Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas kinnistunud sooideoloogia on tänaseks end istutanud ka Eesti koolilaste teadvusesse. Homoseksuaalseid suhteid tutvustatakse juba 2. klassi õpikutes, vajadusel räägivad õpetajad puuduoleva jutu ise juurde.
8. septembril ilmus Võrumaa Teatajas artikkel, mis avab lugejale Eesti koolides kasutusel oleva 2. klassi inimeseõpetuse tööraamatu. Selle ühelt leheküljelt, kus on püütud defineerida perekonna mõistet, vaatavad värvilistelt illustratsioonidelt teiste seas vastu naine-naine-väike tüdruk. Lihtsalt öeldes on kujutatud last kasvatavat lesbipaari.
"Kas niisugust laadi pildid peaksid 2. klassi õpikus esindatud olema ja kas üldse sellistest asjadest tasuks nii väikeste lastega rääkida," tõstatab artikli autor Kadri Nagel küsimuse.
Direktor ja kirjastaja üksmeelel
Haridusminister Mailis Reps teemat ei kommenteerinud. Samuti vaikis Reps küsimuse peale, kas seksuaalvähemuste temaatika kaasamine esimese kooliastme õpikutesse on meie hariduses õige suund.
Eesti juhtiva õpikute kirjastaja Avita peatoimetaja Ly Kriiska tervitas maailmavaadete paljusust kooliõpikutes.
"Õpikud peavad olema tasakaalus ja andma edasi tänapäeva peremudelite tegeliku pildi. Kui koos võivad olla mees ja naine lastega, siis miks ei võiks olla koos mees ja mees," küsis peatoimetaja.
Samuti ei pidanud Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur homoseksuaalsuse esitlemist 2. klassi õpikutes kuidagi tõrjumisväärseks. Vastupidi.
"Leiame, et on positiivne, et iga laps saab leida õpikust oma peremudeli ja ei taju kõrvalejäetuse tunnet oma vanemate valikutest/soodumustest lähtuvalt," sõnas ta.
Mure, kas nii väikeste lastega on sobiv sellistel teemadel rääkida, ei ole koolijuhi sõnul põhjendatud. Neutraalne käsitlus aitaks hoopis kaasa laste enda väärtuste ja hoiakute kujunemisele. "Usume, et tänapäeva lapsed näevad, kuulevad ja arutavad omavahel erinevatel teemadel palju rohkem ja aina varem, kui meile esmapilgul tundub," leidis Agur.
GAG-i direktori sõnul areneb selles valdkonnas teadus kiiremini kui õpikuid välja antakse. Seetõttu ongi osad õpikud juba ajale jalgu jäänud.
"Kui õpikus ei ole, siis meie õpetajad toovad kirjanduse tundides ise need teemad artiklite jm näol ise sisse. Õpilased arutlevad ja igaühel on oma seisukoht," tutvustas Agur kooli siseelu.
Dr Noormann homosuhetel õpikutes kohta ei näe
Staažikas arengupsühholoog ja seksuoloog Tõnu Ots jäi homoseksuaalsete suhete normaliseerimise suhtes õpikutes kriitiliseks.
Esmalt pole teises klassis eriharidusega perekonnaõpetuse õpetajat, töö peab tegema ära klassiõpetaja. Samas nõuab valdkond spetsiifilist kvalifikatsiooni ja suurt vastutust. Samuti on tema sõnul sügavalt küsitav, kas teises klassis käiva eelpuberteediku arengu seisukohalt on teema käsitlemine põhjendatud. Viimaks käib perekonnaõpetaja missiooni juurde, et koolis ja kodus kasvatatav ei vastanduks ega eristuks. Teema tuleb suuta lastevanematega kooskõlastada.
"Puutume kokku paljude inimeste eluparatamatustega – nii olmeliste kui meditsiinilistega. Meie inimlik missioon on neid mõista. Aga inimvaenulik on inimeses peituvaid või ilmnevaid meile ebasoovitavaid paratamatusi idealiseerida ja fetišeerida. Nende juurdetekitamine on juba lausa kuritegelik," oli Ots resoluutne.
Seksuoloogi sõnul on bioloogilise kalduvuse osakaal kõrvalekalletes kõigest 0,5–1,5%. Samuti ei saa rääkida pärilikust käitumismustrist. Inimese eelistuste kujundamisel lasub määrav vastutus meie igapäevaselt ühisloodaval kultuurikeskkonnal. Teisisõnu, vale rõhutamise ja kasvatuse tulemusena võib see suhtevorm muutuda sotsiogeneetiliseks – s.t saada järgmisele põlvkonnale tavapäraseks või isegi normiks.
"Siis on see juba ühiskonna probleem. Me peame säilitama traditsioonilise perekonna kui ühiskonna algraku – ajalooliselt kõige efektiivsemaks osutunud uue ühiskonna kvantitatiivse ja kvalitatiivse taastootmise funktsiooni," sõnas Ots.
Teema vajab avalikku arutelu
Eesti Lastevanemate Liidu juhataja Aivar Haller sooviks, et teadlikke otsusteni jõutaks avalike arutelude teel. Praegusel toorel kujul on enam kui 1500 liikmega Lastevanemate Liidul keeruline ühest seisukohta avaldada.
"Küsimus on, kas viidatud pilte on vaja nimetada "peremudeliteks" ja seostada seksuaalsuhetega. Laste kontekstis on kõige tähtsam see, mida õpetaja lastele pilte näidates ise tunneb, sinna juurde räägib ning mille üle arutelu teki(ta)b. Kas see jutt on eakohaselt lapse arengule kaasa aitav," kommenteeris Haller.
Kes koostavad õpikuid?
Haridus- ja Teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Tarmu Kurm rõhutas, et õpikuid ei kirjuta poliitikud. Seetõttu peaks artikli alguses püstitatud küsimus olema suunatud valdkonnaspetsialistidele ja didaktikutele.
Euroopa Liidu haridusstandardite suunavast mõjust siinkohal rääkida ei saa. "Õppekavad ja haridus on täiesti riikide enda pädevuses," kinnitas Kurm.
Eesti haridussüsteemi osas tõstis Kriiska samuti esile selle vabadust ja paindlikkust. "See on üks meie edu võtmeid," kiitis ta.
Koolides kasutatavate õpikute autorid juhinduvad Eesti riiklikust õppekavast. Viimane on reguleeritud valitsuse õigusaktidega ja seal on kohustuslike ainete kõrval välja toodud näiteks iga haridusastme alusväärtused ja eesmärk. Kui need suunised on arvesse võetud, on edasine sisuloome õpikute koostajate vaba valik.
Kirjastusse jõudnud tekstid kohandatakse õpilaste vanust ja koolitundide pikkust arvestades arusaadavamaks ja parajaks. Edasi valivad koolid meelepärased õpikud välja. Viimaks jääb õpetaja otsustada, millisest õpikust ta soovib lastele oma ainet edasi anda.
"Teinekord kasutab õpetaja sama aine õpetamiseks kahte erinevat õpikut," märkis Avita kirjastuse juht.
Aguri järgi on GAG oma põhikooli õppetöö korraldamisel lähtunud samast riiklikust õppekavast. Muu seas sätestab see õppe- ja kasvatustöö eesmärgi. See on luua juba põhikoolis alus enesemääratlemisele eneseteadliku isiksusena, perekonna, rahvuse ja ühiskonna liikmena. Seejuures tuleb suhtuda sallivalt ning avatult maailma ja inimeste mitmekesisusse.
Fookuses: väikelaste sooideoloogiline ajupesu läänes on ületanud kuritegeliku piiri