Soome kodanikud vajavad neutraalset ja asjatundlikku, emotsioonivaba ja poliitilise värvinguta hinnangut olukorrale seoses varjupaigataotlejatega. Praegu puudub neil tegelikult võimalus oma arvamus välja öelda ning enamik Soome poliitikuid ei julge sel teemal sõna võtta, kirjutab Roland Tõnisson.
Üks mu tuttav läks kunagi nõukogude ajal õnnelikult mehele ning kolis juba 1980ndate lõpus Iirimaale. Eesti ja vene keele oskajana sai ta seal kiirelt ametisse tõlgina ning 1990ndate aastate algul oli tema üks põhilisemaid ülesandeid tõlketeenuse osutamine Dublini rahvusvahelise lennujaama politseijaoskonnas.
Asi oli nimelt selles, et glasnosti ja perestroika rütmis hingav uuenev (või siis koolev) Nõukogude Liit avas lennuliini Moskvast Havannasse, võimaldades nõukogude kodanikel nautida sotsialistliku Kuuba paradiisirõõme igihalja revolutsionääri Fidel Castro habeme ja sigari varjus.
Sellel kiirelt populaarsust kogunud liinil oli vahepeatus Dublinis. Lennuki maandudes ajasid iga kord vähem või suurem hulk Nõukogude kodanikke käpad püsti ning soovis Iirimaal asüüli. Vastavalt seadusele tuli neil lasta lennukist lahkuda ning esitada kohalikus politseijaoskonnas varjupaigataotlus. Mu tuttaval oli toona, aastal 1991, mil poliitiline vaenamine oli Nõukogude Liidus lõppenud, väga kentsakas vahendada varupaigataotlejate õuduslugusid koledalt nõukogudemaalt.
"Käisin meeleavaldusel ja protesteerisin Moskva miilitsate vägivalla vastu. Eelmisel nädalal laskis mu ukse taga kella polkovnik Ivanov koos mitme mustas ülikonnas mehega, näitas mulle minust tehtud fotot ning ütles, et kui ta mind veel kord mõnel demonstratsioonil näeb, saadab ta minu ja kogu meie pere Siberisse." Ja teisi sarnaseid lugusid.
Põhjused, miks Nõukogude Liidust oli vaja minema saada, olid erinevad – kõik need, mida inimõiguste konventsioonis on üles loetletud. Kontrollida neid jutte oli võimatu, ent praktiliselt sajaprotsendiliselt olid need "pastakast väljaimetud" ning rahus, heaolus ja turvalisuses üles kasvanud usaldavatele, heatahtlikele iirlastele jätsid need vapustava mulje. Loomulikult saadi asüüli.
Paljud taotlejatest olid sellise moega, et nende lugude ümberlükkamine oleks mu tuttava tervisele jätnud halvad tagajärjed. Igatahes peale seda, kui ta oli üritanud korra tulutult selgitada migratsiooniametnikele, et siin on tegemist Iiri seaduste nahaalse ärakasutamisega, loobus ta ning tegi oma tööd. Üks erinevus igatahes praeguse "migratsioonikriisiga" oli – neil sangarlikel dissidentidel olid olemas isikut tõendavad dokumendid.
Euroopas ja sealhulgas meie naabermaal Soomes on selliseid inimesi kokku sadu tuhandeid. Peagi miljoneid, sest Euroopa ei võta midagi ette oma piiride ja kodanike kaitseks. Temast on saanud üks suur asutus, kus tegutsevad suurelt osalt kolme sorti tegelased. Esiteks – heatahtlikud ja naiivsed inimesed, kes ei tea, mida nad teevad. Teiseks – ükskõiksed inimesed, kes hoolivad vaid oma mugavusest, ja kolmandaks kurikaelad, kes teavad väga hästi, mida nad teevad ja et see võimaldab neil täita oma isiklikke kaukaid.
Hiljuti korraldasid esimesse kategooriasse kuuluvad inimesed Tamperes Politseiameti kohaliku asutuse ees meeleavalduse sunniviisiliste riigist väljasaatmiste vastu. Räägiti taas sellest, kuidas iraaklased ja afgaanid satuvad kodumaal repressioonide ohvriteks.
Samas me teame, et turvapaiga saanud inimestest käivad paljud oma ohtlikel kodumaadel puhkamas. Üks kahest – kas nad on väga julged või ei ole neil kodumaal midagi karta. Eurooplane haistab siin valet, globalist aga raha, mis tema taskusse jookseb ja poputab tema rohenaiivset enesetunnet.
