Malmö linnas sai teoks üks suur ettevõtmine, mille valmimist tähistati viisaka vaikimisega. Tagasihoidlikkus on kindlasti vooruseks, kui tegemist poleks desinformeeriva salatsemisega. Paraku on antud juhul tegemist just selle viimasega. Rootsi ametkonnad vaikivad nagu kuldid rukkis ja ka Malmö vald ei piiksata sõnagagi toimunust. Gatestone Institute küsib aga toimunu valguses, millal sai Rootsist Qatari protektoraat, mida araablased peavad oma investeeringutega ülal pidama.
Küsimus on õigustatud, sest Qatar, mida peetakse Moslemivennaskonna keskuseks, ja meediakanal Al Jazeera on valmis saanud Põhjamaade suurima mošee. Sellesse pea 1800 ruutmeetrise pindalaga megamošeesse mahub 2000 inimest. Qatari uudisteagentuur jagab oma lugejatega heal meelel 28. aprillil toimunud avamise puhul suurt rõõmu 3. mail ilmunud uudises:
"Awqaf-ministeeriumi [tegeleb nüüdismaailma ilmingutele ja muutustele islamiõpetusele kohase sisu andmisega] juht Khaliid Shaheen Al Ghanim teatas, et Malmösse on nüüd ehitatud ja sisustatud enam kui 3 miljonit eurot maksev mošee. Projekti eest maksis Qatar ja selle viis ellu Awqaf koostöös Põhjamaade wakfiga Rootsis. [Wakf on religioosne heategevusühing, mille asutamisel eraldatakse hoone või maa-ala heategevusele.] Ta lisas, et Umm al-Mu'minin Khadija mošee on suurim Põhjamaades ja asub neljakorruselise maja kahel alumisel korrusel. Seal on ruumid erivajadustega inimestele ning lastele ja naistele. Avamisel osalesid kohalikud ametnikud, Rootsi ja Taani islamiseltside ja äriringkondade esindajad."
Kõnealuse projekti sünni ja teostuse juures on siis olnud Malmö islamiselts, mis tegelikult kujutab endast kohalikku wakfi põhimõttel tegutsevad ühingut, mis oma põhikirjas nimetab end "poliitiliselt sõltumatuks usuliseks, ideaalilaadseks kultuuriühinguks".
Ehitusloa taotlemisel ei räägitud mošeest, vaid kultuurikeskusest, naabrid esitasid selle kavandamise peale protesti juba aastal 2010, ent see ei huvitanud väidetavalt kedagi ja Malmö vald ei näinud kavandatavas idees mitte mingisugust probleemi. Dick Johansson, tollane Malmö valla esindaja, kinnitas toona, et "tegemist on täiesti tavalise usulise ühingu tegevusega ja mul on raskusi leida muretsemiseks mõnda põhjust."
Paljud Rootsi wakfi liikmed on seotud kohaliku islamisi kultuuriseltsiga, mille üks juhtfiguuridest on Ammar Daoud, keda on ühes ajalehe Sydsvenska 2006. aastal ilmunud artiklis nimetatud Taani imaami Abu Labani õpilasena. Laban suri aastal 2007 ja oli tuntud oma džihadistlike kontaktide ja riigivastaste üleskutsete poolest, kui Taanis ilmuv väljaanne Jylland avaldas 2005. aastal Muhamedi kujutavad pilapildid. Laban juhatas Kopenhaagenis ka kohalikku wakfit. Labani eeskujuks oli Said Qutb, Moslemivennaskonna peaideoloog, ning Laban viibis sageli Rosengårdis, kuritegevusest elatuvas no-go-tsoonis. Siin on Rootsi riigi rahadega ülal peetav kultuurikeskus, mida Labanil ja teistel on mugav kasutada oma "vaimulikuks tööks". Juba aastal 2006 teatas Abu Laban Sydsvenskanile, et tahab aidata Rootsi sõpradel asutada mošeed, kuna Laban ja Ammar Daoud ei olnud rahul Malmö toonase keskmošeega.
Wakfi uusrajatise avamisel kasutas Malmö linna esindaja Frida Trollmyr terminit "kultuurikeskus", mainimata kordagi, et ta viibib mošee pidulikul käikulaskmisel. Oma linna ajalukku jäävas kõnes, millega Malmö tunnistab oma tingimusteta kapitulatsiooni islamistide ees, ütles ta järgmist: "See kultuurikeskus on mitmel moel ainulaadne, ent samas on see üks paljudest kokkupuutepunktidest, mis on edendanud mitmekülgsust. Meie, malmölased, teame, mida see mitmekülgsus tähendab ja et see on teinud Malmöst sellise linna, mis ta täna on."
Väljaanne Samtiden oleks soovinud pärast ilusat üritust küsida, kuidas see mehi ja naisi üksteisest eraldi hoidev asutus vastab Rootsi võrdõiguslikkuse põhimõtetele ja milline on Trollmyri nägemus välismaiste diktatuuride rahasüstide vastuvõtmise kohta, samuti seda, kuidas see mõjub Malmö radikaliseerumisele. Trollmyri sekretär hoidis ajakirjanikud ettenägelikult oma ülemusest eemal vabandusega, et kommentaarideks ei ole aega.
Raske on kommenteerida Rootsi poliitikat teisiti kui äraostetavana, lühinägelikuna või lausa pimedana. Riiklik meedia ei vääri teistsugust hinnangut. Selles kontekstis tahabki Gatestone Institute oma artiklis teada järgmist: "Millisel moel saab "kultuurikeskusena" alustatud projektist mošee? Kuidas Rootsi wakf, mille eesmärk on olla "poliitiliselt sõltumatu" ja mis väidetavalt tegutseb kohapeal elavate moslemite annetustest, võtab vastu vahendeid Qatarist, riigist, mille peamised ekspordiartiklid (nagu ka Saudi Araabial) on radikaalne islam ja vahhabism? Millal sai Rootsist Qatari maakond või asumaa, milles Qatari ametnike viibimine Qatari riigi rahastatud mošee avamisel ei saa ära mainitud üheski riiklikus massimeediaväljaandes? Miks on keelatud lisaks kriitikale ka heakskiitvad arvamusavaldused?
Gatestone Institute tõdeb viimaks nukralt: käesolevalt kirjeldatud sündmus on igapäevase elu rutiinne ilming. Rootslaste reaktsiooniks sellistele tendentsidele on haletsusväärne, nagu ka Malmö esindaja ilma piinlikkuseta esitatud pugejalik, islamistide ees lipitsev "kõne".
Meedias ilmunu põhjal kirja pannud Roland Tõnisson