Teel mehekssaamisele mõistis „Samet“: olen naine

Pilditõmmis YouTube-i videost.

Soodüsfooriat ehk rahuolematust oma sooga pikka aega tundnud Soome naine on läbi teinud “soovahetuse” meheks ja seejärel tagasi naiseks. Väljaandes Uusi Tie kirjutab Mari Turunen noore naise üleelamistest. Tõlkis Roland Tõnisson. 

„Samet“ (pseudonüüm, mida kõnealune isik avalikkuses kasutab) sai trans-diagnoosi täiskasvanuna. Peale meditsiinilist sekkumist kogeb ta, et tema trauma ajalugu ja psühholoogiline terviklikkus jäid tervikuna uurimata.

„Ravi alustamiseks takistusi ei ole“ – psühhiaatri ravinõustamisel öeldud sõnad olid nii olulised, et nende „kohalejõudmine“ võttis aega paar päeva – Samet võis lõpuks ometi alustada transravi, et tema naise kehast teha mees.

Samet oli pidevalt kogenud soodüsfooriat ehk rahuolematust oma sooga. Suletud vestlusfoorumites kuulis ta arstidest, kellelt võib saada vajaliku saatekirja Trans-polikliinikusse, Trans-pol’i.

„„Trans-polis“ lahkasime kogu mu elu. Kohtusin psühhiaatriga kolm või neli korda ja mulle tehti mitu tundi kestnud psühholoogilised testid. Kohtusin ka sotsiaaltöötajaga.“ Mitmekülgne kaardistamine kestis kuid ning selle jooksul selgitati, kas minu valesoolist kogemust võib põhjendada mõne muu faktoriga. Uuringute lõpus oli Samet põnevil, kas talle võimaldatakse ravi. Positiivse vastuse saabudes oli ta 25-aastane.

Operatsioonid olid karm kogemus

Ravi algas 2012. aasta kevadel. Samet vahetas oma mehenime ametlikes dokumentides ja algas hormoonravi. Samas algas ka periood, mida võiks nimetada „harjutused iseseisvaks eluks.“ Selle jookusl peab isik elama uues soorollis vähemalt aasta.

Seejärel, enne sugumuutvat operatsiooni aastal 2013 vajati veel arvamust teiselt Trans-polikliinikult. Esimese operatsiooni, rindade eemaldamise erakliinikus detsembris 2012, maksis Samet ise. Paljude transravil osalenud inimeste ravidokumentide lugemine ei valmistanud Sametit mingilgi moel ette karmideks operatsioonideks.

„Juba rindade eemaldamise järel mõistsin, et minu kehal on piiratud võimed.“

Suguelundikirurgiat praktiseeritakse vaid riiklike raviasutuste spetsialiseerunud osakondades ja operatsiooni keerukuse tõttu viiakse see läbi kahes või kolmes etapis. Sameti esimene operatsioon tehti aastal 2014. Siis eemaldati emakas ja munasarjad ning tema vagiina suleti. Operatsioonidejärgne toibumine oli raske. „Valud olid talumatud. Närvisüsteem sai kahjustatud ja seetõttu ei suutnud ma urineerida. Kaotasin operatsioonide käigus palju verd.“

Haiglast välja kirjutamise järel istus Samet pere keskel õhtusöögilauas, kui tundis toolil midagi sooja. Temast voolas tugevasti verd. Kiirabi tulek võttis aega ja Samet lamas niikaua põrandal, samal ajal püüdis ema verejooksu seisma panna.

„Teadsin operatsioonidega seotud ohtudest ja mõtlesin, et nüüd ma maksan nende eest. Mõistsin, et võin surra.“

Keha ei ole masin

Kiirabi tuli õigel ajal ja haiglas selgus, et verejooks oli põhjustatud operatsiooni tagajärjel tekkinud kehasisese tühimiku verega täitumisest. Toibumine oli aeglane ja piinarikas.

„Mõtlesin, kas see kõik on seda väärt. Ei julgenud enam minna teisele suguelundioperatsioonile. Olin olnud naiivne. Mul oli vale ettekujutus sellest, mida inimkehaga saab teha. Keha ei ole masin, millelt võib osi ära võtta ja asendada need teistega.“ Operatsioonid ja valu tõid ta tagasi oma kehasse.

„Olen alati teadnud, et bioloogiliselt olen naine ja minust ei või iial saada meest. Kõige rohkem võis minust saada korrigeeritud naine ja sellepoole pürgisin.“

Operatsioonide eelselt kannatas Samet kehadüsfooria käes – ta oli otsekui oma kehast eemal. „Keha ja meele kontakt oli katki.“ Alles operatsioonide järel avastas ta oma bioloogilise keha. „Operatsioonide järel sattusin internetis esmakordselt kahetsejate, ehk detransiitsete inimeste peale. Neid oli rahvusvahelisel tasandil üllatavalt palju ja paljud pidasid blogisid. Detransiitsed inimesed on kogenud soovahetusprotsessi, ent kahetsevad seda ja üritavad naasta oma bioloogilise soo juurde.

