Tänased konstruktivismi ideoloogid on läinud oma ülbuses üle piiri, leiab filosoofiadoktor Eduard Tinn.
Lauri Vahtre ja Rein Raua vaidlus sotsiaalkonstruktivismi teemal näitab, et filosoofiline kultuur pole Eestis veel välja surnud.
Kust pärineb sotsiaalkonstruktivismi idee? Vanast Kreekast. Just sofistid olid need, kes väitsid, et seadused pole jumala loodud, vaid seadusi loome meie – inimesed. Ja lisasid siia juurde, et mitte jumal, vaid "inimene on kõige mõõt" (Protagoras).
Uuema aja nn ühiskondliku kokkuleppe teooria pooldajad Thomas Hobbes, John Locke, Baruch Spinoza jt kinnitasid, et riik on inimeste vahelise kokkuleppe resultaat (tänapäeva keeles – konstruktsioon). Immanuel Kant oli see, kes toonitas, et vabal inimvaimul on võime luua omi seadusi ja elus lähtutaksegi neist, iseendale kehtestatud seadustest. Kanti järgi on inimene võimeline looma seadusi eetika valdkonnas (kategooriline imperatiiv). Kanti arusaamist mööda saab kõlbeline olla mitte ainult religioosne vaid ka ilmalik inimene. Inimeste kollektiivse teadvuse võimest maailma muuta, teda teiseks teha, rääkisid saksa klassikalise filosoofia esindajad eesotsas Georg Hegeliga, aga ka Karl Marx. K. Marxi idee maailma revolutsioonilisest muutmisest oli puhtakujuline vaimne konstruktsioon, mis osutus utoopiaks.
Kuid ega Euroopa tsivilisatsioonile nii igiomane usk inimese võimetesse elu parandada ja muuta pole kuhugi kadunud. Sotsiaalkonstruktivismi nimeline ideoloogia on viimasel ajal muutunud ülimoodsaks asjaks. Ta leiab tuge ka eksistentsialismi filosoofias. Võtame kõige lihtsama näite – Albert Camus' essee "Sisyphose müüt". A. Camus leiab, et maailm on tunnetamatu ja absurdne. Ja mis siis! – lausub Nobeli preemia laureaat, elada tuleb ikkagi, lihtsalt inimene peab ise looma need pidepunktid, mis võiksid olla aluseks inimeseks olemisele. Ateist A. Camus leiab, et peab olema mingi aseaine Jumalale, s.t tuleb luua oma elumõtteline konstruktsioon.
Inimese teadvus, ratio, intellekt on võimsad asjad, kuid ega perutama ei maksa siiski hakata. Antiiktarkus räägib meile harmooniast, mõõduprintsiibist ning Aristoteles on jätnud meile suurepärase mõtte sellest, et "inimene on ühiskondlik loom". Ühelt poolt oleme isased ja emased, bioloogilised olendid kes alluvad looduslikele paratamatuse seadustele, teiselt poolt oleme ühiskondlikud, vaimsed olendid. Kõik inimese mõttekonstruktsioonid tulenevad vaimse poole poolt. Aga inimese keha on paratamatuse kammitsais (ka kuningannad käivad WC-s). Euroopa mõttetraditsioonis on subjekt objektile ja kultuur loodusele midagi vastuseisvat. Kultuur on võimeline teatud piirini loodust ohjeldama (antiigi ideaalmees pidi olema suuteline oma instinkte, kirgi ja emotsioone vaos hoidma), kuid toonitagem – ainult teatud piirini. Loodust tuleb mõista nii iseenda sees (seda õpetas meile S. Freud) kui ka väljaspool meid. Loodus on täis võitlust (A. Schopenhauer), elu on täis võitlust (F. Nietzsche). Võitlust kohtame sootsiumis (K. Marx), rahvaste, riikide, hõimude eri konfessioonide vahel. Kõikjal. Ka iseenda sees.
Vastandite võitlus pole sõnakõlks – see on elu edasiviiv printsiip. Bioloogilised vastandid – naine ja mees hoiavad tänu oma ühinemisele alles elu seesinases maailmas.
