Astana abipiiskop Athanasius Schneider pidas 2017. aastal Saksamaal kõne katoliku kiriku kohalikule abiorganisatsioonile Kirche in Not, milles ta andis vabamüürluse asutamise 300. aastapäeva puhul ülevaate selle salaühingu ajaloost ning olemusest. Oma ettekandes tõi ta selgelt välja, et vabamüürluse peamiseks vaenlaseks ja rünnaku objektiks on just katoliku kirik ning nende lõplikuks eesmärgiks on satanistliku anti-kiriku rajamine.
Aastal 2017 tähistas 24. juunil 1717 asutatud vabamüürlus oma 300. aastapäeva. Ametlike dokumentide kohaselt rajati see nelja "looži" või salaühingu ühinemise tulemusena, mis moodustasid siis Londoni Suurlooži [täpsemalt Inglismaa Ühendatud Suurlooži – toim.]. Protestandist vaimulik James Anderson kirjutas esimese vabamüürlaste põhikirja.
Katoliku kirik mõistis selle pseudo-religioosse taustaga ühingu hukka juba 20 aastat pärast selle asutamist, rakendades selle suhtes suurimat kiriklikku karistust – ekskommunikatsiooni [kirikust väljaheitmist – toim.]. Aga miks?
Kuna vabamüürlus on "naturalistlik religioon", segu panteismist, gnosisest ja "eneselunastusest". See "religioon" on vaid näiliselt salliv. Tegelikkuses on see aga äärmiselt nõudlik ja sallimatu.
Vabamüürlased ütlevad enda kohta, et nemad on "initsieeritud" [saladustesse pühendatud – toim.], "täiuslikud" ja "valgustatud" inimesed. Ning ülejäänud inimkond on nende jaoks profaanne, ebatäiuslik ja pimeduses viibiv.
Massoonliku (ehk vabamüürlasliku) religiooni eesmärgiks on saada sõltumatuks tõelisest Jumalast, nii et inimolend seisaks Jumala asemel, võtaks endale Jumala koha ning otsustaks hea ja kurja üle.
Vabamüürluse esimestes astmetes austatakse ebamäärast ja looritatud jumalust kui "Universumi Suurt Arhitekti", kes muutub kõrgemates ning viimaks kõige kõrgemates astmetes üha konkreetsemaks. Kõrgemates astmetes paljastatakse, et see ebamäärane jumalus on Lucifer, Saatan, keda nähakse hea jumalana, [kristliku] Jumala vastasena, ning tõeline Jumal on hoopiski "halb Jumal".
Kirik mõistab, et vabamüürlus on tõeline ja üha võimsam pseudo-religioosse sisuga salaühing, mis levis väga kiiresti lugematute tütarorganisatsioonide kaudu ja sageli erinevate nimede all ning mis tungis ühiskonna, poliitika ning rahandusmaailma kõige võimsamatesse kihtidesse.
See oli paavst Pius VIII, kes sõnastas 1829. aastal ühe vabamüürluse kõige tabavama ja täpsema määratluse: "See on satanistlik sekt, mille jumalaks on deemon." (Ta kirjutas salaühingute ohtudest ka oma entsüklikas Traditi humilitati nostrae.)
Massoonliku religiooni olemuseks on jumaliku loomiskorra perverteerimine ehk pea peale pööramine ning Jumala poolt antud seadustest üleastumine. Vabamüürluse kõrgemate kraadidega liikmed näevad selles perversioonis inimkonna "tõelist progressi", inimkonna templi vaimset ehitamist.
Jumala ilmutuse asemel on neil massoonlik saladus ning inimolend teeb end viimselt jumalaks (vt dr Xavier Dor'i teost Le Crime contre Dieu, Chiré-en-Montreuil, 2016, lk 162). Tegelikult on vabamüürlus täiuslik anti-kirik, kus kõik katoliku kiriku teoloogilised ja moraalsed alused pööratakse vastupidisteks. Üks vabamüürlane ütles kord oma õele eravestluses järgnevat: "Kas sa tead, kes me vabamüürlased tegelikult oleme? Me oleme anti-kirik."
