Rahvastiku-uuringute Instituudi president Steven Mosher kirjutab, et olemasolevate andmete kohaselt on Ühendriikides umbes 21 protsenti Z-põlvkonnast ja 18 protsenti Alfa-põlvkonnast abordi läbi tapetud. Ühendkuningriigis lõppes aga 2022. aastal pool kõigist Z-põlvkonna rasedustest abordiga.

Ameerika perede jätkuv lagunemine toob rängad tagajärjed meie noorimatele põlvkondadele. Sa oled ilmselt kuulnud Z-põlvkonnast, niinimetatud "Zoomeritest", kes on sündinud aastatel 1999–2009. Aga kas teadsid, et neile on lisaks ilmunud veel noorem põlvkond? Alfa-põlvkond, nagu neid kutsutakse, koosneb lastest, kes on sündinud ajavahemikus 2010–2024. Need on "iPadi-lapsed", kes on olnud tehnoloogiaga pidevas kokkupuutes juba imikueast saadik.

Paljud nende kahe noorema põlvkonna esindajad on veetnud palju rohkem aega internetis kui oma vanematega – eriti juhul, kui mõlemad vanemad töötavad või on lahutanud. Aafrika külades öeldi kunagi, et lapse kasvatamiseks "on vaja tervet küla". Kuid Ameerikas pole mitte ainult "külad" kadunud – ka laiendatud pered muutuvad üha haruldasemaks ning isegi tuumperekonnad, mis koosnevad isast ja emast ning nende bioloogilistest või adopteeritud lastest, on nüüd vähemuses.

Lastel on kaasasündinud sotsiaalsed vajadused, mida tuleb rahuldada, et nad saaksid korralikult areneda ja elus hakkama saada. Isegi väike toetus võib muuta palju – vahel piisab ühest inimesest või ühest vestlusest, et aidata üle saada stressist, segadusest või masendusest.

Aga mis juhtub siis, kui sinu ainus "vestluskaaslane" on iPadi tehisintellekt, sest su ainus lapsevanem on tööl ja vend või õde, kes sul oleks pidanud olema, tapeti abordi teel enne sinu sündi?

Kui paljud Z- ja Alfa-põlvkonna lapsed on abordi läbi kadunud?

Täpsed andmed on raskesti leitavad. Kuid võrreldes Guttmacheri Instituudi, CDC ja Kaiser Family Foundationi abordistatistikat, saame üsna täpse ülevaate abortide iga-aastasest koguarvust alates 1999. aastast. Kuna teame, mitu last igal aastal sündis, saame arvutada abordimäärad – ehk kui suur protsent Z- ja Alfa-põlvkonnast ei jõudnudki emakast elusana välja.

Tuleb arvestada, et kõik need kolm organisatsiooni toetavad aborti, kuid nende andmekogumismeetodid erinevad. Guttmacher kogub andmeid kõigist 50 osariigist ja teeb vajadusel hinnanguid puuduva info kohta. CDC seevastu kogub passiivselt ainult talle edastatud andmeid – seega on tema numbrid puudulikud, mitte ainult seetõttu, et ei hõlma kõiki 50 osariiki, vaid ka seetõttu, et paljud abordid jäävad registreerimata.

Numbrid näitavad, et Z-põlvkond kaotas abordi tõttu üle 16 miljoni oma liikme ning Alfa-põlvkond rohkem kui 12 miljonit. Lisades need arvud sündide koguarvule, saame ligikaudse hinnangu, kui palju beebisid üldse eostati, ja seega, kui suur protsent neist abordi teel tapeti. (Siinjuures pole arvestatud nurisünnitusi.)

Meie arvutuste kohaselt on umbes 21 protsenti Z-põlvkonnast ja 18 protsenti Alfa-põlvkonnast abordi tõttu hukkunud. Teisisõnu – kumbki põlvkond on kaotanud ligikaudu 20 protsenti oma liikmetest.

Mõned rahvastikuteadlased hindavad seda näitajat isegi kõrgemaks, leides, et üle 25 protsendi viimase kahe põlvkonna lastest on abordile ohverdatud.

See kaotus ühiskonnale ja ellu jäänud õdedele-vendadele on mõõtmatu. Mõtle arstidele, muusikutele, teadlastele, eestkostjatele, kunstnikele ja leiutajatele, keda pole meie seas. Mõtle poegadele ja tütardele, vendadele ja õdedele, meestele ja naistele, kes on meie peredest puudu. Miljonid kehad on rebitud tükkideks, meie kogukondade sidemed purustatud – kõik kehalise autonoomia nimel.

Pole juhus, et Z- ja Alfa-põlvkond kannatavad ajaloo kõrgeimate stressi, depressiooni ja üksinduse tasemete all. Eriti Z-põlvkonna liikmed tunnistavad sageli, et nad ei suuda võtta täiskasvanu rolli ega pere loomise vastutust. Traagiliselt paistab see viivat veelgi kõrgemate abordimääradeni.

Kui kõrgete?

Ühendkuningriigi Riikliku Statistikaameti uuringu kohaselt lõppes 2022. aastaks pool kõigist Z-põlvkonna rasedustest abordiga.

Mõelge hetkeks sellele.

Oli juba piisavalt halb, et veerand Z-põlvkonnast kaotati abordile, kuid on uskumatult kurb, et ellujäänud otsustavad nüüd ise pooled oma lapsed abordi teel tappa.

Ma ütlen "otsustavad", kuid paljudel juhtudel on noortelt naistelt võetud võimalus teadlikult valida. Sageli ilma armastava perekonna toeta, sageli surve all koolinõustajate või poiss-sõprade poolt ja ilma rahaliste vahenditeta, öeldakse neile, et neil pole muud valikut kui aborti teha. Sundimine on sundimine, ükskõik kuidas seda nimetada.

Kui Alfa-põlvkond järgib sama teed nagu Z-põlvkond, jätkab Ameerika sündimus langemist. Praegune USA viljakusmäär, mis on vaid 1,6 sündi naise kohta – olles juba praegu palju madalam kui rahvastiku taastootmiseks vajalik määr 2,1 – muutub peagi veelgi väiksemaks.

Kui midagi ei muutu, süveneb viimase kahe põlvkonna isolatsioon veelgi. Kuidas võikski see teisiti olla maailmas, mis on täis ühelapselisi peresid, lahutatud vanemaid ja kus puudub terve kogukond? Inimesed vajavad täisväärtuslikuks eluks vanemaid, õdesid-vendi, sugulasi, naabreid, koolikaaslasi, töökaaslasi ja sõpru, spordimeeskondi ja muud sellist – me oleme loodud elama üksteisega koos, mitte istuma üksinda külma ekraani ees.

Kuidas me saame kristlastena ja riigina seda muuta?

Esiteks tuleb lõpetada tapmine. Abort peab taas muutuma mõeldamatuks, nagu see kunagi oli. See tähendab muu hulgas aborditablettide turult kõrvaldamist.

Teiseks peab sünnitamine olema tasuta. Pole mingit põhjust, miks maailma rikkaim riik ei peaks suutma katta laste sünnitamise kulusid noortele peredele, kes on valmis lapsi saama. Seda enam, et sellega kaasnev kõrgem sündimus toob tulevikus riigile tohutut kasu.

Kolmandaks tuleks lapsi kasvatavad pered maksudest vabastada, sealhulgas sotsiaalmaksust. Sest lapsi saades panustavad nad Ameerika tulevikku kõige fundamentaalsemal viisil – kasvatades järgmisi põlvkondi.

Tulevik kuulub viljakatele.

Artikkel ilmus algselt väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher.