Sven-Olav Paavel teeb ülevaate revolutsioonilisest terrorist Prantsuse revolutsiooni päevil, mille näitena vaadeldakse Compiègne'i karmeliitide kloostri õdede märtrisurma lugu. Alljärgnev on kaheosalise artikli teine osa.
Karmeliitide martüüriumiloos on üksjagu segadust tekitanud nn vabaduse-võrdsuse vanne, millest nunnad väidetavalt taganesid ja mis seetõttu mängis nende hukkamises teatavat rolli. Vandest taganemisest räägib enamus vanemaid uurimusi, kuna Françoise Geneviève Philippe oma memuaarides sellel pikalt peatub. Ilmselt peaks selgitama, mida vanne endast kujutas.
1790. aasta 27. novembril välja andud dekreet kohustas Prantsusmaal kõiki vaimulikke andma lojaalsusvannet põhiseaduslikule riigikorrale: „Ma vannun, et hoolitsen mulle usaldatud kihelkonna (või piiskopkonna) usklike eest, olen ustav rahvale, seadusele ja kuningale, hoian kogu oma jõuga kinni Rahvuskogu poolt vastuvõetud ja kuninga poolt kinnitatud konstitutsioonist". Vaimulikud olid valiku ees, sest uue konstitutsioonilise kiriku loomisega oli Prantsusmaal tekitatud kaks kirikut. Paavst Pius VI mõistis vaimulikkonna tsiviilkonstitutsiooni ja vande järgmise aasta märtsis-aprillis küll hukka, kuid Prantsusmaal anti vaimulikele vande andmiseks kaheksa päeva alates dekreedi väljakuulutamisest 1790. aasta 26. detsembril.
Nagu Fanny de Sivers on ütelnud, Prantuse revolutsiooni seemne istutasid külapreestrid. Seetõttu on üsna kõnekas, et hinnanguliselt üle pooltest alamvaimulikest olid vandega esimese hooga nõustunud (millest küll paljud taganesid peale paavsti breve avaldamist). Kui alguses kanti vandest keeldunud vaimulikud lihtsalt nimekirjadesse ja ähvardati sanktsioonidega, siis mida aeg edasi, seda suuremaks muutusid tagakiusamised.
Riigipalgalistel kohtadel said ametisse jääda vaid vande andnud vaimulikud. Roomale truuks jäänud vaimulikud sunniti maalt lahkuma. Peale 1792. aasta kuningavõimu kukutamist öeldi Konvendis otsesõnu, vandest keeldujate kohta, et „need katkuhaiged tuleb saata tagasi Rooma laatsarettidesse ja Itaaliasse" (Maximin Isnard).
„Need katkuhaiged tuleb saata tagasi Rooma laatsarettidesse."
Maximin Isnard
Peale 1792. aasta augustis toimunud kuninga kukutamist kaotas vande sõnastus senisel kujul oma mõtte ja see asendati 14. augusti dekreediga nn vabaduse-võrdsuse vandega. Enam ei tehtud vahet vaimulike ja ilmikute vandel. Seda vannet pidid andma ka karmeliidi nunnad, sest muidu nad ei oleks riigilt pensioni saanud (nende vara oli ju riigistatud). Vanne kõlas: „Ma vannun, et olen ustav rahvale ja toetan vabadust ja võrdsust või suren neid kaitstes". Seda vannet Rooma enam nii pidulikult hukka ei mõistnud. Eksiilis olevad piiskopid soovisid Püha Tooli seisukohta uue vande kohta, millele vastati 1793. aastal üsna ebamääraselt, et küsimus tuleb lahendada vastavalt südametunnistusele ning et „kahtluse korral ei tohi vanduda" (dans le doute il n'est pas permis de jurer).
Prantsuse usklikkond sellest Rooma pehmenenud seisukohast teadlik ei olnud ja juhindus endiselt 1791. aasta entsüklikatest. Õde Philippe kirjutas veel aastakümneid hiljem oma memuaarides, et nad keeldusid truudusvandest, kuna see oli paavsti poolt hukka mõistetud ja sellest piisas, et keelduda ja oodata paavsti seisukohta ka uue vande seaduslikkuse kohta. Õde Philippe sai alles 1795. aastal ühele mitte-konstitutsioonilisele vaimulikule pihile minnes teada, et tegelikult peaks ka tema vandest esimesel võimalusel ametlikult taganema, sest vastasel juhul tal ei ole õigust võtta vastu sakramente. Võib vaid ette kujutada, et see mõjus talle ehmatusena. Kas õed surid tapalaval siis ekskommunikeerituna?