Ajaloolased tundsid vabamüürluses ära poliitilise totalitarismi seemne (nt A. Cobban, Historia de las Civilizaciones, tsiteeritud A. Bárcena teoses Iglesia y Masonería, Madrid 2016, lk 71). Vabamüürlusega kaasnev segadus ja pettus seisneb tõsiasjas, et nad kiidavad ennast atraktiivsete nimede ja määratlustega nagu "filantroopia", "humanism", "intellektuaalsus", "tolerantsus", samal ajal end nende mõistetega maskeerides.
Keeldudes tunnistamast üleloomulikku jumalikku ilmutust, lükkab vabamüürlus tagasi ka loomuseaduse. See on täpselt see hoiak, mis viib kõigi totalitaarsete süsteemideni. Nagu kirjutas juba Genfist pärit vabamüürlane Jean-Jacques Rousseau: "Inimese elu ei ole mitte ainult looduse kingitus, vaid ka tingimuslik kingitus riigi poolt." (Ühiskondlikust lepingust, raamat 2, ptk 5)
Poliitiline ja sotsiaalne anarhism on nähtus, milles kehastub kõige enam vabamüürluse vaimsus, kuna üks nende põhiprintsiipe on "ordo ab chao" (kord kaosest). See tähendab, et esmalt tuleb tekitada kaos, et seejärel ehitada uus, teistsugune kord… kord, mis on loodud inimeste poolt.
Iidse ja tunnustatud Šoti riituse rituaalis, mis pärineb aastast 1892, antakse vabamüürluse eelviimase 32. kraadi kandidaadile järgnevad juhised:
"1. Esimene "relvade mürin" saabus siis, kui (Martin) Luther võttis endale pähe mõistuse mässu [algatamise]. 2. Teine "relvade mürin" saabus siis, kui Ameerikas teatati, et iga inimeste poolt loodud valitsus saab oma autoriteedi rahvalt ning ainult rahvalt. 3. Kolmas "relvade mürin" kostus siis, kui Prantsusmaal kuulutati välja "inimõigused", mida sõnastati "vabaduse, võrdsuse ja vendlusena". (M. Tirado Rojas, La Masoneria en Espana, 1892, I, lk 163).
33. kraadi kandidaat saab aga järgnevad juhised, mis pärinevad samast Šoti rituaalist:
"Ei seadus ega vara ega religioon ei tohi inimeste üle valitseda ning kuna need hävitavad inimesi, jättes nad ilma kõige kallimatest õigustest, oleme me vandunud hirmsat kättemaksu. Need [seadus, vara ja religioon] on vaenlased, kelle vastu oleme me vandunud pidama lepitamatut sõda iga hinna eest. Neist kolmest kurikuulsast vaenlasest peab religioon olema meie surmavate rünnakute pidevaks objektiks. Kui me oleme hävitanud religiooni, siis saavad meie käsutuses olema nii seadus kui ka vara ning me saame taasluua ühiskonna ehitades massoonliku religiooni ja massoonliku seaduse ja massoonliku vara nende mõrvarite laipade peale." (ibid., 169-170).
Massoonliku rituaali kohaselt tähistab sõna "religioon" kristlikku või täpsemalt katoliiklikku religiooni.
On teada, et Euroopa vabamüürlus ning eriti Aleksandr Kerenski, kes oli Venemaa Suuroriendi suurmeister, toetasid logistiliselt ja poliitiliselt 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni, mis leidis aset vabamüürluse asutamise 200. aastapäeval.
Lenin ja uued kommunistlikud juhid ei tolereerinud mitte mingisugust rivaalitsemist. Seega keelustasid nad traditsioonilise vabamüürluse Nõukogude Liidus. Kommunistliku Internatsionaali kolmandal kongressil aastal 1921, anti traditsioonilisele vabamüürlusele järgnev märkimisväärne hinnang:
"Vabamüürlus oma riitustega meenutab meile religioosseid tavasid. Kuid me teame, et iga religioon surub inimesi alla. Vabamüürlus esindab sotsiaalset jõudu ning nende koosolekute salajase iseloomu ja nende liikmete täieliku salatsemise tõttu on tegemist "riigiga riigis"."
