Roland Tõnisson jutustab kolmes armees sangarlikult sõdinud soomlase Lauri Allan Törni eluloo. Käesolev on kolmeosalise artiklisarja viimane osa.
Lauri Allan Törni Rootsi perioodist ei ole siinkirjutajale palju midagi teada peale selle, et ta kihlus 1950. aasta esimesel päeval neiuga, kelle nimi oli Marja Kops. Väikese uuringu tulemusena võib öelda, et tegemist on ilmselt hollandi või saksa päritolu priinimega, seda enam, et noorpaari on pildistanud neiu õde, kellel on eht soome eesnimi Hellevi.
Neiu Marja käis spetsiaalselt pulmade jaoks Soomest toomas ka peiu univormi, milles peig ka jäädvustati ühisele fotole.
Ei ole siinkirjutajale ka teada täpselt põhjus, kas see suhe oli Törni jaoks pelgalt episood seikluste reas, ent veidi peale kihlust astus Törni Göteborgis aurulaevale „Bolivia," mis võttis suuna Venezuelasse. Marja aga, olles oodanud mõnda aega, abiellus ühe hispaanlasest arstiga.
Lauri Törni saabus Caracasesse, kus teda ootas juba lugejale tuntud Motti-Matti, ehk kolonel Aarnio. Suve lõpus sai Lauri tööotsa Norra lipu all seilaval kaubalaeval M/S „Libre Villa", mis suundus Ühendriikidesse. Kuna Törnil puudus viisa Ühendriikidesse sisenemiseks, hüppas ta Mehhko lahes Mobile linna lähistel laevalt vette ja ujus randa. Lõunaosariigist Alabamast tuli ette võtta pikk sõit New Yorki, kus ta kohalike soomlaste abil sai tööd koristajana ja puusepana.
Elamisloa sai ta 1953. aasta augustis ning järgmise aasta jaanuaris munsterdas ta end Ühendriikide relvajõududesse. Ta suunati New Yorki osariigis asuvasse Fort Dixi, kus temast sai 35-aastane noorsõdur. Fort Carsonis, Colorados, läbis ta mägiküti ja talviste võitlusolude koolituse ning Georgias Fort Benningis langevarjurikursuse. Eriüksuslase ettevalmistuse sai ta Põhja-Karoliinas Fort Braggis. Langevarjuga taevast allatulemise kursus oli vist küll ainus, millest tal midagi uut õppida oli.
Paistab, et ta võttis hästi õppust, sest aprillis 1955 ülendati ta kapraliks. 26. juulil sai ta Ühendriikide kodakondsuse. Tema uues passis oli nimeks Larry Allan Thorn. Sama aasta novembris ülendati ta seersandiks. Järgmisel aastal saadeti ta endise kaasvõitleja Alpo Marttineni (kolonel Soome ja Ühendriikide armees, üks aktiivsemaid relvapeidikute rajajaid) soovitusel sideohvitseri kursustele, mille järel Larry Thorne ülendati leitnandiks.
Kevadel 1957 suunati Törni-Thorn Euroopasse. Täpsemalt asus ta teenima Saksamaal Bad Tölzis asuvas eriüksuses (10th Special Forces Group). Käis läbi Itaalia alpijäägrite kursuse ning astus üles ka koolitusliku eesmärgiga filmis „Fantoomsõdalased," ehk „Phantom Soldiers."
30. novembril 1960 ülendati ta Ühendriikide relvajõudude kapteni auastmesse.
„Larry Thorne" elas oma rutiinset sõdurielu kuni ühe operatsioonini, mis tegi ta Ühendriikide eriüksuslaste seas sõna otseses mõttes legendaarseks. Jaanuaris 1962 purunes Iraanis Zagrose mägedes 4300 meetri kõrgusel üle merepinna USA „de Havilland Otter" – tüüpi luurelennuk, mille peal oli luuretehnikat ja kolm meeskonnaliiget. Esmalt anti ülesanne leida meeskond ja lennuk iraanlastele, seejärel sakslastele, ent need grupid ei suutnud missioone täita.
Lootus meeskonnaliikmeid leida oli juunikuuks juba kadunud, mil ülesande leida lennuki rusud ja oluline tehnika said kaks ameeriklaste gruppi. Neid juhtisid Lauri Törni ja Herbert Schandler. Lennukivraki leidis üles Törni grupp, avastas selle juurest kolm surnukeha ja tuvastas, et osa tehnikast on kadunud. Lauri Törni tegi sündmuskohalt pilte ja säilinud on ka tema missioonijärgne raport: „Piirkond (teel mägedesse) on keset rohutirtsuparvi ja kogu maapind on nendega kaetud. Sellepärast on piirkonnas leitav lumesulamisvesi mürgine. Vahel oli lumepealne surnud ritsikate hulk nii suur, et tundus, nagu kõnnitaks vaibal."
Raporti kohaselt aitas grupp mägilasi tervishoiuküsimustes ning aitas missiooni käigus ilmale tulla ka kuuel lapsel, sealhulgas külavanema pojal.
Selle operatsiooni järel kinnistus Törnile hüüdnimi „The Legend."
Vietnamisse viisid „komandeeringud" „Larry A. Thorne'i" kahel korral. Esimesel visiidil oli tema baasiks Châu Lăng, mille alusel ta rajas Tịnh Biêni baasi, kuhu ta viis oma üksuse Special Forces Detachment A-734. Mõlemad asusid Kambodža piiri lähedal „Seitsme mäe" piirkonnas ja tänu Thorne tõhusale tegutsemisele suureks tüliks Vietkongi nimelisele vastupanuliikumisele. Tịnh Biêni baasi kaitsmisel Vietkongi üliägeda rünnaku ajal sai ta kaks korda haavata, teenis välja kaks Purpursüdant (kõrge autasu vapruse eest) ja Pronkstähe medali.
Seda rünnakut kirjeldab hiljem kirjanik, ka ise eriüksuslase koolituse läbi teinud Robin Moore oma raamatus „Rohelised baretid." Loomulikult on raamatu põhjal vändatud samanimeline film, milles peategelast, kolonel Mike Kirbyt mängib kinotäht John Wayne.
Detsembris 1964 naases Törni Vietnamisse. Oktoobris 1965 osales ta operatsioonil, mille eesmärgiks oli tuvastada Vietkongi varustustee, et see hiljem õhurünnakutega purustada. Liiguti kahe kopteriga – ühes otsingugrupp, teises, CH-34 Kingbee tüüpi kopteris Lauri Törni. Eriti halbade ilmastikuolude, vihma, udu ja õhtuse aja tõttu põrkus Törni kopter vastu kaljuseina ja purunes. Kadumispiirkonnaks oli Quảng Nam provintsi Phước Sơni piirkond, 40 kilomeetrit eemal Da Nangist.
Kopteri otsingud ei andnud tulemusi. Ametlikus teadaandes tõdeti, et kapten Larry Thorne on jäänud 18. oktoobril 1965 kadunuks ja 19. oktoobril kuulutati ta hukkunuks. Samal päeval oli jäänud kadunuks ka ilmastikuolusid uurinud lennuk koos kahe meeskonnaliikmega.
Lauri-Larry Allan Törni-Thorne ülendati postuumselt majoriks ja autasustati Auleegioni teenetemärgiga.
Lauri Törnit ei kuulutatud surnuks Soomes. Tema isa ja kaks õde korraldasid siiski mälestusürituse Helsinki restoranis Laulumiehet 12. veebruaril 1967. Võitlusüksuse „Osasto Törni" mehed seisid sellel õhtul auvalves ning korraldasid mälestusõhtuid edaspidigi. Nad olid omamoodi isepäised mehed ja üksusesse kuulunud Mauno Koivisto olevat kord vastanud uudishimulikele, kes tahtsid teada, kuhu Jäägrirügemendi 56 mehed õhtut jätkama lähevad: „Törni kamp ei ole varemgi teistele öelnud, kuhu minek on."
Ühendriikide relvajõudude üksuse Joint Task Force Full Accounting ülesanne on otsida kadunud sõdureid. Vietnami sõjas kadunuid on siiani arvel paari tuhande ümber. 1998. aastal said Törni õed teada, et ilmselt on avastatud nende venna hukkumiskoht. Üks Phuoc My küla elanik oli kõrgel mägedes, raskesti ligipääsetavas kohas jahti pidades leidnud tundmatu kopteri vraki. 1999. aasta juulis võeti ette ameeriklaste-soomlaste ühine ekspeditsioon õnnetuspaika, mis on Laose piiri lähedal. Otsingutest võtsid osa ka „rohelised baretid" ning Törni õepoeg Juha Rajala.