Ilmselt seetõttu konstrueeris õde Philippe aastaid hiljem mitu episoodi, mille tõepärasust arhiividokumedid ei kinnita. Esimene lugu oli seotud vande „väljapetmisega". Õde Philippe'i sõnul tuli kolm kuud peale kloostrist väljaajamist (ehk novembris 1792) öösel nunnade elukohta Compiègne'i meer sooviga, et nad allkirjastaksid konstitutsioonilise truudusvande. Ülemõde vastas, et nad ei tee seda enne, kui paavst on luba andnud. Seepeale paluti nunnasid alla kirjutada tühjale paberile, millega karmeliidid peale keelitamist lõpuks nõustusid. Paberi ülemine osa olevat aga jäetud hiljem lisatud vande tekstile. Tegelikult aga allkirjastati vanne nunnade poolt juba viis päeva peale kloostrist väljaajamist (19. septembril). Ühiku originaal asub tänapäeval Compiègne munitsipaalraamatukogus ja see ei jäta kahtlust, et allkirjastatud dokument ei saanud olla tühja ülemise osaga.
Teine õde Philippe'i konstrueeritud episood on seotud sama truudusvandega, millest ta ise 1795. aastal taganes. Nimelt väidab õde Philippe, et vandest taganesid peale vahistamist ka nunnad, nende tahteavaldus olla kantud registrisse, mida Compiègne meer talle ka näitas. „See on eelkõige meie südametunnistuse rahustamise küsimus ja me eelistame tuhandet surma sellise vande ülekohtule," olevat nunnad kinnitanud. Kogu see lugu on tõenäoliselt õde Philippe'i enda südametunnistuse rahustamiseks tagantjärgi välja mõeldud, sest eraldi registrit vandest tagasiastumiseks ei peetud. Õde Philippe'i vandest keeldumine on ainsana lisatud tema enda käega sellele samale konstitutsioonilise truudusvande lehele, millele nunnad 1792. aastal alla kirjutasid. Vandest keeldumist ei ole ka tribunali süüdistuste hulgas, millest tollal üksi piisanuks surmaotsuse tegemiseks.
„Rahvavaenlaste" vangistamine ja kohtumõistmine
Compiègne'i karmeliidid vangistati 1794. aasta 22. juunil ja paigutati Compiègne'i visitantiinide kloostri endiseisse ruumesse, mis oli kaks aasta varem vanglaks muudetud. Alates sellest ajast oli seal kinni peetud Cambrai (tänapäeval Stanbrook Abbey klooster) benediktiini nunnasid, kes peale terrorit vabanesid, olles karmeliitide vangistuse tunnistajad ja säilitades tulevastele põlvedele mõningaid karmeliitide reliikviaid.
Pariisi revolutsioonilise tribunali alla saatmiseks tuli Compiègne'i kohalikul revolutsioonilisel järelvalvekomiteel taotleda luba nii Rahvapäästekomiteelt kui ka Üldise Julgeoleku Komiteelt. Nunnade „kuritegude" hulka loeti see, et nad elasid edasi religioosse kogukonnana ja järgisid kloostri reegleid. Nende juurest leiti „ülimalt süüdistatavat" kontrrevolusioonilist kirjavahetust, milles väidetavalt üritati vabariiki hävitada ja türanniat taastada. Selle kinnituseks toodi ülemõe taskust avastatud türanni enda (st Louis XVI) portree. „Kodanike esindajad, võite loota meie innule ja valvsusele. Me teame, kuidas kaabakaid paljastada, hoolimata sellest, millist kostüümi nad kannavad," lõpetab kohalik järelvalvekomitee oma lipitseva kirja.
12. juulil viidi karmeliidid kahes lahtises vankris läbi Senlise Pariisi ja paigutati 13. juulil Conciergerie vanglasse. Compiègne asub Pariisist umbes 90 km kaugusel. Õde Philippe vahendab pealtnägijate tunnistustele toetudes seika, mis leidis aset, kui nunnade konvoi Conciergeriesse kohale jõudsid. 78-aastane Ülestõusmise õde Charlotte, kes käis muidu vaid kepi najal, ei saanud omal jõul vankrist maha, sest ta käed oli seotud selja taha. Saatjad olid kärsitud, sest oli ju Bastille' vallutamise 5. aastapäeva pidustuste eelõhtu. Nii kiskusid nad eaka nunna vankrist välja ja viskasid nagu kompsu tänavasillutisele. Pealtnägijate kinnitusel pöördus ta eneseväärikust kaotamata end sääraselt kohelnud saatjate poole sõnadega: „Uskuge, ma ei süüdista teid. Vastupidi ma olen täis tänulikkust, et te mind ei tapnud, sest kui ma oleksin teie käte läbi surnud, oleks see mult röövinud märtrisurma õnne ja au, mida minu kaaslased ja mina söandame loota meie jumaliku Päästja ja Lunastaja, meie Issanda Jeesuse Kristuse lõpmatus headuses."
