Osalusdemokraatia on demokraatliku ühiskonnakorralduse uus nähtus, aga vastab kõige paremini tänapäeva tingimustele, kirjutab Robert Vill.
Peab olema puruloll, et mitte mõista Tallinnas, üldse Eesti riigis valitsevat tegelikkust. Maksudena eelarvesse laekuva raha kulutamise üle puudub tõhus kontroll, seda raha ei kulutata otstarbekalt ega läbimõeldult. Liialt palju on bürokraatiat ja parteibroilereid maksumaksja palgal, kes pigem segavad, kui et teevad tööd. Lahutada tuleb täitev- ja seadusandlik võim. Tallinna juhtimine ja volikogutöö on mündi kaks poolt.
Põhiseaduslik vastuolu on ilmne. Täitev- ja kohalik võim peavad olema lahus. Meil on nii, et valimistel enim toetust kogunud seltskond asub kohe pärast võitu "võimu teostama" ehk täitevvõimu oma inimestega mehitama ja parteistama vähegi olulisi ametnikke.
Selle tegevuse eesotsas on parteide tagatubade juhtoinad, kes täitevametisse saades terroriseerivad volikogu oma partei fraktsiooni liikmeid, kes tahaks lähtuda põhiseaduses sätestatud saadikustaatusest ja hääletada oma südametunnistuse järgi. Toimub jõhker põhiseaduse rikkumine, kuid õiguskantsler koos oma rohkem kui 30 nõunikuga on vait, sest peab parteilastele oma töökoha eest tänulik olema. Vähemussejäänud volinike võimalused töös osalemiseks on nullilähedased. Toimub silmaganähtav inimressursi ja raha raiskamine. Opositsioonilised volinikud loobuvad tööst ega saa valijatelt saadud volitusi teostada. Sama toimub Riigikogus. Süsteem ei tööta, põhiseadusega parteidele delegeeritud esindusdemokraatia on omadega tupikus. Seda nähtust saab nimetada põhiseadus- ehk demokraatiakriisiks ja selle lahendamine saab toimuda vaid riigitasandil. Kohalikus volikogus võib ja saab teostada võimu teisiti: muutes Tallinna Põhimäärust, seda osalusdemokraatia suunas.
Kaugest minevikust mäletame otsedemokraatiat. Platon oma raamatus "Riik" käsitleb seda teemat põhjalikult. Meie kärajad ja Novgorodi veetše on midagi sarnast. See eeldab, et selles osalejad oleksid võimelised nii valima kui ka juhtima.
Esindusdemokraatia eeldab, et need, keda valitakse, sobivad ka juhtima. Nagu tegelikkus on veenvalt tõestanud, pole see tänapäeval võimalik. Otsustada tuleb küsimusi, milles vaid vähesed on pädevad, ja need vähesed pole võimelised juhtima.
Osalusdemokraatia on see, mis arvestab inimeste erinevusi ja individuaalsust. See on demokraatliku ühiskonnakorralduse uus nähtus, aga vastab kõige paremini tänapäeva tingimustele.
Arukas, mõtlev inimene taipab, millistes küsimustes saab kaasa rääkida, et osaleda otsuste mõistuspärases väljatöötamises. Küsimustes, kus teadmisi on vähem või pole, eelistab arukas endast targemate arvamust. Nii õnnestub inimlik rumalus ja tarkus ühiskonna huvides tööle rakendada. Osalusdemokraatia sobib selleks paremini, jättes enamuse, kes olukorda ei mõista, otsuste väljatöötamisest kõrvale. Ent see toimib vaid siis, kui ratsionaalne ja püsimõtlemine töötavad käsikäes.
Ebapopulaarne otsus eeldab suurt ja aeganõudvat tööd selle mütologiseerimiseks, et otsuse vajalikkus muuta enamusele mõistetavaks. Vaid osalusdemokraatia lubab juhtimises osaleda neil, kes sellest on huvitatud ja kel on selleks võimeid, ega nõua kõigi osalemist otsustamises. Kui aga otsus on tehtud, võib selle otsedemokraatiavõttega referendumil heaks kiita või vetostada.
Kambaaru imbumise vastu juhtimisse tuleb rakendada nõuet, et rahvasaadik peataks oma parteilise kuuluvuse volikokku valimise puhul ega osaleks oma partei üritustel. Mis tähendab, et valijate huvid on üle kõige. See tagaks saadikutele parema koostöö. Kõigil on valijad, mis sest, et ühel rohkem, teisel vähem. Tekiks ühtne segameeskond kodanike probleemide paremaks lahendamiseks. Demokraatia peatunnus on inimeste võrdsus, ent seda tagada on väga keeruline. Alustada võiks peast – valitud saadikute võrdsest kohtlemisest. Kaotagem koalitsioon ja opositsioon!
Aeg on mõista: Eesti riigi elujõulisus oleneb palju sellest, kas suudame tagada tulevikus riigitasandil pärisvõimude lahustoimimise. Kas õnnestub viia ellu osalusdemokraatia põhielement, omavalitsuste volikogude ja valitsuste lahusus, ja kaotada praegune mõjuvõimas ametnike illegaalne "partei", näitab aeg. Saadikute jagunemine volikogus opositsiooniks ja koalitsiooniks tuleb kohe lõpetada, kodanikele arusaadavad ja mõistlikud, heaolu nimel tehtud otsused sündigu saadikute südametunnistusest lähtuvalt. Tuleb lõpetada kõikvõimalikes värvides kogukonda lõhestavate joonte tõmbamine ja müüride ehitamine inimeste vahele. "Salongikõlbmatute" ja muul moel tõrjutute tekitamine tuleb unustada.