Meie elus on võimalik kõike õppida, ka inimsuhteid. Kõigist ei saa meistreid, aga see ei olegi primaarne. Õppides ja võrreldes saab inimene vaadelda kõrvalt iseennast ning mõista, milline ligimene on ta oma abikaasale, milline vanem oma lastele, milline laps oma vanematele, kirjutab Roland Tõnisson ning tutvustab kahe vene autori raamatut tänapäevasest perekonnast.
Praegusel ajal on nii mitmedki varemalt enesestmõistetavad elunähtused saanud külge erinevad sildid – alates rassismist kuni tagurlikkuseni. Nende hulgas on ka seadustatud abielusidemed. Väidetakse, et tänapäeval ei ole enam vajadust sellisteks majandustehinguteks, nagu abielud olevat vanasti olnud. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mehe ja naise abielu on eelkõige emotsionaalne ning ka sakraalne liit, mille eesmärgiks on jätkata elu ja seda ülal hoida.
Kui me räägime kõikvõimalikest tänapäevastest kriisidest, siis tuleks esmalt kõnelda abielukriisist. Mehe ja naise omavaheline vaen istutab selles peres kasvavatesse lastesse seemned, mis hakkavad küll alles hiljem andma halbu vilju, aga need on kahjuks enamuses ka parandamatud viljad, sest seda puud inimese hinges on väga raske – kui mitte võimatu – paremaks muuta.
Samuti on võimalik istutada lapse hinge iluaed. Aga seda juhtub meie karmides, kalkides ja hoolimatutes inimsuhetes väga harva.
Meie elus on võimalik kõike õppida. Ka inimsuhteid. Kõigist ei saa meistreid, aga see ei olegi primaarne. Õppides ja võrreldes saab inimene vaadelda kõrvalt iseennast ning mõista, milline ligimene on ta oma abikaasale, milline vanem oma lastele, milline laps oma vanematele. Ja millises perekonnas on ta ise kasvanud – kas on sellest midagi oma lastele edasi anda või peab ta oma lapsi omaenese kogemuse eest hoidma ja kaitsma.
Möödunud aasta 14. detsembril esitleti Moskva kultuurikeskuses "Pokrovski väravad" raamatut, mida võiks nimetada parimaks pulmakingituseks. See suur töö sai teoks idanaabri riikliku programmi "Venemaa kultuur" raames, mis hõlmab aastaid 2012–2018. Jekaterina ja Mihhail Burmistrovi raamat "Kaasaegne perekond. Suhtepsühholoogia" räägib raskustest, mis tabavad perekondi nende esimese 10–15 kooseluaasta jooksul. Kirjeldatakse tüüpilisi abielukriise, võimalusi nende lahendamiseks, analüüsitakse omaenda pereelu (Jekaterina ja Mihhail on olnud abielus 23 aastat ja kasvatavad 11 last) ning tuuakse näiteid teiste kogemustest.
Mihhail Burmistrovi sõnul näib paljudele inimestele, et perekonnast ei ole midagi rääkida – see "nähtus" on selge, lihtne ja sajandist sajandisse püsinud ühesugusena. Ühesõnaga, sõnad on liigsed. See ei ole aga ometi nii, sest viimasel ajal on toimunud liigagi suured muutused, mis puudutavad abikaasade omavahelist suhtlemist ning samuti vanemate ja laste suhteid. Need vajavad põhjalikku vaatlemist, lahti võtmist ja ära seletamist. Ja noored, kes pea ees sukelduvad kooselumere lainetesse, ei kujuta ettegi, mismoodi neid selles loopima hakatakse.
Neid protsesse nimetataksegi kriisideks, ent raskused ja konfliktid võivad olla inimestele ka kasvamiseks ja arenemiseks.
Jekaterina Burmistrova: Meie käsitlus mõistest "kriis" on väga kitsas. Mõistame seda kui midagi negatiivset, olukorra halvenemist. Psühholoogias on sel aga hoopis teine tähendus. Kriis on olukord, milles inimesed ei saa enam jätkata nii nagu varem. See on muutuste tsoon. Ka tõusu algus. Inimene – või pere, laps – ei ole enam eales sellised, nagu enne kriisi. See ei tähenda aga, et inimene, pere või laps oleksid probleemsed, halvemad kui enne. Kriis ei ole ei haigus, ega murdumine raskuste all. See on kvalitatiivne üleminek. See ei ole momentaalne hüpe vaid vajab mõningast aega. Transformeerumine ei ole kerge ning selle keskel olla ei ole kindlasti meelakkumine. Ka teismelise inimese muutumine on pikk ja keeruline protsess, ent selle lõpuks kujuneb mõtlev inimene oma seisukohtade, vaadete ja otsustega.
Kui lapse ja teismelisega toimuvad protsessid on tavaliselt vältimatud ja etteaimatava tulemusega, siis perekonnas võib juhtuda nii, et kriisi ei julgeta läbita. Kriis on kooselu loomulik osa ja perekond, kes ei ole julgenud kriisile otsa vaadata ja sellega hakkama saanud, lõpetab oma eksistentsi kui süsteem.
Kahjuks on meie mälu valikuline ning orienteeritud probleemide salvestamisele ja taasesitamisele, positiivsed mälestused jäävad aga varju.
Mihhail Burmistrov: Athose vanake Paisios on öelnud: "Kui oleks võimalik ette kujutada, millised raskused ootavad inimest mungaelus, ei sooviks keegi mungaks saada. Kui oleks võimalik ette kujutada sellel teel osaks saavaid rõõme, siis jookseksid kõik karjas kloostritesse." See sarnaneb arusaamale abielust – kui näidata profülaktiliselt kõiki raskusi, ei sooviks keegi abiellu heita. Selle magusad viljad ahvatlevad aga kõiki.
Mihhail Burmistrov: Mulle tundub, et katsed tassida meie aega eelmiste ajastute arusaamu inimsuhetest viivad perekonnad sellistesse tupikutesse, millistest on väga keeruline välja tulla.
Jekaterina Burmistrova sõnul on Venemaal kestnud liiga kaua traditsiooni katkemise periood. 70 aastat on tõesti väga pikk aeg. Traditsioon eksisteerib teatud sotsiaalkultuurilises kontekstis, ent nüüd ei ole olnud seda kellelegi edasi anda. Praegusel ajal ei ole meil tegemist mitte traditsiooni taassünni, vaid rekonstruktsiooniga. Venemaal on kaasaegsetest ohtudest aru saadud ning nendega tegeletakse ka praktikas, mitte retooriliselt.
Ta on veendunud, et kui mõistet „traditsiooniline perekond" kasutatakse äsja mõistmisele tulnud inimese (neofüüdi) suure energiaga, võivad saavutused olla perekonnale hoopis ohtlikud, sest neid kasutatakse karmi otsustavusega, olgugi et eesmärk on õilis. Perekondades, kus üritatakse praktiseerida 16. sajandist pärit perekonnaõpikut "Kodu ülesehitamine" ("Домострой"), halvenevad suhted ja kannatavad lapsed.
Abiellujate keskmine iga tõuseb ka usklike seas. Samuti esmasündinu tuleb perre üha hiljem. Elame sellise inimpõlve keskel, kes lähtub oma valikutes väga egotsentrilistest kaalutlustest. Reisimissoov, enesearendus ja eneseteostus asetatakse kõrgemale ligimesearmastusest ning viimast nähakse orjastava piiranguna enda tahtmistele.
Mihhail Burmistrov nendib, et kaasaegses, enesekeskses "kultuuris" on kõik tugevamad sidemed inimesele ahistavad ja piiravad. Selline arusaam süveneb jõuliselt ning mitte üksnes lammutab sidemeid, vaid nõrgestab ka nende kvaliteeti. Tekitatakse ajutisi "suhteprojekte", ent kauakestva liidu loomiseks ei ole noored suutelised.
75% vabaabielus olevatest naistest peavad end abielus olevateks. Üle 80% vabaabielus olevatest meestest peab end vabadeks meesteks. Sellise suhtetüübi puhul (kui vabaabielu on osutunud tugevaks liiduks kahe inimese vahel) on tavaliselt taustaks enda või teiste negatiivne elukogemus.
Selles raamatus räägitakse ka lahutusest, ent see peatükk ei ole neile, kes kavatsevad oma praegust liitu katkestada ja ootavad pikisilmi uusi võimalusi "eneserealiseerimiseks". See osa on neile, kes on elanud lahutatud peredes ja kellele see on jätnud sügava, aastakümneid kestva haava. Nende vanemad ei ole osanud käsitleda konflikte ja on seeläbi traumeerinud oma lapsi, kes ei saa sageli arugi, kuidas lapsepõlvekodu on nende praegust elu mõjutanud. Ja on toonud kaasa häirivad jäljed laste abieludesse.
Jekaterina Burmistrova: Äärmiselt oluline on perekonna jaoks sellises kriisiolukorras toetav keskkond. Kaasaegne perekond elab suures linnas inimvaakumis. Ta on väike, pidevas liikumises ja traditsioonilised peresidemed on purustatud. Olulised raskused tekivad siis kui naisest saab ema ja tema suhtlusviis ümbritsevaga muutub. Kui tal oli enne emadust aktiivne sotsiaalne elu, töö, osalemine erinevates ettevõtmistes, siis nüüd leiab ta end sotsiaalsest isolatsioonist. Ka sugulased on kaugel või ei ole nendega lähedast suhet.
Inimesele on kontakt teistega eluliselt oluline. Väikeses peres võib inimlik soojus jääda väheseks. Need, kes on läbimas pere loomise staadiumi, võivad leida näiteks perede jaoks loodud ringides saatusekaaslasi, kellega jagada oma mõtteid ning omakorda anda tuge teistele. Selliste ringide või klubide loomine on äärmiselt oluline, sest kui vallalistel ei ole mõttekaaslaste leidmise probleeme, siis kohti, kuhu noored pered võiksid minna teistega kohtuma, on äärmiselt vähe.
Sellised klubid võivad jagada "ellujäämisõpetust noortele peredele" ning tunnet, et nood ei ole oma väljakutsetega üksi. Ning selline kirjandus – nagu "Kaasaegne perekond. Suhtepsühholoogia" – on muidugi hindamatu väärtusega olukorras, kus inimese elu väärtust hinnatakse kassikuldsete ja valekarraliste mõõdupuudega. Usun, et ka eestikeelsele lugejale on väga vaja uut õpikut, kus käsitletaks peresuhteid tänapäevaselt, ent samas elujaatavalt. Kui selline on juba olemas, siis selle artikli koostaja võtab hea meelega sellega tutvuda ja räägib sellest ka teistele.
Portaalis Pravmir.ru ilmunud materjalide põhjal koostanud Roland Tõnisson