Juhtkiri: tõelised konservatiivid taotlevad vabadust, vasaklased aga autoritaarsust

Peremees hobusega. Foto: Bigstockphoto.com

Konservatiivide ideaaliks on üksikisikute, perekondade, kogukondade, regioonide ja rahvaste võimalikult suur autonoomia. Igasugune riigitotalitarism, mis sekkub endast madalamate tasandite tegutsemisse, ilma et selleks oleks õiglusest või ühisest hüvest lähtuv vajadus, on tõelisele konservatiivile vastuvõetamatu. Konservatiiv ihkab kultuuriliselt värvikirevat maailma ja erinevust, mis tõepoolest rikastab, tõdeb Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Viimasel ajal on kodumaine haritlaskond nagu võluvitsa väel oma Okasroosikese unest üles raputatud ning ilmavalgust on näinud ridamisi artikleid, kus tehakse tõsiseid pingutusi mõistmaks “uusreaktsionäärset” mõtlemist.

Esiteks tuleb õnnitleda meie intelligentsi. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andis juba 2012. aasta suvel välja Plinio Corrêa de Oliveira raamatu “Revolutsioon ja Vasturevolutsioon” eestikeelse tõlke ning sama aasta 15. augustil esitles seda avalikult Katariina kloostris. Kuigi sellekohane informatsioon on olnud sihtasutuse kodulehel sellest ajast peale, on neli ja pool aastat hiljem, ilmselt peale ohtrat guugeldamist, leidnud selle infokillu üles ka vasakliberaalne haritlaskond Marek Tamme isikus, kes kohe esimese asjana andis raamatus esitatud maailmavaatele ka nime: “uusreaktsionäärsus”.

“Uusreaktsionäärset” ehk meie mõistes autentselt konservatiivset mõtlemist seostatakse pahatihti autoritaarse maailmakorra ja tugeva keskvõimu ihalusega. Marek Tamm ütleb kokkuvõtvalt, et “uusreaktsionäärid” näevad “probleemide lätteid ühiskonna ilmalikustumises, humanistlikus ideoloogias, vabaduse ja võrdsuse kultiveerimises, inim- ja vähemuste õiguste levikus.” Ilma mõistelisi eristusi tegemata sedastab Tamm, et reaktsionäärid soovivad ühiskonda, “kus valitsevad selged ühiskondlikud ja soorollid, kus vähemused tunnevad oma kohta ja keegi ei trügi kõrgemale, kui talle loomupäraselt omane.”

See kirjeldus on parimal juhul tendentslik, halvimal juhul aga – mõistetele selgeid vasteid ja eristusi pakkumata – sügavalt ekslik. Jutt sellest, et konservatiivid seisavad inimõiguste vastu ning näevad ühiskonda jumaliku predestinatsiooniga määratud klassikuuluvuse ja kastisüsteemi suhetena, on aga lihtsalt vale.

Mida siis konservatiivid ikkagi tahavad? Millist ühiskonda soovime meie, Objektiivi meeskond?

On selge, et lõplikult seda teemat juhtkirja tasandil lahti seletada ei saa, ent põhimõttelised jõujooned on võimalik ka lühikeses kirjutises paika panna. Teema terviklik käsitlemine seisab aga alles ees ja sellega tegime algust portaali Objektiiv esimesel aastakonverentsil “Millist Eestit me tahame?”

Konservatiivide ja liberaalide maailmavaadete üheks eristuseks pakub suurepärased mõistelised tööriistad viimases Diplomaatias kirjutanud Karl-Gerhard Lille, kes analüüsib vanameedia glamuurset kallutatust Donald Trumpi vastu. Lille sõnul seisneb kultuuride kokkupõrge eeskätt Ameerikas – ent seda võib vähemalt osaliselt rakendada ka Euroopa puhul – kollektivismi ja üksikisiku vabaduste vastasseisus. “Esimest esindab progressivism, mille kohaselt peavad kõik võrdsed olema, teist konservatism, mille kohaselt peavad kõigil võrdsed võimalused olema,” ütleb Lille.

Lille arvates muutub konflikt progressivistide ja konservatiivide vahel üha teravamaks seetõttu, et “progressiivsed ideed ja väärtused on kollektivistliku elemendi tõttu konservatiivse libertaarsuseideaaliga vastuolus.” See on oluline tähelepanek.

Konservatiivse maailmanägemuse keskmes tuksub väärikas isikliku vabaduse taotlus, mis soovib saavutada vabadust kõikides inimelu aspektides: vabadust inimest orjastavatest pahedest, majanduslikku vabadust perekonna ülalpidamiseks, vabadust arendada oma kultuurilist ainulaadsust kooskõlas igavikuliste seadustega ja vabadust edendada rahvuslikku aga ka regionaalset enesemääramist.

Ühel pool asetseb vasakliberaalne massikultuur, üha kasvav ja iga päevaga üha ebademokraatlikumaks ning bürokraatlikumaks muutuv riigiaparatuur, teisel pool aga kohalikke eripärasid austav ja väärikate kodanike ettevõtlikkusest ja ausa töö tasuvusest lähtuv konservatiivne ideaal.

Ühel pool paiknevad Euroopa direktiivid, mis mõõdavad kurgi pikkust ja tomati paksust ning sekkuvad kuskilt kaugelt Brüsseli koridoridest kodanike igapäevaellu, teisel pool aga on terve ühiskonna ideaal, mis on rajatud perekondlikule vundamendile, kogukondade omavahelisele abistamisele ja võimalikult suurele autonoomiale, mida mitte kellelgi pole keskvõimu tasandilt õigust maha tallata.

Konservatiivid püüdlevad rahvaste, kogukondade ja regioonide autonoomia suunas. Igasugune riigitotalitarism, mis sekkub endast madalamate tasandite tegutsemisse, ilma et selleks oleks õiglusest ja ühisest hüvest lähtuv vajadus, on tõelisele konservatiivile vastuvõetamatu.

Inimesed, perekonnad ja kohalikud omavalitsused peaksid olema võimalikult iseseisvad ja autonoomsed, eeldusel, et nad ei riku moraaliseaduse põhiprintsiipe. Konservatiiv ihkab värvikirevat maailma, kus kultuurilised erinevused on tuntavad mitte ainult riikide vahel, vaid ka riigipiiride sees erinevate maakondade tavades, keelelises ja kultuurilises omapäras ja kasvõi riietuses. Konservatiiv igatseb erinevust, mis tõepoolest rikastab, ent mida globalistlikud võimustruktuurid on aastakümnete jooksul massikultuuriga hävitanud, pakkudes selle asemele näiteks soolist eripära tasalülitavat sooideoloogiat.

Konservatiivne ideaal on vabadus, autonoomia, perekondadele keskendunud elukultuur, aus töötegemine ja selle eest ausa ja väärika sissetuleku saamine, mitte riigi sotsiaaltoetuste otsas rippumine ja massidele sisse söödetava ideoloogia tuim korrutamine.

Konservatiivid austavad enda ja kõikide teiste rahvuste ja regioonide eripära ning tunnevad siirast rõõmu, kui mõni riik astub reaalse iseseisvuse teele naabreid vaenamata ja omaenda rahvusvähemusi austades.

Brexit ja Trump on näidanud, et sisimas on inimesed lihtsalt väsinud globalismi, multikulti, poliitilise korrektsuse, “sallivuse”, ELi bürokraatlike ukaaside jne türanniast ning on asunud toetama neid poliitilisi jõude, kellest nad arvavad, et need tagavad neile suurema vabaduse jääda iseendaks ja elada oma elu vabade inimestena.

Inimesed on asunud toetama mitmekülgsust ja tõelist vabadust.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!