Orientalist ja teoloog Peeter Espak kirjutab Postimehes ilmunud artiklis, et Eesti "pinnal toimub võõras meile imporditud lahing, mis haarab endasse üha rohkem inimesi, kes tahaks südames pigem vanade eestlaste kombel rahulikult oma metsas edasi elada.
Konservatiivide ideaaliks on üksikisikute, perekondade, kogukondade, regioonide ja rahvaste võimalikult suur autonoomia.
Markus Järvi sõnul peaks ühiskond liikuma konservatiivsuselt radikaalsuse suunas, ehk oma juurte juurde, millega kaasneb taasavastamine, mõtestamine, läbielamine ja uueks loomine.
Tartu Luterliku Peetri Kooli direktor Tarvo Siilaberg kirjutab, et konservatism pole tagurlikkus, vaid püsivus.
Kert Urmas Raudvere juhib alljärgnevas artiklis tähelepanu sellele, et kuigi progressiivsust seostatakse tihti liberaalse hoiakuga, kasvas liberalism välja individualismist ning on alati olnud seotud üksikisiku ja tema õigustega, samas kui progressivism on oma olemuselt sügavalt kollektivistlik ja mitteliberaalne ideoloogia, mis võitleb oma järgijate arvates rõhumise ja ebaõiglusega.
George Neumayr käsitleb oma artiklis moodsate liberaalide armastatud määratlust "progressiivne" ja tõdeb, et paljuski on tegemist vana barbaarse kurjusega uue maski varjus.