2001. aasta 11. aprillil rääkis Giuliano Di Bernando, kes oli aastatel 1990-1993 vabamüürlaste Itaalia suurlooži GLRI (Gran Loggia Regolare d'Italia) suurmeister, Itaalia telekanalis RAI2 järgnevad märkimisväärsed sõnad vabamüürluse religioosse iseloomu kohta:
"Vabamüürlaseks saadakse initsieerimise läbi. Initsieerimine on konstitutiivne akt [olemust määrav toiming – toim.], mille läbi antakse inimesele dimensioon [ehk mõõde], mida tal varasemalt ei olnud. Selle analoogia leiame me ristimises. Inimene ei sünni kristlasena, vaid temast saab kristlane läbi ristimise. Samamoodi saadakse vabamüürlaseks läbi initsieerimise. See tähendab, et vabamüürlaseks jäädakse terveks eluks. Isegi siis, kui keegi hiljem vabamüürluse hülgab, jääb ta sellest hoolimata vabamüürlaseks. Isegi kui keegi magab või kui keegi on vabamüürluse vaenlane, jääb ta endiselt vabamüürlaseks, kuna ta on saanud initsiatsiooni osaliseks. Ning initsieerimine on püha toiming."
Vabamüürlus toetas ka niinimetatud seksuaalrevolutsiooni aastal 1968. Prantsusmaa kahe suurima massoonliku organisatsiooni suurmeistrid Frédéric Zeller ja Pierre Simon olid koos mõnede teiste liikmetega aktiivselt seotud Pariisi tudengirevolutsioonidega 1968. aasta mais. Nimetatud suurmeister Pierre Simonist sai seejärel [tervishoiu]minister Simone Veili assessor, kes seadustas abordi Prantsusmaal.
Aastal 2012 avaldas Pariisi ajaleht Le Figaro põhjaliku artiklitesarja vabamüürluse kohta ning lasi selle salaühingu kõrgetel liikmetel oma veergudel rääkida. Üks nendest massoonidest ütles avalikult välja, et seadused, mis legaliseerisid abordi, niinimetatud samasooliste abielu või "abielu kõigile" [ehk "abieluvõrdsuse" – toim.] ja eutanaasia, valmistati ette idealistlikes vabamüürlaste "laborites" ning suruti seejärel lobitöö ja vabamüürlastest parlamendiliikmete abil seadusandlusest läbi. Selle kohta on võimalik lugeda ajalehe Le Figaro 2012. aasta 20. ja 21 juuli numbritest.
Oma täpsuse tõttu on raske ületada järgnevat analüüsi, mille koostas 1894. aastal paavst Leo XIII vabamüürluse olemuse, põhimõtete ja tegude kohta ning mis kehtib endiselt täiel määral:
"Samuti kujutab endast suurt ohtu ühing, mis nimetab end vabamüürlasteks ning mis ähvardab ühtsust ja mille fataalne mõju on juba kaua aega rõhunud eelkõige katoliiklike rahvaid. Olles soositud meie ajastu agitatsioonide poolt ning muutudes üha jultunumaks oma võimu ja ressursside ja edu tõttu, teevad nad suurimaid pingutusi, et konsolideerida oma mõjuvõimu ning suurendada oma mõjusfääri.
See [salaühing] on juba tulnud välja oma peidupaikadest, kus see oma vandenõusid haudus, ja liikunud linnamelu keskele ning nagu selleks, et Kõigevägevamat trotsida, on oma trooni seadnud siiasamasse Rooma linna, katoliikliku maailma pealinna.
Kuid mis on kõige katastroofilisem, on see, et igale poole, kuhu nad on oma jala maha pannud, tungivad nad ühenduse [st riigi – toim.] kõikidesse auastmetesse ja osakondadesse, lootes seeläbi saavutada viimaks ülimat kontrolli. See on tõesti suur õnnetus: kuna nende rikutud põhimõtted ja õelad plaanid on hästi teada.
Inimõiguste kaitsmise ja ühiskonna taastamise ettekäändel ründavad nad kristlust: nad heidavad kõrvale ilmutatud doktriini, mõistavad ebausuna hukka vagad teod, jumalikud sakramendid ja kõik pühad asjad.
Nende eesmärgiks on kõrvaldada abielu ja perekonna ning noorte harimise kristlik iseloom ning eemaldada see kõikidest avalikest või eraviisilistest õpetustest ja juurida kõikide inimeste meeltest välja igasugune austus autoriteedi vastu, olgu selle päritolu siis inimlik või jumalik.
