Eugene Dennis Rose, kes õigeusukiriku mungana kandis nime Serafim, on üks neist meie aja vähetuntud kangelastest, kes on näidanud teed igavese valguse juurde. Temast kirjutab lähemalt teoloog, vaimulik ja kolumnist Roland Tõnisson.
Homokuu on selleks korraks läbi ja seksuaalsete eelistustega uhkustamise paraadid peetud. Selle raames oleme taas saanud kuulda narko- ja geiorgiast Vatikanis ning rahvas võib tõdeda, et see on ikka üks kole koht ja niikuinii on kõik vaimulikud laiskvorstid, liiderdajad ja tainapead. See, et katoliku kirikus on vaimulike seas seksuaalsete kõrvalekalletega inimesi marginaalne arv, kedagi ei huvita (loe siit ja siit). Sellest, kuidas liiderlikkus, pederastia ja pedofiilia valitsevad poliitilistes ringkondades, meelelahutus- ja pangandusmaailmas, ei pruugiks me midagi teada, kui loeksime-vaataksime ainult nende ringkondade eneste käes olevat meediatoodangut (loe siit).
Elame väga lihtsate ja pealiskaudsete tõdede ajal. Meid ümbritseb suur kogus informatsiooni, aga mitte teadmised. Meile söödetakse ette pinnavirvendust ega lastagi näha, mis toimub sügaval. Emotsioonid on meie sugupõlvele piisavaks motivatsiooniks, kõige põhjenduseks ja selgituseks. Elame äärmiselt lihtsate ja enam kui pealiskaudsete teadmiste ajal. Need ei ole isegi mitte pealiskaudsed teadmised, vaid lihtsad kuuldused ja kõlakad, mida me peame teadmiseks ja tarkuseks. Lahus Kristuse õpetusest, mida on inimesteni toonud apostlid, apostlikud isad ja vaimulikud võitlejad, on Euroopa ja Lääs täidetud "vaimulikust" uudistoodangust, näiteks feministlikust teoloogiast. Sellise kursuse läbinud inimene võib tänapäeva maailmas saada vaimulikuks ning lähtuvalt oma isiklikest ettekujutustest deklareerida, et ta teab, mida Jumal tegelikult on inimestele õpetanud.
See, et Hollywoodi keskaegset Euroopat kujutavates filmides millegipärast kõik linlased ja maainimesed käivad ringi räbalates ja tahmaste nägudega, on isegi veidi naljakas. See, et kristlike sajandite jooksul kogunenud tarkust ja inimesetundmist peetakse igandiks, millest tuleb võimalikult ruttu vabaneda, ei ole naljakas, vaid traagiline. Selle vilju saime näha homokuul. Saime kuulda Soome ja Eesti kirikupeade sõnavõttudes. Soome luterlik peapiiskop Kari Mäkinen tänab Jumalat homode olemasolu eest ning kiidab kuulsa sodomiidi, "kunstnik" Tom of Finlandi kannatusterohkest elust tehtud muusikali. Helsingi naispiiskop kallistab õnnest särades aasta omasooiharaks valitud noormeest. Inglise ja Rootsi "kirikutest," kus praostkonnad võistlevad tolerantseima kirikuringkonna maine nimel, nagu meil vanasti kolhoosid rändpunalipu pärast, ma parem täna vaikin.
Inimese seksuaalsetest ihadest ja võimalustest neid võimalikult paremini rahuldada on saanud Läänes inimeseksolemise olulisim küsimus. Nii oluline, et lasteaialapsigi on juba kohustuslikus korras veetud homoüritustele ja pandud seal osalema "õpitubades" (loe siit).
Loomulikult on seksuaalsusel inimese elus ja enesemääratlemises oluline osa. Lapsepõlve ja teismeliseeas läbielatud kogemused kujundavad meie elu täiskasvanuna ning seda ei saa kuidagi alahinnata. Lapse ja teismelise elukeskkond ja peresuhted on siin otsustava tähtsusega. Seepärast püüab "homokogukond" kinnitada omale kohta haridusasutustes ja nn kultuurielus. Ja ta on olnud selles äärmiselt edukas tänu kõrgelseisvatele protežeedele.
Ka paljud kirikud ja end kirikuteks nimetavad organisatsioonid Euroopas ja üldse Läänes on kahetsusväärsel moel hakanud oma kuulutustöös panema rohkem rõhku seksuaalsete eelistustega seotud küsimustele kui Jumala Sõnale ja Kristuse ohvritööle. Jääb mulje, et iga endast lugupidav usuorganisatsioon saadab oma esindajad omasooiharate rongkäikudele. Nii tehakse juba pikka aega ning jääb mulje, et see on normaalne kiriklik praktika. Räägitakse inimõigustest ega taheta kuidagi meenutada, et kristliku õpetuse sisu ja inimese esmane ülesanne siin elus on võitlus oma langenud loomusega ja selles osalevate vaimuvägede ära tundmine. Kirikud peaksid inimest selles asjas toetama. Aga Läänes nad ei tee seda, vaid keskenduvad humanistlikele loosungitele.
