Demokraatia ei saa olla eesmärk omaette, vaid on vabade inimeste abivahend oma vabaduse säilitamiseks, kirjutab Robert Vill ja küsib: kas lahendus võiks olla osalusdemokraatia?
Sõidan Tallinnas ja taas, nagu alati enne valimisi, on kõikjal nähtaval kohal parteide ja korralikult retušeeritud parteisõdurite pildid. Parteide sõnum koosneb maksimaalselt kahest sõnast. Mõtlev kodanik ei saa aru, miks parteid raiskavad nii mõttetult maksumaksja raha, mis neile demokraatia edendamiseks on eraldatud. Tark kodanik mõistab: see on igati seaduslik viis orjastada ja allutada oma tahtele vaba kodanik. See, mida me Tallinna tänavatel näeme, on sublimeeritud, nagu Sigmund Freud seda nimetas, kodanike alateadvust mõjutav nähtus.
See efektiivne reklaam mõjub meile nii, et olenemata oma tahtest allume võõratele, väljasttulevatele käsklustele. Freud ei suutnud ette kujutada, et tema avastust hakatakse kasutama räpastel eesmärkidel. Kuid säärane see inimese elu-olu kord juba on. Esimesed väga edukad katsed selles valdkonnas tehti 1957. aastal kinoprojektoriga ja on ammu minevik. Sublimeeritud reklaam muutus äris kuldmune munevaks kanaks. Kuid mitte ainult ärimehed, vaid ka poliitikud mõistsid õige pea selle mõjutamisviisi ilu ja võlu.
Kohe pärast esimesi eksperimente teatasid paljud ühiskonnategelased, et reklaam, mis mõjutab alateadvust, on inimese sisemaailma tungimine ja tuleks keelustada. Kuid sublimeeritud reklaam on kõikjal siiani lubatud, Eestis ei räägi säärase räpase ja alatu tegevuse kohta keegi midagi!!!
Inimese aju võtab käsklusi vastu läbi meeleelundite. Kogu väljast saabuvat informatsiooni kontrollivad teadvus ja alateadvus, mis tegutsevad omaette. Teadvus on ärkvel ja vahepeal puhkab. Alateadvus on alati ärkvel. Teadvusel ei ole juurdepääsu alateadvusele. Viimane aga teab kõike, mis toimub teadvuses. Väljast saabuv info läbib filtri, kus mõtestatakse ja arvestatakse kõike, mis väljub mõistmise raamidest. Alateadvus tegutseb pidevalt kujundite tasandil, jaotamata saabuvat infot tõeseks või valeks, heaks või halvaks, ohtlikuks või ohutuks. Sublimeeritud teadetele igati sobilik pinnas. Seda kasutavad ära poliitikud ja ärimehed. Poliitikute korraldatud kampaaniatel öeldakse kodanikele: valige väärikas kandidaat! Sellised üleskutsed olid kõikidel aegadel ja kõigile hästi tuttavad.
Parteidele on oluline muuta valijad sõnakuulelikuks karjaks, kes ilma parteilaste juhendamiseta ei oska elada. Kuidas aga vabatahtlikult ja demokraatlikult sundida inimkarja hääletama õige kandidaadi poolt? Appi tuleb inimese alateadvuse mõjutamine ehk sublimeeritud reklaam, mida me kõikjal näeme, mis on maksumaksjate rahastatud (kinni makstud) ja lõppkokkuvõttes toimib kodanike endi vastu.
Valijad ei tea sellest midagi, usaldades naiivselt parteidele delegeeritud esindusdemokraatiat. Paljud kodanikud ei tahagi teada tõde (kuigi alasti tõde pidavat olema väga ilus) ehk seda, et alatut võtet kasutades suunab võim inimeste käitumist. Puhtinimlikult on kodanikel piinlik tunnistada oma karjaloomaolemust ning lepitakse vaikselt tegelikkusega.
Eesti Vabariigi seadused lubavad kohalike volikogude valimistel kodanikel endil organiseeruda ja parteidele konkurentsi pakkuda. See on igati mõistlik ja demokraatiat soosiv. Kuid – NB! – parteid teevad kampaaniat maksumaksja rahaga, kodanikud aga peavad kõik kulud ise kinni maksma.
Parteilaste kulutused reklaamile, mis on tehtud kodanike alateadvuse mõjutamiseks, on selgelt ebaeetilised ning tuleks seetõttu keelata.
Kuigi riigikoguparteisid toetatakse maksumaksjate rahaga ja igati soositakse, on piisaval hulgal aktiivseid inimesi, kes vaatamata ebavõrdsele kohtlemisele on tänavustel valimistel ka Tallinnas parteidele tõsist konkurentsi pakkumas.
Tekkib küsimus: miks selline stiihiline protest? Ja kas säärane kodanike käitumine on vihje, et meil kehtiv esindusdemokraatia mudel on demokraatia eilne päev ega sobi enam 21. sajandi tsiviliseeritud ühiskonda?
Inimeste rumalust arvestamata ei ole poliitikas midagi teha. Ja pole vahet, kas võimu teostab üks või mitu parteid. Kas lahendus võiks olla osalusdemokraatia? Demokraatia ei saa olla eesmärk omaette, vaid on vabade inimeste abivahend oma vabaduse säilitamiseks.