Ajalehe Tamperelainen tehtud küsitluse järgi on 97% vastanutest sundväljasaatmiste poolt. Tundub, et sellega ongi kõik öeldud.
Soome siseministeerium ja Vaasa ülikool avaldasid 21. märtsil uuringu tulemused, mille kohaselt inimeste arvates valitsevad Soomes kaks võimalust kodanike liigitamiseks migratsiooniküsimuses – kas sallivateks või rassistideks. Ühiskond on polariseerumas praktiliselt kõigis küsimustes just sarnaselt. Rääkides aga migratsiooniga seonduvast, tuleb tõdeda, et vastavalt uuringule on valdav osa soomlastest seda meelt, et illegaalse immigratsiooniga kaasneb väga suur turvarisk. Eriti ollakse mures illegaalselt maal viibivate persoonide pärast. Soomes väljakujunenud olukord ei võimalda aga inimestel väljendada oma mõtteid ja seisukohti ilma, et neile ei langeks osaks äge ja kohene hukkamõist.
Siseminister Paula Risikko arvates ei ole illegaalide viibimine riigis kellegi huvides ning Soome ei peaks andma migrantidele signaale, mis tekitaksid neil valed kujutelmad olukorrast ja võimalustest. Omaette küsimus on – millised on siis tegelikult illegaalide vajadused? Helsingi kogudused avasid talvel oma ruumid illegaalidele, et need tänavatel ei külmetaks. Moslemid aga keeldusid kirikutes ööbimast ega võtnud vastu silmatäitki ristiinimeste pakutud und.
Siinkohal pean ma ristiinimesena kahetsusega nentima, et Soome erinevate kirikute ja mitmete koguduste vaimulikud on läinud kaasa üsna vastutustundetu kampaaniaga "Refugees, welcome! Soomes on ruumi kõigile!" Kui selgus, et illegaalid on sellise ööbimisabi ära põlanud ja selle asemel pürgivad kirikutesse end soojendama kohalikud kodutud, suleti kirikute uksed nende ees konkreetselt ja kategooriliselt. Siinkohas on liberaalne globalism näidanud veel kord oma tõelist suhtumist inimesse.
Soome kodanikud vajavad neutraalset ja asjatundlikku, emotsioonitut ja poliitilise värvinguta hinnangut olukorrale. Neil puudub võimalus öelda välja oma arvamus. Enamus Soome poliitikuid ei julge sel teemal sõna võtta. Tampere linnavolikogu võttis suure hääleenamusega (seega vastu rahva tahtmist) vastu otsuse kanda illegaalsete moslemite linnas viibimisega seotud kulud, ka need, mida riigi põhiseadus ja KOV seadus ette ei näe. Seda olukorras, kus illegaalsete immigrantide linnas viibimine on drastiliselt tõstnud kuritegevust, eriti seksuaalse vägivalla ilminguid. Kuritegevuse taltsutamiseks ette võetud meetmed ei ole aga vilja kandnud.
Uurimusest selgub, et kodanikud ei usalda meediat ega riiklikke infokanaleid. Dokumentideta illegaalide poputamine ei ole kodanikele meelt mööda. Siseministeeriumi ja Vaasa ülikooli küsitlusele vastanutest 2/3 suhtuvad kriitiliselt sellesse, et kirikud, seltsid-ühingud ja eraisikud kaitsevad illegaalide soovi jääda riiki.
Uuringus osalenud soovivad, et immigrandid teeksid oma hoiakutes järeleandmisi ega sunniks peale oma maailmanägemust. Seda eriti olukorras, kus suurem osa illegaalidest ja immigrantidest üldse on 18–34 aastased noored mehed.
Loomulikult meeldib mulle loota, et kui juba siseministeerium on sellise seisukoha võtnud, siis riik teeb uuringust vajalikud järeldused. Teisalt saan aru, et ilmselt kuulun sellega just nimelt naiivsete hulka, sest Soome ja teiste rahvusriikide alustalade lammutamise eest kannavad hoolt suure mõjujõuga poliitikud ja erakonnad.
Aga – kuni hingan, loodan! Ning tean sedagi et rahva käes on tegelikult võimalus teha oma riigid taas suureks. Ja eelkõige – saada ise suureks vaimus, hinges ja väes.
Soome meedias ilmunud materjalide põhjal kokku pannud Roland Tõnisson