Omalt poolt jutlustab see aga looduse kummardamist ning on seisukohal, et tõde ja ausameelsust ja õiglust tuleb mõõta ja korraldada looduse printsiipide kohaselt.
Sel viisil, nagu on üsna ilmne, suunatakse inimesi omaks võtma elukombeid ja -harjumusi, mis on sarnased paganate omadele, ainult et need on proportsionaalselt veelgi rikutumad, kuna ajendeid patustamiseks on veelgi enam." (apostellik kiri Praeclara gratulationis)
[Objektiivis on ilmunud eesti keelse tõlkena ka paavst Leo XIII poolt 1884. aastal välja antud entsüklika Humanum Genus, milles ta samuti vabamüürlaste liikumise karmilt hukka mõistab – toim.]
Üks kõige kavalamaid ja seega saatanlikumaid viise, kuidas vabamüürlus oma igipõlise vaenlase ehk katoliku kiriku vastu võitleb, on kirikusse infiltreerumine ehk sisseimbumine.
Seda tõde näitlikustab ka järgnev katkend, mida paljud ajaloolased peavad ehtsaks ning mida on tsiteerinud ka piiskop Rudolf Graber (oma raamatus Athanasius and the Church of Our Time) ning mis pärineb niinimetatud Alta Vendita (kõrge turuplats) juhistest, mis on pärit 19. sajandi Euroopa vabamüürluse nii-öelda valitsuskeskusest.
Alljärgnevalt toon ära tsitaadi teosest Permanent Instruction of the Alta Vendita (Alta Vendita alaline juhend):
"Paavst, ükskõik kes ta ka ei oleks, ei tule kunagi salaühingutesse; salaühingud peavad ise astuma esimese sammu kiriku suunas, eesmärgiga vallutada nad mõlemad. Ülesanne, mida me täitma asume, ei ole ühe päeva ega kuu ega aasta töö; see võib kesta mitmeid aastaid, ehk isegi sajandi, kuid meie ridades sõdur sureb ning võitlus jätkub.
Me ei kavatse võita paavste oma poolele üle, et muuta nad meie põhimõtete neofüütideks, meie ideede propageerijateks. See oleks naeruväärne unistus; ning kui siiski oleks asjade käik mingil põhjusel selline, et näiteks kardinalid või prelaadid peaksid omast vabast tahtest või üllatuslikult saama pühitsetud mingitesse meie saladustesse, siis poleks see sugugi ajendiks, et ihaldada nende tõusmist Peetruse Toolile, sest see hävitaks meid. Ainuüksi selline ambitsioon oleks viinud neid apostaasiani [usust taganemiseni – toim.] ning vajalikud nõuded võimu saavutamiseks, sunniksid neid meid ohverdama.
Mida me peame paluma, mida me peaksime otsima ning ootama, nagu juudid ootavad messia saabumist, on paavst, kes vastaks meie vajadustele. Nüüd selleks, et saada endale vajalike omadustega paavst, tuleb tema jaoks esmalt vormida põlvkond, mis oleks väärt seda valitsemisaega, millest me unistame.
Jätke vanad ja küpses eas inimesed kõrvale; minge noorte ning võimaluse korral koguni laste juurde. Te loote endale väikese kuluga heade katoliiklaste ja puhaste patriootide maine. See maine võimaldab meie doktriinidel imbuda noorte vaimulike keskele ning samuti sügavale kloostritesse.
Asjade loomuliku käigu tõttu on need noored vaimulikud mõne aasta pärast võtnud üle kõik funktsioonid; nad moodustavad suveräänide nõukogu ning nende ülesandeks saab valida paavst, kes peaks valitsema. Ning see paavst, nagu enamus tema kaasaegseid, on paratamatult rohkemal või vähemal määral läbi imbunud Itaalia ja humanitaarsetest põhimõtetest, mida me levitama hakkame.
Las kleerikud [vaimulikkond – toim.] marsivad teie standardi all, alati uskudes, et nad marsivad apostellike võtmete lipu all. Teie kavatsuseks saab olema kaotada türannide ja rõhujate viimane jälg; laotage oma püünised (võrgud) laiali nagu Siimon, Joona poeg [ehk püha Peetrus – toim.]. Laotage need käärkambritesse, [preestri]seminaridesse ning kloostritesse, mitte merepõhja: ning kui te ei kiirusta, siis me lubame, et teie saak saab olema veelgi imelisem.