Džunglimäestikus asuva õnnetuskoha juurde lennati kopteriga, mis viis sihtmärgist mõnesaja meetri kaugusele. Tööde juhataja sõnul oli kopter pärast kaljudega kokkupõrkamist plahvatanud. Koha pealt leiti kuumuses sulanud alumiiniumi, pleksiklaasi tükke, padruneid ja erinevaid kopteriosi. Rootori seerianumbri põhjal tehti kindlaks, et tegemist oli tõesti Törni kasutuses olnud lennuvahendiga. Savisest maapinnast leiti ka Törni isiklik relv – Rootsi päritolu automaat Carl Gustaf – aga ka sadu luutükke ja Euroopa hambaarstipraktika kohaselt plommitud hammas.
Meeskonna säilmed viidi Ühendriikidesse ning 2003. aasta kevadel võidi tõdeda, et Lauri Törni on hambakaardi järgi tuvastatud. Kopteri vietnamlastest meeskonna kaks liiget tuvastati DNA proovide järgi ja kolmas ID-plaadi alusel. Kuna vietnamlaste säilmeid ei olnud võimalik üksteisest eraldada, korraldati neile ühismatus.
Lauri Törni maeti sõjaväeliste auavalduste saatel Arlingtoni kalmistule. 26. juunil 2003. a. Mälestustseremoonia Soomes viidi läbi 17. juulil 2003 Säkyläs, Huovirinte sõjaväebaasis.
Osasto Lauri Törni Pärandiselts viis Törni kopteri õnnetuspaigale terasest mälestusplaadi. See kinnitati 3.3.2004 umbes paarikümne meetri kaugusele õnnetuskohast, 830 meetri kõrgusele merepinnast
Viipuri poiss Lauri Allan Törni, ehk Larry A. Thorn ei ole roheliste barettide hulgas sugugi unustatud. Eriüksuste baasis Fort Carsonis asub Larry Thorni nimeline hoone, kus eksponeeritakse maali Zagrose mäestikust. Igal aastal korraldatakse Thorni-nimelist kestvusvõistlust, mis on väga karm ja seetõttu on võit selles eriti hinnatud.
Laurit ei olnud suutnud unustada ka Rootsi maha jäänud pruut Marja Kops, kes oli saanud kuulda 1999. aasta ekspeditsioonist Vietnami džunglisse. Marja hukkus autoõnnetuses järgmisel aastal, ent ta oli jõudnud kirja panna mälestuskõne võimaliku matusetseremoonia tarbeks. Osasto Lauri Törni Pärandiseltsi esindaja luges selle ette Arlingtonis toimetatud matusetalitusel.
Võib veel lisada, et soomlasi sõdis Ühendriikide mundris Vietnamis sõjas paarisaja ümber.
Näiteks eestlastest on Korea sõjas hukkunud üks õigusjärgne Eesti Vabariigi kodanik ning Vietnamis kuus eestlast.
Lugejale on ehk huvitav teada, et 1.juunil 2019 avati Haminas, aadressil Kadettikoulunkatu 7 tegutsevas Rahuvalve- ja Sõjaveteranidetöö Pärandikeskuses, Lauri Törni sajandale juubelile pühendatud näitus, mis jääb avatuks kuni augusti lõpuni. Seal on võimalik tutvuda „Törni-ajastuga" seotud väljapanekutega ning korraldajad lubavad, et esitletakse ka eksponaate, mida mujal ei saavat näha, nagu Törni isiklik relv, varustus, eelnevalt kõne all olnud kopteriosad jms. Välja on pandud ka Soome SS-pataljoniga seotud ekspositsioon.
Seega – kui keegi headest lugejatest on suvel reisimas Põhjalasse, siis võib võtta ette ka ühe kena sõidu mööda lõunarannikut Haminasse, läbi imelise Porvoo ja väikese kõrvalepõikega kaunisse sadamalinna Kotkasse. Hamina sõjakool on tuttav ka paljudele Eesti ohvitseridele, kes on seal omandanud erialase hariduse ja rakendavad seda Eesti Kaitseväes.
