Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald. Illustratsioon ja fototöötlus: Objektiiv

On ülimalt tõenäoline, et rahvuskonservatiive ja Kremli käsilast Prigožinit seostava infooperatsiooni kavandasid riiklike struktuuridega seotud inimesed eesmärgiga mõjutada valimistulemusi ja välistada EKRE pääs võimu juurde, kuid siseriikliku inforünnaku viis ellu Delfi, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Mul on hea meel, et ajalooprofessor Jaak Valge (EKRE) võttis kirjutada ühest Eesti uuema ajaloo nurjatuimast infooperatsioonist, mis mõjutas valimistulemusi ilma igasuguse kahtluseta – nimelt sellest, kuidas kaks nädalat enne valimisi seostati välisajakirjanduses ilmunud artiklis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osavalt Kremli huvides tegutseva Jevgeni Prigožini võrgustikuga.

Kandev roll infooperatsiooni elluviimisel Eestis oli Ekspress Meedia väljaannetel ja töötajatel, kes said välisajakirjanduses viidatud materjalid enda käsutusse ning kirjutasid selle põhjal oma lugusid, dokumente endid avalikustamata.

Avalikkus peab mõistma, et kõik, mida meile Prigožini võrgustiku väidetavate tegemiste kohta Eestis on kirjutatud, kujutab endast seda, kuidas kodu- ja välismaised infotöötajad arvavad heaks asju esitleda. Avalikkusel puudub senini ülevaade, mida kõnealused dokumendid tegelikult sisaldavad ning mis järeldusi allikate ja neis sisalduva informatsiooni usaldusväärsuse kohta on üldse võimalik teha.

Küll aga täitis nende abil ühe opositsioonipartei suunal kahtluste külvamine oma eesmärgi: EKRE võimalikust koostööst Kremliga hakkasid vahetult enne valimisi rääkima nii poliitilised konkurendid kui poliitikaanalüütikud. Tekkis mulje, et kus suitsu, seal tuld.

Jaak Valge tõdes oma artikli kokkuvõttes: „Kogu rünnak EKRE vastu oli hästi ajastatud, perfektselt orkestreeritud ja kandis ka loodetud vilja. Ent kas peale seda oleks liig ebaloogiline või ebaõiglane järeldada, et EKRE pooldajatel ja ka paljudel teistel eestlastel kaob viimnegi usaldus peavooluajakirjanduse, peavoolu poliitikaekspertide ja Eesti eriteenistuste vastu?"

Sellele artiklile tõttas kiiresti vastulööki andma Delfi juht Urmo Soonvald isiklikult.

„Jaak Valge lugu kannab EKRE turundus- ja käitumisideoloogia – provotseeri, eskaleeri, improviseeri – kõiki tunnuseid. Luuakse narratiiv, faktidel ei lasta ennast segada ja selle baasil püütakse ehitada maailma, millel pole reaalsusega mingit pistmist," kirjutab Soonvald.

Õige. Ainult et kirjeldatud käitumine on iseloomulik just Delfile, mille infotöötajad on aastate jooksul arendanud narratiivi konservatiivide koostööst või seotusest Kremliga.

Seda narratiivi hakati kehtestama juba 2014. aastal, kui suunati löök kooseluseaduse läbisurumise vastu võidelnud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks pihta. Eesti Päevalehes ja Delfis ilmusid artiklid „Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Jakuniniga" ja „Vooglaiu sihtasutus sai eelmisel aastal annetusi üle 270 000 euro", samuti juhtkiri „Kes maksab muusika?", milles püüti konstrueerida seost SAPTK ja Kremlile lähedalseisvate isikute vahel.

Pressinõukogu leidis toona, et Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid head ajakirjandustava – nimelt on seosed liiga kaudsed, üldised ja tõendamata, samuti peab konflikti sisaldava materjali puhul ära kuulama kõik osapooled.

Pressinõukogu on hiljem leidnud ka ühes teises kaasuses, et Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid ajakirjanduseetika põhimõtteid ning eksitasid avalikkust, avaldades Vahur Kooritsa artikli pealkirjaga „Objektiivi rahastus sõltub varju jäävatest suurannetajatest".

Kuid selle asemel, et oma laimu- ja valedevabrik kinni panna, jätkab Soonvaldi juhitud Delfi samas vaimus. Täpselt sama käekirjaga on hiljemgi kirjutatud nii SAPTK-st kui EKRE-st. Tüüpiliseks võtteks on tõendamata seoste loomine, mis lubab Eesti konservatiivide suhtes üles tõsta kurje kahtlusi.

