Populatsioonikontrolli liikumine ei kavatse minna vaikselt hauda, vaid kaevab hirmu külvates hoopis hauda inimkonnale. Maailma rahvastik ei kasva plahvatuslikult, nagu ekslikult arvatakse, vaid on kollapsi äärel, mistõttu tuleb lõpetada sõda rahvastiku vastu, kirjutab rahvastikuteadlane Steven W. Mosher.
Sündimuse kollaps, mis sai alguse sõjajärgses Euroopas, on järgnevate kümnendite jooksul levinud maailma igasse nurka.
Paljud riigid on juba sattunud surmaspiraali ning neis täitub iga aastaga rohkem kirste kui hälle.
Kõigest möödunud aastal kaotas Jaapan peaaegu miljon inimest ning Poola kaotas 130 000.
Siiski on kõige hullem olukord Hiinas, kus elab üks kuuendik maailma rahvastikust.
Aastakümnete pikkune laastamistöö, mille on esile kutsunud riigi ühe lapse poliitika on paisanud Hiina, mis on olnud sajandeid rahvastikukasvu eeskujuks, absoluutsesse rahvastiku langusesse.
Hiina viimaks tunnistas, et tema rahvastik kahaneb, kuid rahvastikuteadlased – kaasaarvatud mina – usuvad, et sealne rahvastik on langenud umbes kümnendi jooksul.
Hiina valitsuse ametlik rahvastiku arv, milleks on 1,44 miljardit inimest, on samuti suur liialdus. Mõne analüütiku arvates on Hiina tegelik rahvastiku arv 130 miljoni inimese võrra väiksem.
India, mis on riik, mis on ületanud Hiina rahvastikuarvu, kasvab endiselt, kuid mitte kauaks.
Keskmine India naine sünnitab oma elu jooksul ainult kaks last, teatas India valitsus 2021. aastal. See näitaja jääb aga alla sündimusnäitajale 2,25 last naise kohta, mida on vaja rahvastiku taseme säilitamiseks.
Sama juhtub kõikjal maailmas: ka sündimus Ladina-Ameerikas, Lähis-Idas ning isegi Aafrikas mitte ainult ei lange, vaid kollapseerub.
Näiteks Tuneesia naised sünnitavad elu jooksul keskmiselt ligikaudu 1,93 last.
Kõikide nende tühjaks jäänud üsade tulemuseks on, et inimkond möödus just suurest verstapostist, kuid mitte sellisest, mida me peaksime tähistama.
Esimest korda umbes 60 000 aasta jooksul, mil inimesed esmalt siia planeedile ilmusid, ei saa me piisavalt lapsi, et end taastoota.
Pole ime, et Donald Trump käis välja idee pakkuda tasuta kunstlikku viljastamist kõikidele ameeriklastele, kuna tema sõnul "tahame me rohkem beebisid".
Üha pikeneva eluea tõttu jätkab rahvastik kasvamist kuni sajandi keskpaigani. Kuid kui see demograafiline hoog raugeb – ning see juhtub kindlasti –, siis me jõuame teise sünge verstapostini inimkonna allakäigu trajektooril: esimest korda pärast keskaja laastavat musta surma inimeste arv väheneb.
14. sajandi muhkkatk oli kõige hullem pandeemia inimkonna ajaloos. See tappis pool Euroopa rahvastikust ning ehk kolmandiku Lähis-Ida rahvastikust.
Aga isegi kui katk täitis massihaudasid, jätkasid ellujääjad hällide täitmist. Ning kuna sündimus püsis kõrge, taastus maailma rahvastik, kuigi selleks kulus umbes sajand.
Seekord aga ei pruugi meil nii hästi minna. Kõik tegurid, mis mõjutavad viljakust, alates abielude arvust kuni linnastumiseni ja haridustasemeni, suruvad sündide arvu allapoole.
On arusaadav, et te ei tea midagi praegusest sündide vähesusest.
Sest võimsad rahvusvahelised agentuurid nagu ÜRO Rahvastikufond ning Maailmapank on teinud parima, et hoida seda avalikkuse eest peidus.
Lisaks meeldib nendele agentuuridele, mis on loodud "ülerahvastatuse" hüsteeria kõrgpunktis 1960ndatel, ülehinnata sünde ühes riigis ja paisutada rahvastiku arvu teises.
Näiteks väidab ÜRO oma iga-aastases maailma rahvastiku prognoosis, et Kolumbias sündis mullu 705 000 last, samas kui riigi enda valitsuse andmetel on see arv kõigest 510 000.
See ei ole ümardamisviga.
Samuti ei ole seda ÜRO väide, et India naised sünnitavad elu jooksul endiselt keskmiselt 2,25 last. See läheb vastuollu riigi enda statistikaga, mis näitab, et vastav näitaja on nüüd alla kahe.
Kogu see numbrite väänamine võimaldab ÜRO-l väita, et ülemaailmne summaarne sündimuskordaja oli mullu 2,25 ning seega endiselt üle rahvastiku taastootmiseks vajaliku määra.
Nad eksivad isegi taastootmismäära osas, mille kohta nad väidavad, et see on 2,1 last naise kohta.
See on vale, kuna paljudes riikides kallutavad soovalikulised abordid sugude vahekorra tugevalt poiste kasuks.
Selleks, et kompenseerida kümneid miljoneid sündimata tüdrukuid Hiinas, Indias ja teistes Aasia riikides, vajavad need riigid keskmiselt 2,2 või isegi 2,3 last naise kohta.
ÜRO paisutab inimeste arvukust samal põhjusel, miks Bideni ja Harrise administratsioon paisutas tööhõive numbreid: rahalise tulu ja poliitilise ellujäämise nimel.
Mängus on miljardid dollarid, rahastus, mida toidab pime hirm plahvatuslikult kasvava inimpopulatsiooni pärast.
Populatsioonikontrolli liikumine ei kavatse minna vaikselt hauda, isegi kui see jätkab inimkonna haua kaevamist, seega vajab ta seda hirmu.
Kuid maailma rahvastik ei kasva plahvatuslikult, nagu ekslikult arvatakse, vaid on kollapsi äärel. Seetõttu on aeg lõpetada sõda rahvastiku vastu.
Artikkel ilmus algselt Rahvastiku-uuringute Instituudi veebilehel.
Tõlkis Martin Vaher