Ometigi on ka Läänemaailmas elanud meie kaasajalgi inimesi, kellest laiem üldsus ei tea mitte midagi. Nad ei ole popstaarid, ei kõmukirjanikud ega perverssete fantaasiamaailmade erineval moel eksponeerijad. Meelelahutusmaailm, mis on enda kätte haaranud lõviosa "kultuurielust", ei näe vajadust nende tööde tutvustamise peale oma vahendeid kulutada. C. S. Lewis, Gilbert Chesterton, Athose mäe Paisios, Suroži piiskop Antoni ja munkpreester Serafim Rose on vaid mõned nimed nende kirjanike ja palvetajate hulgas, kes on üritanud inimesi selles meie kaasaegses pimeduses, mis meid valitseb, tuua lähemale igavesele valgusele. Kuna teised nimed on meie lugejale ilmselt enam-vähem tuttavad, siis ma sooviksin käesolevaga tutvustada lähemalt erakordset inimest Serafim Rose'i (sündinud Eugene Dennis Rose, kirikumaailmas tuntud ka kui Platina Serafim) elu ja tööga.
Eugene Dennis Rose sündis 13. augustil 1934. aastal Kalifornias San Diegos. Tema isa Frank Rose, Esimese maailmasõja veteran, pidas koos oma naise Estheriga kauplust nimega "Karmel Korn Shop". Ema oli ka kunstnik, kes impressionismile truuks jäädes maalis Vaikse ookeani rannikut. Vanem õde Eileen Rose Busby oli tuntud antiigiekspert ja kirjanik, vanem vend Frank kohalik ettevõtja.
14-aastane Eugene ristiti metodisti kirikus, ent oma toonase usu, kui seda oligi, vahetas ta peagi ateismi vastu. Pomona kolledžis õppis ta Hiina filosoofiat ning lõpetas õpingud magna cum laude aastal 1956. Pomonas aitas ta õppida pimedal kaastudengil Ved Mehtal, kellest sai hiljem tuntud kirjanik. Ta meenutab Rose'i kahes oma teoses. Ühes neist, mis kannab pealkirja "Stolen Light" ehk "Varastatud valgus", kirjutab ta: "Mul vedas tõeliselt, et Gene oli mulle ettelugejaks… Ta luges sellise selgusega, et mul tekkis peaaegu illusioon, nagu ta selgitaks mulle teksti."
Hiljem õppis Rose Alan Wattsi juhendamisel Ameerika Aasia Uuringute Akadeemias (American Academy of Asian Studies), enne kui võttis käsile magistriprogrammi Kalifornia Berkeley ülikoolis. Selle lõpetas ta 1961. aastal, kaitstes väitekirja teemal ""Tühjus" ja "täidetus" Laozi õpetuses" ("Emptiness' and 'Fullness' in the Lao Tzu"). Õpingute ajal luges ta põhjalikumalt Prantsuse metafüüsiku René Guénoni töid ja kohtus Hiina taoistliku õpetlase Gi-ming Shieniga. Shien õpetas enam hindama Laozi tekstide vanemaid interpretatsioone kui uuemaid ning sellest innustatuna õppis Rose lugema taoistlikke tekste ja nende selgitusi vanahiina keeles.
Akadeemias tutvus ta võrdleva usuteaduse õpingute raames ka hinduismi, judaismi ja sufismiga ning sellega seoses õppis tundma nende tekste algkeeltes. Lisaks valdas ta täiuslikult prantsuse ja ladina keelt.
Lingvistiliselt andekas, humoristlik Eugene nautis õpingute järel Kalifornias elu ja selleks olid laiad võimalused. Ooper, kontserdid, kunst ja kirjandus olid ühes Aasia filosoofide kirjutiste ja budismiga tema suurteks hobideks. Ta külastas erinevaid pühakodasid, kuni järjekord jõudis San Franciscos asuva Jumalaema ikooni "Kõigi kurbade rõõm" auks ehitatud õigeusu kirikuni, mis kuulus vene emigrantide kogudusele. Rose meenutab, et kui ta koos oma sõbra Jonah Gregorsoniga sinna sisse astus, ei saanud ta millestki aru ning liturgiagi tundus täiesti kummaline. Igatahes oli see täiesti erinev sellest, millega ta oli siiani tuttav olnud.
Seletamatul kombel jättis see vana kirik (uue ehitus lõppes 1964. aastal, kuna vana ei suutnud kirikulisi mahutada) koos kõige seal nähtuga talle sellise mulje, et ta otsustas selle kummalise keele, milles teeniti, selgeks saada. Tegemist oli kirikuslaavi keelega. Ta hakkas õppima ka vene keelt ning lugema ortodoksset kirjandust ning selles leidis ta kõige, mis oli jäänud puudu eelnevates õpingutes, uurimistes, otsingutes. Selles sai ta kokku tõelise õpetusega Inimesest, mida ei olnud leida ei uuema aja humanistlikus (sealhulgas feministlikus) teoloogias ega hipide popikooni, alkohooliku, narkomaani ja sodomiidi Jack Kerouaci ateistlikes mõlgutustes.
Lugejale on oluline teada, et antud kirjatükiga ei soovi ma propageerida "vene maailma" või kremlimeelsust (mis kõlbab tänapäeval sildiks ükskõik millele, mis erineb globalistide arusaamadest), vaid küsimus on sajanditevanuses teadmises Inimesest, Loojast ja Maailmakõiksusest. Meie oleme selle hästi unustanud ja andnud end omaenese ja teiste kaasaegsete pinnapealsete arusaamade hellitada, ent ometi on ta leitav.
Lugejale on oluline teada, et olles kohtunud selle uue valgusega oma elus, sai Eugene Rose tundma Maailmakõiksuse või siis Looja tahet. See oli tema jaoks selline tugev pööre, et Eugene tegi lõpu oma homoseksuaalsele eluviisile. Tema homoseksuaalsusest räägib õde Eileen oma raamatus vennast. Perekond oli sellest teadlik seejärel, kui emale oli kätte jäänud poja kirjavahetus oma sõbraga. Eugene Rose võitlus iseendaga kestis ilmselt elu lõpuni, ent olles kord pöördunud, oli ta oma askeesis nii kindel, et mitte keegi, ka tema vaenlased, ei võinud talle ette heita selle murdmist ega saanud kasutada ära tema nõrkusi. Selleks ei andnud ta põhjust.
Serafim Rose'i askeetlik kangelastegu on eeskujuks ka neile, kelle jaoks homoseksuaalsus ei ole omane, kellel ei ole sellega tegemist. Sest mitte miski ei meeldi inimestele nii palju kui osatada teistes neid puudujääke, mida neil enestel ei ole, või millest nad arvavad end ise priid olevat. Ei ole inimest, kes oleks patust puhas ja ei vajaks igapäevast, elukestvat püüdlust Valguse poole. Ja selles maailmas ei ole miski nii oluline kui iseenese ja selle Maailmakõiksuse, millest me end lahutanud oleme, tundma õppimine.
Serafim Rose pühendas oma ülejäänud elu justnimelt sellele. Ta kirjutas Inimesest ja tema kohast maailmas, nii siinses kui kehatus maailmas mitmeid raamatuid. Tema õpetust vaatleme järgnevas artiklis. Sissejuhatuse lõpetuseks olgu aga ära toodud üks viide Serafim Rose'i õpetusest oma kuulajatele, mida tasuks kindlasti tähele panna ka neil, kelle karjatada on inimeste elud antud, kelle käest küsitakse kord: "Näita, kuidas sa õpetasid neid hingi, mis sinu kätte usaldati."
Rose kirjutab: "On täiesti õige öelda, et inimese uudishimu, täpselt nagu lõbujanu, ei saa iial otsa ega ole kunagi rahuldatud. Ent Inimene loodi millegi enama kui selle jaoks. Ta loodi tõusma üle uudishimu ja lõbujanu. Ta loodi armastama ja armastuse läbi saavutama Tõde."
Ja kui Rose räägib armastusest, siis peab ta ortodokssel moel silmas Inimese omakasupüüdmatut ligimeseteenimist, mitte kõige selle perversse aktsepteerimist, mida inimese langenud aju ja süda suudavad välja mõelda. Kaasaegsetel "kirikuisadel ja kirikuemadel" on selles osas asjad ikka väga viltu läinud. Kui nüüd keegi teoloogidest või kirikute juhtidest aitab levitada homoseksuaalsuse agendat armastusesõnumi pähe, siis on tema näol tegemist usutaganeja ja Jumala Sõna jalge alla tallajaga. Ainus võimalus tegeleda homoseksuaalsusega inimeses on tee, mille valis Eugene Rose, ristinimega Serafim.
Serafim Rosest ja tema inimhingekäsitlusest räägime aga järgmises osas.