Kongo noored Katanga provintsi Tulwizembe koobaltikaevanduses tööhoos Foto: Scanpix/Reuters

Kongo DV toksilistes kaevandustes rügab kümneid tuhandeid lapsi, kes näevad kümnesendise päevapalga eest ebainimlikku vaeva elektroonikaseadmete ja eletrisõidukite akude tootmiseks vajaliku koobalti kaevandamisel, kirjutab Karol Kallas. 

2018. aastal toodeti maailmas 140 000 tonni koobaltit. Riikidest 90 000-tonnise toodanguga maailma suurim koobaltikaevandaja on Kongo Rahvademokraatlik Vabariik. Kongo kaevandab tänase enimlevinud liitium-ioon akude jaoks hädavajalikust metallist seitsekümmend protsenti ja sellele järgnevad 5900 tonniga Venemaa, 4900 tonniga Kuuba ja 4700 tonniga Austraalia

Kongo koobaltikaevandustes töötab hinnanguliselt 255 000 inimest (ametlikumad andmed väidavad 100 000). Neist nelikümmend tuhat on lapsed, kelle vanus algab kuuest eluaastast.

Peale igasuguseid head uut ilma ehitava ÜRO kiimakonverentse, progressiivsete Euroopa Liidu ja  maailma suurriikide juhtide “kliimapühendumisi” ning koolilaste kliimahüsteeriat, vajadus koobalti järele paraku ainult kasvab.

Näiteks Ühendkuningriik on üks kümnetest riikidest, mis peab plaani 2040. aastaks keelustada kõik sisepõlemismootoriga autod. Kui ainuüksi Ühendkuningriigis asendada kõik sisepõlemismootoriga autod elektriautodega, siis peaks maailma koobaltitoodang suurenema kolm korda. Sarnaseid eesmärke sättival ja UK-st veelgi “kliimasõbralikumal” Prantsusmaal elab enam-vähem sama palju inimesi kui Ühendkuningriigis. Igaüks peaks aru saama, kui rumal eesmärk liikluse akustamine – või selle riiklik mahitamine – on.

Kui Kongot just lääneriikide poolt demokraatlikuks – elik veelgi demokraatlikumaks – ei otsustata pommitada ja robotid koobaltit kaevandama ei saadeta, siis tähendab see kordi ning kordi suuremat tööjõuvajadust. Sealhulgas laste oma.

Täna pärineb viidatud, omadega üdini kaoses olevast  ja vaesunud, Aafrika riigist enam-vähem kõigi suurte aku-, elektroonika ning elektriautode tootjate koobalt.

Tulevikuplaanidest rääkimata, on juba täna nõudlus koobalti järele hüppeliselt kasvanud. Kui telefoni aku vajab kümne grammi ümber koobaltit, siis elektriauto aku peale kulub seda viisteist kilo. 2018. aastal lubas näiteks Tesla toota pool miljonit elektriautot, milleks vajas 7800 tonni koobaltit. 2021. aastaks on Tesla plaani võtnud 4,4 miljoni auto tootmise.

Kuigi koobaltit kaevandatakse üha rohkem, pole seda Kongos ja selle majanduses suurt kuskil näha. Täiskasvanud kaevurid raiuvad kahesaja meetri sügavustes käikudes käsitsi lahti maagisisaldusega kive, mida lapsed kottidega seljas maapinnale tassivad. Kellelgi pole abistavaid masinaid ega kaitsevarustust. Tihti käib töö kohe-kohe kokkukukkuvates tunnelites ja kambrites.

Koobaltimaagi kaevandamisel tekkiv tolm on nii mürgine, et selle mürgituseks tekkiv kopsuhaigus on saanud nimeks “koobaltikopsud” (cobalt lung). Koobaltikopsud on kopsupõletiku liik, mille sümptomiteks on köhimine, püsiv nõtrus, ja see lõpeb surmaga.

Koobaltikaevanduste ümbruses kasvatatud köögiviljad põhjustavad oksendamist, kõhulahtisust, kilpnäärme kahjustusi ja erinevaid surmavaid kopsuhaiguseid. Loomad ja linnud pagevad piirkonnast.

Kongo kaevanduspealinna Lubumbashi linna ülikooli arstide poolt koobaltikaevanduste lähistelt võetud pinnaseproovid näitavad, et tegemist on ühe maailma kõige saastunuma piirkonnaga. Kaevanduste lähedal elavate inimeste uriinis on koobaltisisaldus normidest 43 korda kõrgem. Tina on viis korda, kaadmiumi ja uraani neli korda normist rohkem.

Kellelgi pole aimu, kui palju lapsi on Kongo Katanga piirkonna koobaltikaevandustes hukkunud. ÜRO pakub välja, et aastas sureb koobaltit kaevandades kaheksakümmend last. Paljud surmad jäetakse registreerimata ning laibad maetakse kaevandusjäätmete alla või tühjaks kaevatud tunnelitesse. Paljud ellujäänutest põevad kroonilisi haiguseid, mis põrmustavad nende noored elud. Peale poisslaste töötavad kaevandustes ka nii noored kui kümneaastased tüdrukud, kes kannatavad seksuaalse vägivalla all ja jäävad rasedaks.

Kongo kodusõdades on surma saanud miljoneid inimesi, majandus on varemetes ja liigagi tihti pole perede jaoks muud elatise teenimise võimalust kui töö koobaltikaevandustes. Lääneriigid on küll pikka aega jaganud Kongole kümnete miljonite eurode ulatuses raha, et see kaevanduste olukorda parandaks, kuid tänaseni pole sellest olnud mingit tolku. Kongos kehtib ametlikult ka seadus, mis keelab orjastamise, kuid mitte keegi ei jälgi seda.

ÜRO Rahvusvaheline Tööjõuorganistasioon kirjeldab Kongo koobaltikaevandusi kui ühte kõige jõledamat lapstööjõu kasutamise näidet.

Kaevandustest viiakse koobaltirikkad kivitükid Zambia piiri äärde, kus Hiina vahemehed need kokku ostavad, makstes tonni eest alla viiekümne euro. Sealt laetakse maak laevadele, millega see viiakse Zhejiang Huayou Cobalt hiidrafineerimistehasesse ja sealt omakorda saavad oma koobalti suurem osa rahvusvahelistest elektroonika- ning autotootjatest.

Üks vähestest ettevõtetest, mis suhtub koobaltisse pisut vastutustundlikumalt ja käsitleb seda nõndanimetatud konfliktimineraalina, on Apple. Ettevõte nõuab kõigilt tarnijailt tarneahela auditit ja riskianalüüse. Kuid Amnesty Internationali jaoks pole paberil lubadused sama, mis päris elu ja organisatsioon nõuab karmimat koobalti tarnijate järelvalvet. Amnesty ühe juhi Mark Dummeti sõnul on ainult suurtel kaubamärkidel jõudu olukorda muuta.

Kui mõni Leyden või Ratas tuleb taas rääkima rohemajandusest ja kogu transpordi elektrifitseerimisest, siis võiks meeles pidada, et selles jutus on päris palju pisikeste mustade inimeste ebainimlikku orjastamist. Või kui “tuleviku varastamise” ja “peatse kliimakatastroofi” pärast põdev teismeline nõuab uut nutitelefoni, siis võiks neile rääkida natukene … kui vastuoluline on kogu tänapäeva maailm ja selle tehnoloogia. Ning üleüldse võiks rohkem jala käia.