Süüdistusmaterjalid edastati kurikuulsale prokurörile Fouquier-Tinville'ile, kes koostas süüdistusakti 16. juulil. Samal päeval oli karmeliitidele oluline – Karmeli mäe Jumalaema püha. Kohtuprotsess pidi toimuma järgmisel hommikul. Revolutsioonilise tribunali eesistuja Scellier luges ette süüdistusakti: „Teid süüdistatakse selles, et te olete oma kloostris varjanud relvi väljarändajate jaoks." Ülemõde võttis rinnalt krutsifiksi, ja üles: „Vaadake, kodanik, need on ainukesed relvad, mis meil üldse kloostris olnud ning ei ole võimalik tõestada, et meil oleks kunagi olnud mingeid muid."
Eesistuja jätkas: „Te olete sihilikult ekponeerinud Pühimat altarisakramenti kuningliku mantli kujulise ehiskatte (pavillon) all." Ülemõde vastas: „Ehiskate on meie altari vana kaunistus. Selle kujus ei ole midagi, mis eristaks seda teistest omataolistest ornamentidest. Sellel ei ole ühtegi seost konspiratsiooni katsega, millesse meid üritatakse mässida. Ma ei suuda ette kujutada, et meile tõsimeeli esitatakse selline süüdistus." Scellier lisas: „Kuid sellise pahatahtlikkusest ja salakavalusest tingitud ettekavatsetud mõtlematuse näol viitab see kaunistus mõningale kiindumusele kuningavõimu ja kuninga perekonna vastu."
„Süütu, kes end õigustab, annab rohkem tunnistust tõest kui iseendast" (Georges Bernanos)
Siia juurde peaks vahelepõikena lisama, et karmeliitide kloostri kirik ehitati 1737. aastal. Selle peaaltari paremale poole, nunnade värava ette, laskis Louis Alexandre de Bourboni (Toulouse'i krahvi) lesk ehitada peale oma mehe surma suure monumendi, kuhu oli ka paigutatud krahvi süda. Monumendi autoriks oli kuningakoja skulptor Jean-Baptiste le Moine noorem. Monument oli 5 meetrit kõrge ja 3 meetrit lai, see oli väga rikkalikult dekoreeritud, mille ovaalse ülaosa moodustasid kaks krahvi südant hoidvat inglit, mida ümbritses ja kattis printsi kuninglik mantel. Ilmselt sellest dekoratsioonist ongi tribunalis jutt. Monumendil olid kujutatud ka Toulouse'i krahvi vapp kolme liilia ja krooniga. Kuna krahv suri 1737. aastal, siis altarimonument oli revolutsiooni ajal oma 50 aastat vana. Süüdistus oli jabur ka seetõttu, et karmeliidid olid oma kloostrist välja aetud juba üle kahe aasta, Pühima altarisakramendi eksponeerimist said nad oma kloostris läbi viia sel ajal, kui kuningavõim ei olnud kukutatudki. Ehk neile mõisteti süüks tegu, mida nad tegid siis, kui see oli veel „legaalne".
Oma sümpaatiat kuningakoja vastu ülemõde ei varja: „Kui soovite teada, millised on meie tunded Bourbonide perekonna vastu, ma avaldan teile selle: me olime siiralt kiindunud Louis XVI-sse ja tema austusväärsesse perekonda. Kui see on kuritegu, me oleme kõik süüdi ja te ei saa meie südameist mitte kunagi seda tunnet välja kiskuda."
Kohtu eesistuja tõi välja viimase süüdistuse: „Te olete pidanud kirjavahetust väljarändajatega ja andnud nendele edasi raha." Ülemõde vastas: „Me saime need kirjad meie kaplanilt, kes saadeti teie seaduse tõttu maalt välja. Need kirjad ei sisaldanud muud kui vaimseid nõuandeid. Lisaks, kui see kirjavahetus on teie silmis kuritegu, puudutab see kuritegu ainult mind ja ei saa olla kloostrikogukonna teiste liikmete kuritegu, kellel ordureegel keelab kloostriülema loata igasuguse kirjavahetuse pidamise, isegi oma kõige lähemate sugulastega. Nii et kui teil on vaja ohvrit, siis siin ma olen, mind üksi peate lööma, minu õed on süütud." Eesistuja torkas vahele: „Nad olid teie kaasosalised." „Kui nad olid minu kaasosalised," vastas ülemõde, „siis kuidas saate te süüdistada meie kahte tuurivalvurit?" „Kas nad ei olnud teie poolt saadetud, et kirjad posti viia?" Ülemõde: „Aga nad ei teadnud kirjade sisu ja kuhu ma need adresseerisin. Veelgi enam, nende tingimus palgatud naistena kohustas neid tegema seda, mida neilt kästi." Scellier lõpetab selle tülika arutelu sõnadega: „Ole vait. Nende kohustus oli natsiooni hoiatada."
Surmaotsus ja hukkamine
Seejärel võttis sõna revolutsioonilise tribunali avalik süüdistaja Fouquier-Tainville: „Mis puutub Compiègne endistesse nunnadesse, siis olgugi oma elukohast eraldatud, korraldasid nad siiski enda ja teiste inimeste vahel kontrrevolutsioonilisi kokkusaamisi ja salakoosolekuid. Selles vaimus organiseerisid nad vabariigi vastu vandenõu. Nende juurest leitud mahukas kirjavahetus on selle tunnistajaks. Capet' (Louis XVI) ja tema perekonna portreed, viimase testament, Jeesuse ja Maarja südamed, Vendée ühenduse märgid, lapsikud ja fanaatilised esemed, ringkirjad aastaist 1791 ja 1793, tõendavad, et nad olid kirjavahetuses Prantsusmaa väliste vaenlastega. Ühes kirjas, mille tütar Lidoine kirjutab oma emale, võib lugeda: „Austerlased sundisid prantslasi Maastrichti piiramise lõpetama. Jumal laseb sellel korda minna suurema hüve nimel… Ma soovin, et saaksime teda vabamalt teenida ja et saaksin kloostris oma uskmatust hüvitada." Ja ühes nõndanimetatud kiidulaulus võib lugeda:
Ilmugu tormi rüpes, keset lõõmavat taevast, süda, mis päästab maailma, ja purustas Saatana. Tema sulni ja pelutava pilgu all, näen, kuidas mässaja kahvatub. Siis Prantsusmaale saabub rahu, tema kuningas saab vabaks ja rahvas õnnelikuks.
„See hümn", jätkas end üleskütnud süüdistaja, nüüd ka ise juba poolenisti poeetilisel lainel, „on kahtlemata sama, mille abil Vendée preestrid viisid oma pimedaid ohvreid kuritegudele, et mõrvata ja tappa oma vendi. Lõpuks, see kõik tõendab, et need endised nunnad kujutasid endast mässajate ühendust, kes haudusid oma südames kuritegelikku iha ja lootust näha prantsuse rahvast selle türannide poolt ahelaisse panduna ja verejanuliste ja variserlike preestrite poolt orjastatuna; näha vabadust uppumas verevoogudesse, mida nende nurjatud mahhinaatorid on Taeva nimel vallandanud."
Õde Philippe'i mälestuste järgi toimus tribunali kohtuotsuse väljakuulutamine nii: „Nende faktide kontrollimise tulemusel kuulutab kohus rahva nimel Cornpiègne'i endiste nunnade, kodanike Lidoine'i, Croissy, Thouret' jne suhtes välja surmanuhtluse."
Selle päeva 54-st kohtualusest lõpetasid oma elu giljotiini all kokku 40 revolutsiooni ohvrit. Surmamõistetud viidi vankritega (Kukutatud) Trooni väljakule (tänapäeval Place de la Nation), kuhu kuu aega varem oli ehitatud uus tapalava ja toodud varem kesklinnas asunud giljotiin. Teekonnal mööduti Louis Püha kirikust, mille trepil seisid karmanjooli maskeeritud preestrid, kes andsid hukkamõistetuile absolutsiooni. Karmeliidid läksid vastu oma tõotatud elukroonile, nende suust oli kõlanud terve tee Miserere mei Deus, Salve Regina ja Te Deum, kui vanker veeres aeglaselt mööda Pariisi tänavaid. Õde Philippe vahendab ühe hämmeldunud pealtnägija sõnu: „Millised head hinged! Vaata, kas neil ei ole ingli pale! Tõesõna, kui need naised seal ei lähe otseteed paradiisi, ma olen küll sunnitud uskuma, et seda ei olegi olemas."
Karmeliidiõed uuendasid tapalava jalamil oma nunna- ja ristimistõotused. Õde Philippe'i sõnul lasid timukas, valvurid ja rahvas neid usutegusid sooritada „näitamata üles vähimatki huumorit või kannatamatust". Pigem vastupidi: kui tavaliselt kuuldus pealtvaatajate seast „aristokraate" hukkamõistvaid hüüdeid, siis nüüd võttis maad „sünge vaikus". Nunnad, kes saatuse tahtel Compiègne'i vanglast saati olid saanud taas selga oma vaimulikud rõivad, astusid ükshaaval šafotile lauldes „Tule Looja Vaim" (Veni Creator Spiritus). Ülemõde Lidoine õnnistas ja julgustas igaüht ja võttis ise märtrisurma vastu kõige viimasena nagu Makkabite raamatus seitsme venna ema.
Poulenci ooperis on keeratud hukkamise järjekord tagurpidi: kõige esimesena hukati ülemõde Lidoine ja viimasteks jäid Constance ja Blanche de la Force kahekesi. Blanche'i suust kõlab „viimase lauluna" Deo Patri sit gloria. Kirikliku protsessiooni tavapärase järjekorra (tähtsusetum eespool) ümberpööramine oli rakendatud kunstipärase efekti teenistusse, tulenedes Gertrud von Le Fort'i novellist, mille taotluseks oli viimase häälena jätta kõlama peategelane Blanche ja rõhutada tema isikut. Rahva seast väljaastuv Blanche aga ise raamatus giljotiinini ei jõudnud, sest Pariisi märatsevad naised lõid ta enne maha. Bernanosi tekstis ja Agostini-Brückbergeri filmis on see episood välja jäetud.
Kümme päeva peale karmeliitide hukkamist terror lõppes. Šafotile astusid nüüd ka Roberspierre, Fouquier-Tinville ja Scellier. Trooni väljakul hukatud ohvrid maeti ühishaudadesse, mis asusid sealsamas ligidal Püha Augustinuse kongregatsiooni konvendi käest äravõtud maadel. Tänapäeval paikneb seal Picpuse kalmistu, kuhu paigutati hiljem karmeliitidele mälestustahvel.
Karmeliitide tegevus jäi Compiègne'is peale revolutsiooni kiratsema. Compiègne'is karmeliitidest jäi ellu vaid kolm õde. Nende kloostri krundile ja konvendi hooneisse paigutati peale natsionaliseerimist sõjaväehaigla. Hiljem müüdi krunt ühele müürsepale. Hooneid plaaniti 1823. aastal tagasi osta, kui need ideed ei realiseerunud. 1834. aasta Compiègne'i katastrikaardil on suurem osa endise karmeliitide kloostri hoonetest juba lammutatud, kloostri aia asemele on planeeritud kasarmud (hiljem kutsuti seda Jeanne d'Arci kvartaliks). Kuningalossi poolsesse ossa ehitati teater (Théâtre Neuf, tänapäeval Théâtre Imperial).
Karmeliitide konvent on asunud linnas 1834. aastast siiski väiksemais hooneis eri kohtades. Tõsisem katse laiendada karmeliitide tegevust leidis aset 1867. aastal. 1992. aastal kolis Compiègne karmeliitide klooster Compiègne'i ligidale väikesesse külla nimega Jonquière.
* * *
Viited:
Marie de l'Incarnation [Françoise Geneviève Philippe]. Histoire des religieuses carmélites de Compiègne, conduites à l'échafaud le 17 juillet 1794. Sains, Thomas-Malvin, 1836.
William Bush. To Quell the Terror: The Mystery of the Vocation of the Sixteen Carmelites of Compiegne Guillotined July 17, 1794. Washington, ICS Publications, 2013.
Marie de l'Incarnation. La Relation du martyre des seize carmélites de Compiègne: aux sources de Bernanos et de Gertrud von Le Fort: manuscrits inédits de sœur Marie de l'Incarnation (Françoise-Geneviève Philippe, 1761- 1836). William Bush, Guy Gaucher. Paris, CERF, 1993.