Kirjandusprofessor ja kirjanik Cory Grewell osutab väljaande The Federalist arvamusloos, et kui riik sunnib "uskuma teadust", pole selle taga mure rahvatervise ega ühiskonna heaolu pärast, vaid eelkõige totalitaarsed motiivid.
Ameerika Ühendriikide Kongressi spiiker Nancy Pelosi kurjustas juuli viimasel kolmapäeval Vabariiklaste parteiga, et need "ei täida oma kohust, kuna ei tunnista teadust, et inimesed peab [Covid-19 vastu] ära vaktsineerima". Vastates hiljem küsimusele, kas kongressi vabariiklaste fraktsiooni juht Kevin McCarthy on "debiilik" (moron), lisas ta: "Ma olen oma varasemates kommentaarides öelnud "teadus, teadus, teadus ja teadus". Pea igas teemas, mida te suudate nimetada, on vastuseks teadus."
Kui spiikri vastus teisele küsimusele küsitule tegelikult ei vastanud, siis tema seisukohad on problemaatilised mitmel tasandil. Üheks näiteks võib tuua, et pole olemas teaduslikke andmeid, mis oleksid saadud põhjalike teadusuuringute käigus, mis kinnitaksid tema väiteid. Loomulikult asjaolu, et ta ei viita teaduslikule andmestikule, ei näita seda, et selliseid andmeid ei ole olemas, kuid murettekitav on seik, et spiiker ei näe vajadust oma väidete teaduslike andmetega tõestamiseks, kui ta räägib autoritaarselt "teadusest".
Teiseks ja hulga olulisemaks põhjuseks, miks Pelosi "teaduse" teemalised väljaütlemised on problemaatilised, on asjaolu, et "teadus", hoolimata sellest, et mõiste ise on suhteliselt ähmaselt lahti seletatud, kõnetab inimesi nii kõikehõlmavalt võimupositsioonilt (pea igas teemas, mida te suudate nimetada…); viisil, et selle eksimatutest avaldustest saab väidetavalt tuletada lahendused kõigile riikliku poliitika murekohtadele.
Kasutades "teadust" moraaliargumendina ei järgi Pelosi "teadust". Sellised argumendid põhinevad usul. Vabariiklased elavad spiikri usuliste tõekspidamiste järele patus.
Kui viimane väide tundub liialdatuna, siis lugege veel korra Pelosi süüdistusi ja mõelge hoolikalt, mida tema sõnad tähendavad. Vabariiklaste partei "ei täida oma kohust, kuna ei tunnista teadust, et inimesed peab [Covid-19 vastu] ära vaktsineerima". Kuidas ei täida oma kohust (delinquent)? Ei täida oma kohust usaldada "teadust"? Vabariiklased on süüdi, kuna pole eriti innukalt uskunud "teaduse" dogmadesse.
Antud juhul on põhjust pöörata tähelepanu tervele viidatud uudisloole, milles "teadusest" räägitakse kui [religioon] "Teadusest". Selles määrateldakse "Teadust" kui ühtset üksust, mis kõnetab inimesi vastuvaidlemist välistavalt võimupositsioonilt. Seda liiki võimukeel on läänes olnud tänaseni püha ja apostliku kiriku pärusmaa.
Selline religioosse kõnekeele kasutamine "teadusest" rääkides pole omane ainult Pelosile ja mina pole kindlasti ka esimene inimene, kes sellele tähelepanu juhib. Meid on alates Covid-19 palangu algusest ärgitatud "uskuma teadusesse", "kuulama teadust", "usaldama teadust" ja "järgmia teadust. Samuti võib tähelepanu osutada, et täpselt samal viisil on meid "teadusega" ahistatud kliimamuutuste teemal.
Tuleb tähelepanu osutada, et kõik nimetatud tegusõnad – usu, kuula, usalda ja järgi – on keeles laetud jõuliste religioossete tähendusvarjunditega. Need, kes usuvad Kristusesse, usuvad oma religioosseid tekste. Me usaldame Jumalat. (Tegusõna "usaldus" on King James Bible'is (Kuningas Jamesi Piibel, ingliskeelses maailmas üks levinumaid piibliversioone) kasutatud siiski ainult 134 korda.) Jeesus kutsus oma jüngreid ennast järgima.
Sellised religioosseid osutusi "teadusele", mis tulenevad väidetavalt pigem keelekasutuse mugavusest, peetakse enamasti juhuslikeks. Poliitikute ja aktivistide säherdust keelekasutust vabandab väidetavalt asjaolu, et neil pole aega töötada läbi tegeliku teaduse kõiki statistilisi üksikasju. Teatud määral on selline hooletu üldistamine õigustatud. Paraku sellise keelekasutuse taga võib olla midagi palju kurjemat, mis võib seisneda asjaolus, et sellist retoorikat kasutatakse just mugavusest, ilma teema sisule ja tegelikele eesmärkidele suurt tähelepanu pööramata.
"Teadus" nõuab ohvreid
Kahekümnenda sajandi keskel elanud retoorik Richard Weaver juhtis tähelepanu ühiskonna kalduvusele käsitleda teatud avaliku arutelu teemasid pooljumalikult võimupositsioonilt. Ta nimetab oma raamatu "Retoorika eetika" (The Ethics of Rhetoric) viimases peatükis selliseid teemasid "lõplikeks teemadeks" (ultimate terms) või "Jumala teemadeks" (god terms). Lõplikud teemad on Weaveri sõnul sõnalised väljendid, "mille suhtes kõik teised väljendid on alamal positsioonil".