Oma olemuselt on taolise narratiivi kandvaks ideeks „vana hea" süüdistus koostöös kuradiga, kas siis ketserluse (valeusu) pooldamise tõttu või isikliku kasusaamise huvides. Aastaid on ju nii SAPTK-le kui EKRE-le süüks pandud selliste seisukohtade esitamist, mis on ketserlikud lääne revolutsioonilise progressiideoloogia suhtes, kuid väidetavalt sobivad Kremlile. Selleks on kindlasti traditsiooniline abielu ja pereväärtused, laiemalt kogu konservatiivne ellusuhtumine.

Olgu öeldud, et Kreml ei lähtu konservatiivsetest väärtustest – mille abil, tõsi küll, saab progressistlikele lääne globalistidele vastanduda –, vaid oma suurriiklikest, imperialistlikest huvidest. Seetõttu nõuab Eesti rahvuskonservatiivide ja Kremli käsilaste ühte paati panemine kõrgemat piloteerimisoskust demagoogia ja propaganda alal.

Kuid rahvuskonservatiivide seostamine Prigožini käsilastega on kahtlemata sedalaadi operatsioon, mis ületab Delfi võimekuse. Delfi võimuses oli siseriikliku inforünnaku korraldamine, ja seda ka rutiinselt tehti. Salajaste materjalide sobival ajal välisajakirjanduses avaldamise korraldamine ületab siiski ühe kodumaise toimetuse haardeulatuse. Siinkirjutaja peab ülimalt tõenäoliseks, et selle infooperatsiooni kavandasid ja teostasid riiklike struktuuridega seotud inimesed koostöös rahvusvaheliste kolleegidega ja eesmärgiga mõjutada valimistulemusi.

Sisetunne ütles juba ammu enne valimisi, et Eesti võimuringkonnad on otsustanud EKRE-t mitte enam võimu juurde lasta. 1934. aastal kuulutas Konstantin Päts eesti rahva haigeks ning pani koos Johan Laidoneriga toime riigipöörde, et nurjata rahva seas populaarsete vabadussõjalaste eduväljavaated.

Konservatiivse rahvaerakonna puhul prooviti esialgu taolistest drastilistest meetmetest hoidudes lüüa kahte kärbest ühe hoobiga – esiteks peletada laimu- ja hirmutamiskampaania abil EKRE-st eemale osa valijatest ning mobiliseerida ka vastasleeri omi, teiseks aga muuta rahvuskonservatiivid n-ö täiesti parketikõlbmatuks, nii et nendega ei tahaks enam koostööd teha isegi mitte vanad partnerid Keskerakond ja Isamaa. Nagu nägime, saavutati mõlemad eesmärgid.

Väidetavat koostööd Prigožiniga ei ole aga keegi siiani tõendanud. Kui sellised tõendid eksisteeriks, siis ei tegeleks süvariik taoliste infooperatsioonidega, vaid lendaks kõigi jõududega peale ning toimetaks kaamerate ees EKRE juhtfiguurid käed raudus minema.

Kuid naaskem viimaks taas Soonvaldi vastuse juurde. Soonvald põrutab: „Valge, perekond Helme ja kõik EKRE suunanäitajad peaksid lõpuks mõistma, et peegel seinal ei valeta. Kui aastaid on külvatud Eesti- ja eestlaste vastast vaenu, umbusku, mängitud Venemaale sobiliku retoorika ja sõnastustega, on püütud maineliselt purustada Eestile olulisi inimesi ja institutsioone, siis ei tasu ka arvata, et valimisnädalal inimesed neile tormi jooksevad."

EKRE on alati seisnud Eesti ja eesti rahva rahvuslike huvide eest, nii ida kui lääne suunal. Ma olen kaugel sellest, et EKRE-t idealiseerida ja kõiki nende käike või otsuseid heaks kiita, kuid sellega, mida Soonvald neile ette heidab, on tegelenud just nimelt Delfi ja teised Ekspress Meedia väljaanded. Mürgise õhkkonna loomise ja vihavaenu õhutamise asemel esitage kõik teie käsutuses olevad dokumendid, et neid oleks võimalik erapooletult uurida ja hinnata.