Kui uurida Eestis õhutatava sõjahüsteeria tausta, tekib hulganisti huvitavaid ja "kiuslikke" küsimusi, leiab ettevõtja, sotsiaalteaduste magister ja Nõmme Raadio omanik Harry Raudvere.
Marti Aavik küsib Postimehe arvamusloos (17. juuni 2016) Mailis Repsilt: kes või mis õhutab Eestis sõjahüsteeriat?
Täiesti õigustatud küsimus, mis vajab veidi täpsemat analüüsi.
Sõjahüsteeria ja sildistamine
Jättes kõrvale peavoolumeedia sõjateemalised kirjutised, kus ülistatakse Eesti kaitsejõudude ja nende liitlaste valmisolekut võimalike vaenurünnakute tõrjumiseks, võiks vaadelda üleskerkinud küsimust rahuaja seaduste valguses. Sõjahüsteeriat ei peaks külvama ajakirjandus, seda enam, et suurem osa elanikkonnast on tänaseks mõistnud kolletava meedia meelelahutuslikku olemust. Hüsteeria iseenesest ei ole midagi muud kui konkreetse teema ärritatult rõhutav käsitlemine.
Meedia vahendusel on kujundatud üldsuse arusaam, et Eesti koos oma liitlastega on hea ja Venemaa on kurjuse kants, kust on oodata kõikvõimalikke alatusi. Heakene küll, me ei nimeta sildistamist ega hinnangute andmist sõjahüsteeriaks, vaid faktide konstateeringuks ja elanikkonna informeerimiseks. Tänases olukorras ei tea me kodanikena tegelikku tõde, vaid kujundame meedia vahendusel oma arvamuse väidetavalt kasvavast sõjaohust, mida esitatakse üldjuhul propagandistlikus stiilis.
Ka Marti Aavik üritab teemat lahata kuulujuttude ja meedias avaldatu põhjal, seostades Mailis Repsi juttu traditsiooniliselt sõnumitega Kremlist või siis arvamusküsitluste kokkuvõtetega. Ta tõdeb, et kui Mailis Repsil on käepärast teistsugused andmed, siis oleks kohane neid nüüd avalikkusele jagada.
Vaevalt et Repsil on teistsuguseid andmeid, ja kui ongi, siis lihtsalt poliitikuna ei oskaks ta nende andmete olulisust hinnata, sest vastasel juhul räägiks ta avalikult otsestest sõjaõhutamisfaktidest ega tugineks oma seisukohtades väidetavalt ei Kremli propagandale ega leheneegrite fantaasiatele.
Sõjahüsteeriat ei pea looma ega levitama meedia vahendusel. Kui vaadelda valitsuse ja eelkõige kaitseministeeriumi tegemisi, siis näeme, et kaitseministeerium on oma tegevuse aluseks võtnud mingid NATO (hästi) salajased ringkirjad, millega rikutakse rängalt rahuajaseadusi ning millele tuginedes saab tõeselt väita, et meie riigis on vaikimisi välja kuulutatud sõjaseisukord.
Kaitseministeeriumi tegevuse õigustamiseks on nende esindaja Heddy Klasen öelnud: "Ma arvan, et igaüks meist teab seda, et Eesti piiri lähistel on meie naaber pidevalt kasvatamas oma sõjalisi jõude, pidevalt toimuvad seal sõjalised õppused, need sõjalised õppused pidevalt toimuvad äkitsi ja nende nii-öelda ootamatult toimuvate õppuste raames võib ühel hetkel toimuda mida iganes."
Samas toimuvad NATO õppused ka siinpool piiri, ja ka neist võib oodata, mida iganes.
Kas põhjuseks korruptsioon või provokatsioon?
NATO käskudele tuginedes on kehtestatud tsiviilellu olulised piirangud ja nüüd tuleb kaitseministeeriumiga kooskõlastada kõik plaanitavad üle 28-meetrilised ehitised ja keelatud on tuulegeneraatorite paigaldamine Ida-Virumaale, sest need segavat Venemaa suunal teostatavat raadioluuret ja õhuseireradarite tööd.
Kaitseministeeriumi esindajad sõidavad mööda Ida-Virumaa valdasid ja nõuavad riigikaitsevajadustele tuginedes juba olemasolevate planeeringute ja ehituslubade tühistamist. Tänastele tehnilistele vahenditele ja oskusteabele tuginedes on selline käitumine arusaamatu, sest kõik need väidetavad probleemid on kunstlikult tekitatud ja tehniliselt lihtsalt lahendatavad.
Ühelt poolt saab hinnata kaitseministeeriumi tegevust kui otsest NATO provokatsiooni Venemaa suunal, kuid samas võib tegu olla kõrgeleulatuva poliitilise korruptsiooniga, kus külvatakse Vene-ohu abil lihtsameelsetesse hirmu ning riigisaladustele tuginedes keeldutakse avalikust diskussioonist. Päevakorda on kerkinud fosforiidi kaevandamine ja põlevkivielektri müügihinnast kõrgem omahind. Mõlema teema puhul on Ida-Virumaale rajatavad tuulepargid kellelgi risti jalus.
Mida võiks meie riigi käitumise kohta arvata Venemaa? Kas nad saaksid Eesti tegevust pidada normaalseks, või saadetakse sellega sõnum siinpool piiri ettevalmistatavast sõjategevusest? Eks sellele annab vastuse igaüks ise.
Alati saab öelda, et kaitseministeeriumi tegevus on suunatud riigi ja rahva kaitsmisele, kuid NATO kui sõjaväelise organisatsiooni diktaadi kehtestamine ja rahuaja seaduste jõhker jalge alla trampimine ei ole muud kui sõjahüsteeria levitamine, ja selle mõistmiseks ei ole vaja kuulata Kremli uudiseid.
Kokkuvõtteks võiks tõdeda, et rahvatervise seadusele tuginedes ei tohi avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik levitada inimese tervist ja elukeskkonda kahjustada võivaid ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis või muul viisil. Usutavasti kuulub selle alla ka sõjahüsteeria õhutamine.