Olles innustunult läbi töötanud kultuurileht Sirbis ilmunud Kaarel Tarandi juhtkirja "Targa sõitlus või albi laul", olen pidanud vajalikuks üllitada tema artikli ülesehitust järgiva mõtiskluse, mis oma sisult on karje, väljenduselt aga naer – nii palju kui ma seda oskan.  

Väikerahva kultuur ja visisev omariiklus on toonud kaasa lugematuid vereohvreid. Meie kultuuriruum on ennast ikka ja jälle tõestanud ärritavalt piniseva takistusena suurte rahvaste legitiimsete võimupüüdluste ees. Eesti riik võib olla küll halb nali, kuid tegelikult on ajaloo rattad ikka pöörelnud ühtemoodi: oma pundunud vabaduseihaga oleme provotseerinud suuri meie maalapi eest võitlema ja oma matsliku kangekaelsusega oleme oma isandaid 700 aastat järjest sundinud piitsa ja teisi ebakultuurseid sunnivahendeid kasutama ja end seeläbi alandama.

Kunagi enne pole aga Eesti omariiklus maailma julgeolekule suuremat ohtu kujutanud kui praegu. Nimelt on demokraatlikud suurrahvad nende loomuomaseid üllaid printsiipe rakendades ja NATO põhikirja viiendat artiklit luues arvestanud ohu korral vastastikuse aumeheliku panustamisega, eesti rahvas on aga mitmesajaaastase sahkerdamiskogemuse pinnalt ennast kannupoisina chevalier‘de pidulauda smuugeldanud ja on nüüd soodsate võimaluste ilmnedes häbitult valmis enda rahvusliku suveräänsuse säilitamise nimel tervet maailma sõjakeerisesse tõukama. Pole kahtlustki, et globaalne eliit võib iga hetk oma suuremeelsuse ohvriks langeda, et järjekordselt saada vaikselt muhelevate ja kalkuleerivate rehepappide poolt armetult pügada.

Kõik väikerahvad, eesotsas eestlastega ja nende kultuuriga, on raske taak inimkonna turjal. Palju raskem, kui näiteks Põhja-Ameerika kolonisatsiooni käigus teostatud väikesed viperused indiaanlastega, buurisõdurite naistele ja lastele valmistatud kuninglikud hävituslaagrid ja kahe maailmasõja ajal tapetud sadade miljonite süütute hunnik. Kunagi võisid eestlased ja teised olla evolutsiooni kulus tarvilikud, kuid tänaseks on selge, et neist on saanud globaalsele integreeritusele suunatud progressi peamised vaenlased – ja seda rahvusest ja liigist sõltumata. Nagu täi mahlaka härja turjast, hoiavad nad kinni oma kultuurist, mida nad ise peavad endast suuremaks ja võimsamaks. On tõsi, et paljud suuredki, ajendatuna uudsuste ihast ja härrasmehelikust ekstravagantsusest, on õppinud Eesti kultuuri vilju nautima, kuid eales ei pea nad ei enda ega kellegi teise kultuuri külmast poliitilisest võimustruktuurist ja vajaduspõhisest globaalsest reaalpoliitikast tähtsamaks. Nende püüdlustes puhub progressi värskendav tuuleiil ja kõneleb ajastu vaim, mis ajaloo paratamatut dialektilist kulgu arvestades ei jäta kedagi puutumata. Sellepärast oleks parem, kui väikerahvad eesotsas oma ebasündsate kultuuriliste ihadega ja neid lõkkele puhuva kultuurilise eliidiga oma ajaloolisest positsioonist aru saaksid ja end healõhnalise suitsutusohvrina ise progressi altarile asetaksid. Seda aga on neist asjatu oodata, kuna nad ei oska ega taha aru saada maailma determineeritud kulgemise seaduspärasustest.

Nagu poleks teiste provotseerimisest ja progressi takistamisest veel küllalt, on väikerahvaste kultuur pahatihti tulvil ka sisemisi vastuolusid, mis ilmnevad pidevas omavahelises naginas, võimupositsioonide ümbermängimises ja üldises võimetuses korda saata midagi jõulist ja võimast. Kuid isegi sellest jääb nende nurjatuse ja alpuse kirjeldamisel vajaka. Nende traditsionaalses kultuuris võib täheldada üleeuroopalikule vaimulaadile omase tolerantsuse ja erinevuste rikastavat iseloomu väärtustava hoiaku puudumist. Võtame eeskujuks meie enda kultuuri, mida me kahjuks kõige paremini tunneme. Kuigi on selge, et eestlane pole talle loomuomases arguses viljastunud rahvusromantilises kirjandusruumis välja toonud otseselt homofoobseid seisukohti, siis ometi näeme, et kogu klassikaline Eesti kirjandus põlistab jultunul ja häbitul viisil heteronormatiivseid hoiakuid, luues sellega põhja kohustusliku kirjandusõppe käigus nakatunud noorte põlvede tulevaseks sallimatuseks. Pole vaja palju ettekujutusvõimet tajumaks, kui sügavale ühe rahva hinge on pesa teinud sellised heteronormatiivsust õhkuvad stereotüübid nagu Kalev ja Linda, Toots ja Teele, Andres ja Krõõt ning lugematud teised.