„Võrdlesin oma kogemusi nende omadega ja tegin tähtsaid avastusi. Mitmel kahetsejal oli näiteks Aspergeri sündroom, dissotsiatiivne häire (dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel) või posttraumaatiline stress. Hakkasin mõtlema, kas ehk minu enda möödanikus leiduvaid asju oleks võinud parandada teraapiaga.“

Tunded tulevad tagasi

Aastal 2016 rändas ta seljakotiga ringi ja sel ajal ei õnnestunud tal välismaalt osta vajalikke hormoonpreparaate. Samet oli kaks kuud ilma transformeerimishormoonideta.

„Panin endas tähele muutusi. Ma ei olnud suutnud aastaid nutta, isegi kui oleksin tahtnud. Minu nutmisvõime taastus.“ Samet adus, et tal oli tunnete tasandil olnud probleeme juba enne transravi ja hormoonravi oli lukustanud tundeid veel enam. Testosteroon oli madaldanud häält, ent ka taandanud juustepiiri ja Samet märkas, et ta on hakanud magades norskama.

Viimase aasta jooksul on ta elanud naisena ja kasutab algset nime. Dokumentides ja isikutunnistusel on tal siiski mehe nimi. Sameti keha ei tooda enam suguhormoone, ent ta ei soovi süstida endasse kunstlikke hormoone.

„Elan hormoonivabalt ja see põhjustab tugevaid üleminekuaastate sümptomeid.“ Nüüd üritatakse selgitada, milline tee edasi oleks kõige valutum.

Poliitiline küsimus

„Trans-teema on mitmekülgne, millest peaks rääkima avalikult ja asjakohaselt. Tegelikkuses on paljudel probleeme toimetuleku ja vaimse tervisega ning operatsioonidega neid ei lahenda,“ ütleb Samet. Tema sõnul peaks rääkima sellest, miks inimesed ülepea tunnevad end olevat vastassugupoole esindajad.

„Ei ole õige, et Trans-polikliinikus ei anta teraapiat, psühholoogilist abi, vaid sinna minnakse saama transravi. Kui inimene ei saa transseksuaalsuse diagnoosi, jääb ta igasugusest abist ilma ning võib tunda end „süsteemi ohvrina.“ Diagnoosiga aga võimaldatakse ainult kirurgiline sekkumine. Samet ei lõpetaks kogu transravi, ent rõhutab, et nähtust peaks uurima laiemalt ja seksuaalsusega kimpus inimesed peaksid saama esmalt psühholoogilist abi.

„Peab uurima, miks düsfooria on tekkinud ja mida sellega peaks konkreetse juhtumi puhul peale hakkama. Praegu ei läheneta düsfooria küsimustele teaduslikult, vaid sellest on tehtud poliitiline küsimus.“

Iseennast uurides on ta mõistnud, et traumakogemusel on seos transkogemusega. Eelmisel suvel diagnoositi tal dissotsiatiivne häire.

„Trans-polikliinikus oleks pidanud mind juhatatama suhtuma minuga toimuvasse traumaatiliste kogemuste aspektist. Kui oleksin seda kõike teadnud, ei oleks ma ülepea alustanud kogu soovahetusprotsessi.

„Õhkkond ei ole terve”

Alates aastas 2014 on Samet toimuvat protsessi ja arusaama sellest kirjeldanud oma blogis Must orhidee.

„Minuga on võtnud ühendust teised kahetsejad ja mõned on kirjutanud, et olles lugenud minu blogi, on nad loobunud mõttest minna soovahetusoperatsioonile.“ Tema sõnul võimaldab teadlikkus paljudel mõista oma olukorda, sest variante on erinevaid.

„Ma ei mõista transaktivistide tahet lämmatada keskustelu ja selle probleemi uurimine. Räägime ju patsiendkaitsest ja isegi inimeludest,“ ütleb ta.

„Trans-kogemus on väga keeruline psühhiaatriline häire, sama keeruline kui anoreksia. Anoreksia puhul reageerib meie ühiskond probleemile adekvaatselt: anorektikutele ei võimaldata rasvaimu. Sooidentiteedi all kannatavate inimeste puhul rakendatakse aga radikaalset kirurgilist sekkumist.

Artikkel on algselt ilmunud väljaandes Uusi Tie.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!