Te toote oma sõbrad Apostelliku Tooli ümber. Te olete jutlustanud revolutsiooni tiaaras ja pluviaalis, marssides risti ja lipuga; revolutsiooni, mida tuleb ainult natukene tagant sundida, et süüdata tuli neljas maailmanurgas."
[Vabamüürlaste infiltreerumisest katoliku kirikusse saate täiendavalt lugeda katoliiklikus veebiväljaandes OnePeterFive avaldatud kolmeosalisest artiklisarjast Revolution in Tiara and Cope: A History of Church Infiltration – toim.]
Seda, et see avaldus ei ole lihtsalt väljamõeldis, saab tõestada järgneva tsitaadiga ühelt juhtivalt Itaalia modernistilt, kes kirjutas 1905. aastal oma raamatus:
"Me tahame korraldada oma tegevust nii, et see oleks eesmärgipärasem. Katoliiklik vabamüürlus? Jah, täpselt, katakombide vabamüürlus. Meie eesmärgiks peaks olema töötada selle nimel, et reformida roomakatoliiklust progressivistlikus, teosoofilises mõttes läbi paavsti, kes laseb end nendest ideedest ära veenda." (A. Fogazzaro, Il Santo, Milano, 1905, lk 44 e 22).
Faktid näitavad piisava selgusega, et vabamüürlus on suurim mõeldav kontrast katoliiklikule religioonile. Seetõttu andis kirik 1983. aastal Usudoktriini Kongregatsiooni kaudu välja järgneva ning endiselt kehtiva deklaratsiooni:
"Kiriku negatiivne hinnang massoonlike ühingute osas jääb muutumatuks, kuna nende põhimõtteid on alati peetud lepitamatuteks kiriku doktriiniga ning seetõttu jääb nendega liitumine keelatuks. Need usklikud, kes liituvad massoonlike ühingutega, on raske patu seisundis ega tohi vastu võtta Püha Armulauda."
[Oleme varasemalt avaldanud ka vabamüürlusest katoliiklusesse pöördunud John Salza intervjuu katoliku piiskopiga, milles ta samuti selgitab, miks vabamüürlus on katoliiklastele keelatud – toim.]
Massoonliku ideoloogia võim poliitikas ja ühiskonnas on saavutanud tänapäeval oma kõrgpunkti, kus vabamüürlus levitab kogu inimühiskonnas elu hävitamise ideoloogiat abordi ja eutanaasia abil.
Perekonna mõiste ja reaalsus on läbimas hävimisprotsessi, mis on põhjustatud riiklikult kehtestatud sooideoloogilisest ajupesust. Iga inimene, kes on veel võimeline iseseisvalt mõtlema ning üldse iga kristlane peab sellele võimalikult tugevalt vastu astuma ning kaitsma tervet mõistust ja jumalikku seadust, isegi kannatuste ja raskuste hinnaga.
Kristlastena peame teadma, et Kristus võidutseb kogu kurja üle siin maailmas ning et Jumal, mitte vabamüürlus, on ajaloo isand. Me kuulume võitjate sekka, isegi kui Kristuse vaenlased (nagu vabamüürlus) vaatavad meid kui lüüa saanuid. Meie katoliku usk on tugevam kui kõik massoonliku religiooni perverssed fantaasiad ja intriigid. Me kardame vaid Jumalat!
Kuid samal ajal peab meil olema südamepõhjast tulev tõeline kaastunne vabamüürluse liikmete suhtes, kuna nad on sattunud tohutu pettuse ohvriteks. Vabamüürlane on viimselt ülimalt vabadusetu inimene, kelle hinge igavene lunastus on suurimas ohus.
Kirikus võiks tekkida liikumine massoonide kui meie kaasinimeste hingede päästmiseks. Seda tuleks teha eelkõige läbi Roosipärja palvetamise ja Maarja Pärispatuta Südame austamise. Tema Pärispatuta Süda võidutseb, nagu Ta ütles meile Fátimas; see võidutseb ka vabamüürluse ja kommunismi üle. Ning Maarja kaudu annab Jumal inimkonnale ja oma kirikule rahuaja.
Ma soovin teile Jumala õnnistust! Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Saksa keelse ettekande inglise keelne tõlge avaldati piiskop Athanasius Schneideri loal esmalt väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher.