Rein Einasto. Foto: keskkonnaamet.ee

Paljudele ei ole veel selgeks saanud, et üleilmastumise faas on oma sihid saavutanud, alanud on kogukonnastumise faas, säilitamaks paikkonna looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Terendab uus ühiskonna harmoonilise ja kestliku eksistentsi paigavaimust väljakasvav ühistuline kogukondlikkus ja rahvusriiklik maailmakord, usub professor Rein Einasto.

Üheselt on selgeks saanud, et kestlikult samamoodi edasi ei saa, aga postkapitalistliku ühiskonna arenguvisioonid on ebaselged. Pärast II maailmasõda kutsuti kokku tarkade ühendus – Rooma Klubi –, kelle esimene raport (“The Limits to Growth”, 1972) kõlas väga ühiskonnakriitiliselt: kasvul on piirid (eriti rahvaarvu ja majanduskasvu osas).

Sellest tehti ühene põhijäreldus: kui suurriigid ei tee senises poliitikas olemuslikke muudatusi, viib rahvastiku ja keskkonnareostuse (eriti vaimse) plahvatuslik kasv, odavalt kaevandatavate maavarade lõppemine, toidu ja energia süvenev defitsiit, varanduslik kihistumine, ebaõigluse, vaimuhaiguste, narkomaania ja töötuse kasv 25–30 aasta järel kogu maailma olukorrani, kus ühiskond muutub juhitamatuks!

Ühiskonna juhitamatus on muutumas tegelikkuseks

Tunneme igaüks omal nahal, et vajalikke muutusi suurriikide poliitikas ei ole toimunud ja ühiskonna prognoositud juhitamatus on nüüd käes, eriti tuntavalt rahandus- ja rändekriisi kujul. Kogeme valusalt, et sõja- ja vaesuspõgenike vool laieneb ja süveneb ülerahvastatud Lõunast üle kogu Euroopa Põhjala heaolumaadeni. Lõunarahvaste ohjamatu sundränne Põhja toimub kontrollimatult ja ähvardab lõppeda humanitaarkatastroofiga. Selle ärahoidmiseks puudub Euroopal ja küllap kogu tsiviliseeritud Läänel piisav võimekus ja soov. Miks?

Sest Lääs tegeleb sihiteadlikult silmakirjalikult ainult tagajärgedega, mitte põhjuste analüüsist tulenevate järeldustega. Katastroofilise rände põhjustest vaikitakse, sest Lääne suurriikide tippjuhte suunavate suuromanike huvides peetavad vallutussõjad loodusrikkuste ja inimvara oma kontrolli alla ahnitsemiseks Sise-Aasias, Lähis-Idas jm on esile kutsunud kohalike rahvaste meeleheitliku vastupanuliikumise terrorismi kujul.

Algas see 1979. aasta detsembris Nõukogude Liidu vägede vägivaldse sisseviimisega Afganistani “omakasupüüdmatu abi” korras; järgnesid Lahesõjad Iraagis, Gruusia ja Krimm, algselt paljulubav “araabia kevad” Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, paisudes nüüdseks juba neli aastat kestnud laastava “kodusõjani” Süürias. Need sandarmitest suurriikide – Venemaa ja USA – seadusevastasest sekkumisest seni loodud väärtuste halastamatuks hävitamiseks paisunud sõjad võõrastel maadel on vallandanud miljonite põgenike rände Euroopasse.

Kui palju oleks inimkond tervikuna rikkam ja vabam, kui hävitusrelvade suurtööstus suudetaks keelustada ja olemasolev relvastus allutataks Rahvaste Ühenduse (ÜRO asemel) kontrollile! Taome relvad atradeks!

Kuhu on maetud maailma kõigi inimeste võõrandamatud inimõigused, rahvaste enesemääramise õigus, et isegi riigita suurrahvad, eeskätt kurdid ei saa luua rahvusriiki omal maal ja rahus elada? Sama lugu on paljude-paljude hõimurahvastega Aafrikas, Aasias ja Ameerikas, kus kehtivad kunstlikult joonlauaga kaardil tõmmatud endised vägivaldsed koloniaalmaade “piirid”.

Enne maailm rahu ei saa, kui piirid on määratud looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel, sest ökosüsteemsus ühiskonnas ongi kogukondlikkus. Keskkonnakaitse peab avarduma looduskaitselt ka inimkaitsele Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsiooni elluviimisega rahvusvahelises poliitikas.

Elame inimese väärtushinnangute, elulaadi üha kiirenevate olemuslike muutuste olukorras, senise enesekeskse, teiste arvel rikastumise vabaturumajandusliku süsteemi hilisõhtul, kus ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud majandusvabaduses on möödapääsmatud.

Vabadus ja vastutus

Planetaarselt peame tõdema, et kolmanda aastatuhande alguses oleme kogu Maa looduse ajaloo kõige kiirema liikide massilise väljasuremise olukorras ja järeldama: inimene liigina on vaieldamatult suurim parasiit kogu planeedi miljardeid aastaid kestnud elus. Ta on aastatuhandeid kahjustanud omaenese elukeskkonda lühinägeliku isikliku kasu nimel, elades mõistusevastaselt järjest ulatuslikumalt vähkkasvajana looduse ja liigikaaslaste arvel. Kui kaua veel? Kas ajaloo lõpp, Õhtumaa allakäik?

Saint-Exupéry on kirjutanud: olla inimene – see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille kaaslased on saavutanud. Vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus.

Tekib küsimus: kellel on selles olukorras üldse võimalus ja kohustus vastutada? Sest vastutada saab üksnes valikusituatsioonis läbi otsustamise. Vastutusega kaasneb enamasti väärtuste konflikt – kas sisemine, inimestevaheline või kultuuridevaheline? Kujunenud kriitilises üleilmses katastroofieelses situatsioonis on meil võimalus ja vajadus toetuda inimeseksolemise kõige sügavamaile, looduslikult olemuslikele alustele. Nendeks on:

esiteks, inimene on looduse osa, kelle liigitunnuseks ja põhiolemuseks on vaimsus (sensu lato), ja selle looming – kultuur. Siit ka kultuuri kui inimarengu sihi ülimuslikkuse alternatiivita nõue majanduse kui vahendi ees, millest järeldub, et Marxi majandusõpetuses baas ja pealisehitus on vahetanud kohad. Tehnoloogilise kõrgkultuurita pole tänapäeval mõeldav ükski arenguvõimeline majandusharu;

teiseks, loodus on isereguleeruv süsteem, mille toimimise eelduseks on eluvormide mitmekesisus. Inimühiskonnas on selleks loodusseadustest tulenev omanäoliste rahvuskultuuride mitmekesisus;

kolmandaks, inimkonna riikidevaheline stabiilsus maailmarahu mõistes on mõeldav juhul, kui riigipiirid on määratud looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel: ökosüsteem ühiskonnas on rahvuspõhine kogukond.

Väikeste koosluste tõus kui arengu eeldus

Kui ka suurriike juhtivad võimukandjad soovivad maailma rahvaste kultuuri loomulike eripärade kestmist kindlustada (või on survestatult sunnitud, kohustatud seda tegema), tuleb neil paratamatult hakata just väikeste, kogukondlikult terviklike inimkoosluste elujõulisust kasvatama ja omanäolisuse püsimist kindlustama. Sest see on arengu eeldus.

Tagajärjeks peaks olema seni riigita rahvaste – katalaanide, baskide, šotlaste, kurdide, tatarlaste, baškiiride, komide, maride jpt iseseisvuspüüdluste toetamine ja abistamine kuni täieliku riikliku iseseisvuse kehtestamiseni nii senise emamaa juhtide kui ÜRO juhtorganite koostöös, millele seni on aktiivselt vastu töötatud. Tulemusena kujuneb täiesti uus olukord maailmas: mitmerahvuselisi suurriike polegi vaja ja nad kaovad loomulikult, eeldusel et ÜRO asemele on loodud Rahvaste Ühendus, kelle käes on üleilmne relvakontroll. Igale rahvale kindlustatakse oma kodu, kus ta on peremees omal maal. See polegi utoopia, nagu seni arvatakse, sest valik saab olla ainult arengut soodustav. Täiesti uus paradigma.

Arenguõpetuse kohaselt looduse ja ühiskonna areng toimub tsükliliselt. Igas tsüklis on vähemalt kaks faasi: tõus ja mõõn, päev ja öö… Kui palju on meil selles olukorras väikerahvana teha, kas vabamajanduse hilisõhtule, rikkuse lõputule koondumisele väheste valdusse (1% omanikke valdab 99% loodud väärtusi) järgneb pikk pime öö (laastavad revolutsioonid, loodu hävitamine) või suudame suunata muutusi Põhjala valgete ööde suveaega, mil hämarik ulatab koidule käe? Eesti eelised ja võimalused selles protsessis on tänu looduse ja vaimu eripärale mitmeti tänuväärsed: meie väike asustustihedus, hajaasustus, üksiktalude süsteem, enam kui sajandivanune üldine kirjaoskus, hariduskultus, Balti mõisakultuuri eeskujud, suurte traditsioonidega looduskaitsesüsteem…

Paljudele ei ole veel selgeks saanud, et üleilmastumise faas on oma sihid saavutanud (planetaarne kaubandus- ja haridussüsteem, virtuaalne netikeskkond jm), alanud on kogukonnastumise faas, säilitamaks paikkonna looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Siin terendab uus ühiskonna harmoonilise ja kestliku eksistentsi paigavaimust väljakasvav ühistuline kogukondlikkus, ajaloolises ühiskonnakorralduses kõige stabiilsem, loodusseadustega kooskõlas olev rahvusriiklik maailmakord, eelisväärtusena odava tööjõu piirideta vaba-liikumise üleilmastunud vägivaldsete majandusimpeeriumide ees.

Oleme aru saanud, et eetilised põhiväärtused – roheline (mahe) ellusuhtumine, üldinimlik hoolivus ja õiglus ühiskonnas tervikuna määravad inimkonna ellujäämise. Sellest tuleneb ühemõtteliselt, rõhutame veel kord: inimkooslusena olemise alused tulevikus on kogukondlikkus ja ühistulisus.

Kuipalju suudaksid väikeriikide eurosaadikute ja välisministeeriumide ühispingutused korda saata suurriikide survestamisel argumentide jõuga jõu argumentide vastu? Kui suurel määral on inimõigustest ja rahvaste enesemääramise õigusest kinnipidamise rahvusvaheliste lepete täitmise kontroll eurosaadikute õigus ja kohustus? Miks suurriikide valitsejad seadusi eirates neid inimõigusi oma riigi piires ei tunnusta?

Survestagem suurriikide valitsejaid olema õigus- ja õiglusriigid, lähtuma üldinimlikest ja loodusseadustest ka maailmapoliitikas. Kes õiglust tunnetab ja õigusi tunneb on kohustatud neid rakendama. Vähemalt proovima peab – see on meie võõrandamatu inimõigus, samas on igal rahval enesemääramise õigus kuni täieliku omariikluseni!

Inimsoo rahvusriikliku organisatsiooni loomulik põhjendus ja aluspõhimõte on loodusteaduslik ökosüsteemsus, mis toetub teadmistele, mitte diktaatorlike valitsejate põhjendamatutele soovidele. Sellest peaksid lähtuma ka kõik põhiseadust austavad ja järgivad Eesti erakonnad, valitsusest ja presidendist kõnelemata.