Ka isekeskis purelemisest ei saa eestlane eales isu täis. Võib vaid ette kujutada, mis oleks sündinud siis, kui keegi oleks vaenujalal olnud rahvuslikele grupeeringutele omal ajal kätte pistnud moodsad lõhkeained ja viitsütikuga pommid. Tõnisson ja Päts oleksid teineteist ja kogu üldkasutatava põllumaa juba ammu enne Laari reforme pihuks ja põrmuks põmmutanud. Vaid õnnis teadmatus moodsatest käsitulirelvadest takistas Tammsaaret kirjeldamast Andrese ja Pearu omavahelist hooplemist hoopis verisemates toonides. Hurda ja Jakobsoni vahelise avaliku tapatalgu hoidis ära vaid vene Tsaaririigi jõuline kohalolu, mis ühendatuna saksa aadlike aastasadade pikkuse ponnistusega suutis taltsutada potentsiaalseid rahvusromantilisi terroriste ja neile tugevama hirmus sisse peksta inimese kombeid. Kui mehed oleks lastud 1881. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis omavahel vabalt laamendama ja keegi oleks nende kasutusse andnud granaadid ja leegiheitjad, siis oleks meie kultuurist tänaseni järgi vaid susisev põhk. Ja parem olekski. Võib-olla sõidaks meil praegu juba metroo.

Väikerahvust esindava kodumaise kultuurieliidi kritiseerimine võib tunduda kohatu. Eestis leidub siiski hulganisti toredaid ja avatuid kultuuriinimesi, keda me kõik tunneme. Olen kohanud mitmeid tarbekunstnikke ja arvukalt humanitaarteaduste doktoreid, kes üldiselt ei kipu ligimese hinge kallale, vaid tegelevad vastavalt oma elukutsele kas üldkasuliku käsitööga või suurrahvaste loodud filosoofilis-kirjandusliku pärandi uurimisega. Siiski hõljub ka nende vaikse nokitsemise kohal õrn hõng, mis võib mõjutada poliitilise võimu puhtast mõistusest kantud steriil-sekulaar-globaaltehnokraatlikku toimimist. Võib-olla pole nad sellest ise teadlikud, kuid kultuuriinimene on siiski nagu aevastav gripihaige suletud ruumis. Isegi siis, kui ta muidu on hea, avatud ja tolerantne isiksus, võib ta endas pesitsevat rahvuskultuuri nakkust edasi levitada.

Kuigi eesti matsirahva kultuuripersoon pole üldjuhul võimeline arendama vägivaldseid meeleavaldusi ja enda laialipritsimise vahendusel korraldama infrastruktuuri massilisi õhkamisi, siis sellest hoolimata tasub uuriv pilk peatada väikerahvaste alpuse mitte väga kaugetel näidetel meie ümbruskonnas. Tänavusel soome-ugri rahvaste maailmakongressil Ungaris andis tooni fennougrismi radikaalne tiib, hanti hambutud šamaanid ja viimased kaks jauravat liivi vanatädi, kellele ugrifundamentalistidena ei saa eales küllalt sõgedast ässitusest malbe keskvõimu vastu. Ainus, mis neid veel rahustas olid Imre Kálmáni kultuursed ja heakõlalised operetihelindid, mida külalistele pakuti esimese päeva õhtu natsionaalterroristliku pulbitsemise ohjeldamiseks.

Kõik eelnev pole sugugi ime, sest ungarlased ise, keda küll on püütud aastasadu tsiviliseerida, on kõikide teiste euroopa rahvaste poolt vennalikus üksmeeles jagatud progressile näkku sülitanud ja oma peaministri eeskujul asunud nurjatul viisil vastu töötama kristalselt selge globaalse pangandusliku ülemvõimu ja Euroopa Liidu moraalsete maksiimide vastu, mis toetavad tolerantsust ja kõikide inimeste sõbralikku kooselu.

