Lootus on kadunud. Mis saab edasi?
Lootus on küll kadunud, kuid rahvusriikluse hävitajatele tuleb kõigiti vastu hakata – meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda, leiab vabadusvõitleja Tiit Madison.
Lootus on küll kadunud, kuid rahvusriikluse hävitajatele tuleb kõigiti vastu hakata – meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda, leiab vabadusvõitleja Tiit Madison.
Ajaloolane Jaak Valge rõhutab Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud intervjuus, et rahvusriik ja demokraatia ei vastandu teineteisele – vastupidi, sotsiaalselt, majanduslikult ja rahvuslikult homogeensemates riikides on kvaliteetsem demokraatia, sest demokraatlik ühiskond eeldab tasakaalu enda ja ühiskonna huvide vahel.
Eesti riik rajati vanaisade poolt klassikalistele euroopalikele printsiipidele: isikuline kultuur, kus iga inimese areng on eesmärk iseeneses, demokraatlik ühiskonnamudel koos võimude lahususega, õigusriik, eraomandi iseenesestmõistetavus, usu- ja mõttevabadus, kultuuriautonoomia vähemusrahvastele kui tolerantsuse väljendus, ametiühinguliikumine ning humanistlike põhimõtete austamine.
Eesti Vabariigi sajandal aastapäeval tuleb meil isiklikult ja rahvana vaadata enda hinge ja keskenduda oma tõelise olemuse leidmisele.
Just meie kaasaegse ühiskonna demokraatliku arengu ja hea käekäigu pärast vajame sisulist ja süvitsi minevat arutelu 1930.
Bermuuda tühistas esimese valitsusena maailmas nn homoabielu seaduse, asendades selle homoseksuaalidele mõeldud tsiviilpartnerlusega.
Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees heidab kohtuliku aktivismi kriitikutele ette soovi allutada kohtud täitevvõimu kontrollile.
Kui majandustaseme poolest võib 1920.
Kui teatud küsimuse lahendamine on osutunud parlamendile üle jõu käivaks ning asi on tupikus, kust ei saa edasi ega tagasi, siis on loomulik, et demokraatia ideaalist lähtuvas ühiskonnas tuleks lõplik lahendus leida rahva enda otsusega, kirjutab Varro Vooglaid jätkuks Jaak Valge ettepanekule panna kooseluseaduse saatus rahvahääletusele.
Mul on tõesti tõeline lootus taastuvale elupõhisele Eestile – see on maa, kus tõde ei ole kunagi tõusmata jäänud, leiab oma arutluses Ülla Vähk.