Tänased konstruktivismi ideoloogid on läinud oma ülbuses üle piiri, nad on astunud välja emakese looduse enda vastu – bioloogilise naise ja mehe asemele on asunud mingi inimene üldse. Kes on suuteline sünnitama inimesi üldse? Mitte keegi. Tegemist on sotsiaalse konstruktsiooniga, mida ühelt poolt on tagant lükanud tehniline progress (sugu on võimalik muuta), teiselt poolt feministlik "valge mehe vastane" viha. Võibolla on osadel skandinaavia daamidel viha ka õigustatud, sest viimaste uurimuste alusel on skandinaavia meeste suguvõime vägagi tugevalt alla käinud.
Aga põhjust tuleb minu arvates otsida viimasel ajal osadele põhja-eurooplastele patsifistlike feministide poolt peale surutud igasuguse võitluse kui sellise vastast retoorikat ja tegevust, kus poisid pannakse seelikuid kandma ja nukkudega mängima. Ongi jõudnud kätte "mees-jänkude" ajastu. Olemuslikult on selline feministlik sooneutraalne ideoloogia suunatud looduse enda vastu. Sotsiaalse konstrueerimisega on viikingid tasapisi muudetud "jänkudeks", pehmodeks, paipoisteks. Eestlased osutusid targemateks, nad valisid rahvusloomaks kiskja – hundi ja nende mehelikkusega on kõik korras. Tegelikult on kuritegelik luua Läänes "meesnunnude" ühiskond, sest viimased ei suuda seista vastu ja täita oma rolli moslemite vastases sõjas tänases Euroopas. Kas siis Euroopas on käimas mingi sõda? Islam pidi ju Euroopa Liidu poliitkorrektsete globalistide arvates olema igati parketikõbulik euroopalik nähtus (!). Mina tean igatahes ajaloost, et eurooplased on sajandeid võidelnud moslemite sissetungi vastu Lääne tsivilisatsiooni aladele. Ja täna see sissetung jätkub. Sel ajal kui feministidest sotsiaalkonstruktorid püüavad meestest teha naisi või mingeid kaunishingelisi kesksoo esindajaid, käivad Ida pool asjad hoopis teisiti. Igal pool kasvatatakse endiselt sõdalasi (Venemaa) või vägivaldseid moslemitest usuhulle, kelle vaos hoidmisega on eriti rootslastel suuri probleeme.
Ja pole siin mingit rassismi, kui tuletan veel kord kõigile meelde, et kahe tuhande aastase Euroopa tsivilisatsiooni alused on loodud justnimelt valgete meeste poolt. Ja meie püha ülesanne on seda tsivilisatsiooni kaitsta. Tänaste sotsiaalkonstruktivistide ülesanne võiks aga olla Euroopa sootsiumit mitmekesistada, kultuuriliselt süvendada, uusi probleeme tõstatada jne jms – kuid mitte meie tsivilisatsiooni alustalasid nõrgestada.
Küsimus tõdede paljususest on iseenesest huvitav. Kuid on siiski sfääre, kus valitsevad ühtsed kaljukindlad tõed ja need sfäärid on Loodus ja Elu kui seesugune. s.t Loodus + Inimene. Vanema põlve nn konstruktorid vaidlesid kas Jumalaga või tegutsesid sotsiaalsfääris. Looduse kallale nad erinevalt tänapäeva konstruktoritest ei läinud. Võiks öelda – tänaste konstruktorite iseteadvus on tõusnud, tarkust pole aga juurde tulnud.
Ja lõpetuseks – eesti rahva teemal. Eesti rahvas pole ei Jumala ega geniaalsete sotsiaalkonstruktorite poolt loodud. Hõimud ja rahvad on üks osa suurest looduspildist. Eesti ja läti rahvas jäi konkreetselt 13. sajandil püsima aga seetõttu, et leedulased võitsid saksa ristisõdijaid ja sel põhjusel saksa kolonialistidel oli lõigatud läbi tee Läti- ja Eestimaale. Meie rahvad säilisid, preislased aga assimileeriti.