euroopast.
Antud statistika on asja üks külg. Omaette teema on see, mismoodi tulnukad näevad eurooplasi ja meie naissugu. Politseistatistika järgi leitakse seksuaalkuritegude ohvrid enamasti hilisel ajal ja lõbustus- ja joogiasutustest või nende lähedusest. Siin tulevad mängu juba erinevuste sellised tahud, mis ei tee au Lääne elu-olule, mida me ise kultuuriks oleme harjunud nimetama. See on aga eraldi teema. Ega anna kuidagi võimalust õigustada ühegi isikuvastase kuriteo kordasaatmist. Aga sellest edaspidi.