Teistpidi öeldes on need väljendid või sõnad, mis määravad ära, millised on ühiskonna väärtussüsteemid. Need panevad paika oma ajastu dogmad, need on teemad, millele toetub võim ja millest lähtub õige usk; need asetatakse positsioonile, kus kristlikus läänes on läbi ajaloo olnud Püha Kolmainsus. Mille tõttu võib neid nimetada "jumala teemadeks".
Weaver osutab, et ilmalikul ajal on sellised teemad haaranud omale Jumala koha, mis annavad ühiskonna liikmetele käsud, kuidas need peavad oma elu elama. Nii nagu Jumal, on need teemad suuremad kui meie ise ja nendega teemadega kaasnevad inimeste jaoks kohustused.
"Et sellistel teemadel on võimekus nõuda ohvreid, osutab ilmselt kõige arusaadavamalt, et tegemist on "jumala teemadega". Kui üks teema on nii puutumatult püha, et käesoleva elu materialistlik pool peab sellele müstilistel põhjustel alluma, siis meil on õigus arvata, et need on teatud mõttes ülimad," kirjutab Weaver.
Weaveri tähelepanek, kui seda võrrelda olukorraga, kuidas täna suhtutakse "teadusesse", on kõhedusttekitavalt ettenägelik. Me ei pea väga palju pead murdma, et üles lugeda materiaalsed asjad, millest meid on korduvalt kästud "teaduse" ja sellele alluva "rahvatervise" nimel loobuda.
Me ei pea isegi arutlema, kas "teadus" mahub Weaveri "jumala teemade" alla, sest ta – ettenägelikult – on selle oma kataloogis kirja pannud. Weaveri sõnul sõna "teadus", koos selle kambajõmmi "faktiga", annab kaasaegsele inimesele ainsa toetuspinna, mida ta tunnistab, ehk usu objektiivsesse empiiriasse.
Kui riik määrab ennast "teaduse" asevalitsejaks
Weaver arutleb, et olemas peab olema elukas, keda nimetatakse "teaduseks" ja "selle loodu on praktika kaudu hõlpsalt seletatav, sest kaasaegne inimene on õpetatud uskuma, et jõud ja protsessid, mis mõjutavad tema materiaalset maailma, esindavad kõige kindlamat teadmiste laadi ja nende teadmiste ammutamiseks peab alati olemas olema mingi lahendus."
Selliseid teadmisi nimetatakse "teaduseks" ja neist lähtuv lingvistiline looming on Weaveri sõnul ainult retoorilise mugavuse küsimus. "Teaduse" narratiiv, mis on pigem Loomise raamatu (1. Moosese raamatu) paroodia, on lugu sellest, kuidas loodu ise tekitab omale rääkides jumaluse, on ühekorraga vajalik (see "peab nii olema") kui "lihtne" mõista.
Kõige ilmsem probleem on selles, et "teadus" ei ole faktiliselt jumalus ja selle looming, mida Weaver kirjeldab "hüpostaseeritud … kontseptuaalse eksistentsina", on kõnekeele väärkasutus, mis ei kattu reaalsusega. Weaver toob oma väitele mitmeid näiteid, alustades näiteks väljendist "teadus ütleb" ja seejärel võtab kokku:
Teadus, nagu eelnevast ilmneb, ei ole ühtne konkreetne üksus, mis räägib ühel autoriteetsel häälel. Suurte abstraktsioonide taga … on palju eriarvamusel olevaid teadlaseid, kes tunnistavad suurel hulgal erinevaid teooriaid ja kasutavad uurimistöös mitmeid erinevaid meetodeid. Kogu sõna "teadus" mõjuvõim lähtub jaburast eeldusest et kõik teadlased saavad mingi aja järel regulaarselt kuskil sinodil kokku, kus otsustatakse ja pannakse kirja, mida teadus usub. Ometigi kõik, kes on pisutki teadusega kokku puutunud, teavad, et selline arusaamine on tõest väga kaugel.
Jumalikustatud "teadust" pole olemas. Sellest lähtuvad moraalsed ettekirjutused, mida meile riigi poolt ja meedia kaudu peale sunnitakse, võivad olla küll mugavad, kuid need on ebaseaduslikud retoorilised konstruktsioonid. Teadus ei räägi mitte kunagi ex cathedra positsioonilt.
Võib arvata, et kaalul on midagi palju enamat kui lihtsalt lõtv sõnakasutus. Isegi juba eelmise sajandi keskel osutas Weaver, et riigipoolse abstraktsete mõistete (teemade) konstrueerimise ja nende kasutamise, mis annab sellele [riigile] õiguse ühiskonna ümberkorraldamiseks, taga on ilmselt rüvedad motiivid.
Weaver hoiatab: "Kui jumala teemadest saab tühjade abstraktsioonide seeria, siis võimu mõistmine asendatakse võimu kummardamisega ja meie tingimustes tähendab see ainult riigi jumaldamist." Ta lisab, et "sellised arengud ilmnevad alati kriisiaegadel".
Kuigi Weaveri tähelepanekud jäävad seitsmekümne aasta taha, on need tänagi, pandeemia ajal, väga kainestavad, kus "teaduse järgimist" ja "teaduse usaldamist" kasutatakse suure hulga riigi erakorraliste volituste ja eriolukordade õigustamiseks. Mida tehakse hoolimata sellest, mida väidab päris teadus.
Tõlkis Karol Kallas