Piisab aga vaid põgusast pilgust tulisemate väikerahvaste elukorraldusele, et aru saada kui fataalseid kaikaid suudab üks paheline kooslus ajaloo progressi ratastesse pilduda. Juba aastapäevi on kreeklased mässanud oma õiglase karistuse üle. Näeme, kuidas nende juures on valdavaks hoiakuks saanud rahvuslik märatsemine ja globaalse võimueliidi provotseerimine – on selge, et isegi muidu vagurad tarbekunstnikud, filosoofid ja kirjandusteadlased on kaotanud oma viimsegi enesevalitsuse ja pilluvad nüüd seaduslikku autoriteeti kivide ja molotovi kokteilidega. Kui kreeklastel oli kunagi veel filosoofia, siis millist käitumist võiks oodata ogaratelt mägilastelt, nagu balkani metsikud hõimud või armeenlased?

Leidub palju väikerahvaid, kelle majanduslikku ja kultuurilist elu pole hakanud kujundama veel isegi mitte Briti Ida-India Kompanii, rääkimata JPMorgan Chase & Cost või Sorose fondidest. Sellise rahva esindajad käivad maailma metropolides ringi nagu oleks Sindbad oma merereisidel sattunud mõnda tänapäeva Amsterdami homo-sado-maso klubisse ja üritab seal nüüd endale häirimatult tellida klaasikest musta teed suhkruga. Nahkpükstes vuntsid tikuvad ligi, endal piits näpu vahel. Mitte millestki ei saa aru – Paavsti pole kuskilt võtta ja Koraani värsid on ka täiesti kasutud. Hakka või viimases ahastuses püssirohtu õhkama!

Peamised põhjused, miks väikerahvuslus veel hingitseb, on noorte meeste vemmeldav veri ja arusaamatus sügavast ajaloofilosoofilistest paratamatusest. Need kaks ilmnevad tavaliselt koos. Verivärsketel võrumaa poistel, kes end peale gümnaasiumi otse Kuperjanovisse kirja panevad, käib kaasas krooniline võimetus oma eneseküllases matsluses mõista dialektilise determinismi seaduspärasusi ja peent kulgemist. Seni kuni nende hormoonidest ülesköetud ajudes ei sära kasvõi murdosakest globaalsete mõtlejate, nagu George Sorose, Jimmy Carteri, Zbigniew Kazimierz Brzezinski, José Manuel Barroso või Herman Van Rompuy vaimuselgusest, pole midagi parata. Ainus lahendus, mis praegu pähe turgatab, on budistlik vägivallatus ja Gandhi passiivne vastupanu. Kuid samal ajal, kui me mediteerime globaalse ärkamise ja rahvaste sõpruse hüvede üle, tuleks väikerahvad süstemaatiliselt ja masinlikult avalikust poliitilisest elust välja tõrjuda ning neid leppimatult taga kiusata. Eesti rahvas oleks targem hingusele saata.

* * *

Arvan, et minu kirjutis oli üpris hea. Tegelikult kohe väga hea. Ma võtsin kasutusele erinevaid lauseid ja seostasin need ühtseks narratiivseks tervikuks ning lisaks mainisin veel mängleva kergusega kodumaisest kultuuriloost tuntud nimesid. Mul on tunne, et minusugust avatud, globalistliku loomuga härrasmeest, kes on ühtlasi eesti kirjandusloo ja poliitilise ajaloo spetsialist, poleks mõtet jätta vaikselt vinduma De Civitate kolumnistina. Seal ei liigu nagunii Kultuuriministeeriumi suuri rahasid ega matsakaid toetusi.

Seega panen ette, et kui kultuuriminister Rein Lang loeb minu üllitist, mida ta kahtlemata teeb, siis võiks ta otsemat teed võtta ühendust De Civitate portaaliga (decivitate@hot.ee) ja pakkuda minu kvalifikatsioonile vastavat rakendust näiteks mõne riiklikult rahastatud kultuurilehe, nagu Sirp, Kultuur ja Elu, Looming, Vikerkaar jt peatoimetajana. Võiksin toimida ka Kultuuriministeeriumi Laulupeo- ja Rahvatantsuosakonna ülem-nadi-nunnadi-nõunikuna ja tegevspetsialistina, peaasi, et saaksin kõva palka.

Vähim, millega aga mind ja minu kaaskolumniste õiglaselt väärtustada, oleks igapäevane tasuta lõuna Prytaneioni riigisööklas. Sellistele väärt isandatele, eestimaalased, oleks see igatahes palju kohasem, kui mõnele muidukargajale või kultuurilehe peatoimetajale.