Itaalia poliitikaanalüütik Thomas Fazi selgitab Compact Magazine'is, kuidas Euroopa võidurelvastumise ajendiks pole mitte "Venemaa oht" vaid meeleheitlik "Euroopa Liidu projekti päästmine".
Euroopas möllab sõjapalavik, mida pole nähtud 1930-ndatest aastatest alates. Käesoleva kuu alguses avalikustas Euroopa Liit üüratu 800 miljardi eurose taasrelvastumise (ReArm Europe) kava. Suurema osa rahast (650 miljardit eurot) panustavad liiduvabariigid, milledel lubatakse (tegelikult oodatakse) ületada Liidu poolt liiduvabariikide eelarvetele seatud puudujääkide piiranguid. See tähendab luba võtta rohkem laenu ja teha seda, juhul kui raha kulutatakse riigikaitsele, kuni 1,5 protsendi ulatuses viimase nelja aasta sisemajanduse kogutoodangust. Ülejäänud 150 miljardit laenab Euroopa Komisjon ise kapitaliturgudelt, kuid sellegi raha peavad lõppeks tagasi maksma liiduvabariigid.
Olles viimased kaks aastakümmet survestanud liiduvabariike, et need vähendaksid "rahandusvalla jätkusuutlikkuse" nimel sotsiaalhoolekande kulutusi ja avaliku sektori investeeringuid, toetab Brüssel nüüd tohutut raha kulutamist sõjale. Paistab, et suurtükid, raketid, laskemoon ja mehitamata õhusõidukid on rahaliselt palju rohkem jätkusuutlikud kui koolid, haiglad ning taristu.
Lisaks kõigele on Euroopa Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni sõnul tegemist "erandlike asjaoludega". Inimestele räägitakse, et kuna Donald Trump triivib Euroopast (ja Ukrainast) eemale, siis Euroopa sõjalise võimekuse suurendamine on eluliselt tähtis, kuna nii "hoitakse ära Venemaa sissetung" ja samal ajal aitab see valmistuda kõige hullemaks stsenaariumiks: üleüldiseks sõjaks Venemaaga.
Euroopa juhid on jõudnud punkti, kus ollakse valmis riskima tuumasõjaga ja nii tehakse ainult enda võimu säilitamise põhjusel.
Osutatud kutset relvile saadab sõda õhutav retoorika, milles Venemaad kujutatakse Euroopa olemasolu ähvardava ohuna. Emmanuel Macron selgitas hiljuti, et Venemaa on "imperialistlik" riik, mis "ei tunne riigipiire" ja kujutab "meile [Euroopa Liidule], mitte ainult Ukrainale, mitte ainult naabritele, vaid kogu Euroopale, eksistentsiaalset ohtu". Euroopa Liidu ja NATO juhid esitlevad iseenesest mõistetava tõigana väidet, et juhul kui Vladimir Putinit Ukrainas ei peatata, siis Venemaa tõenäoliselt ründab lähiaastatel Euroopat. Euroopa Parlamendi vastu võetud taasrelvastumise programmi toetav otsus hoiatab, et "kui Euroopa Liit kukub Ukraina toetamises läbi ja viimane on sunnitud alistuma, siis ründab Venemaa teisi riike, sealhulgas tõenäoliselt Euroopa Liidu liiduvabariike". Samuti räägitakse, et Venemaa korraldab juba täna Euroopa vastu laiaulatuslikke hübriidrünnakuid, seda alates küberrünnakutest ja väärteabe kampaaniatest kuni valimistesse sekkumiseni.
Selle tulemusena pole jutupunktide kohaselt Euroopal muud võimalust kui jätkata Ukraina toetamist ja "kulutada, kulutada, kulutada kaitsele ning heidutusele," nagu seda sõnastab Taani peaminister Mette Frederiksen, millega koos tuleb jätkata veelgi karmimate sanktsioonide vormis majandussõda Venemaa vastu. Orwelliaanlikul moel kinnitatakse, et niisugune on ainus tee rahuni ja diplomaatiliste lahenduste otsimine võrdub agressorile järelandmisega, mis vastuolulisel kombel tekitab sedasi suurema sõjaohu. Seetõttu pole üllatav, et Euroopa riigijuhid annavad endast Trumpi Ukraina rahupüüdluste nurjamisel parima.
Kuid Euroopa taasrelvastumise narratiivil pole reaalsusega suurt midagi pistmst. Sellised jutupunktid on ohtlikud. Pole mingisugust tõestusmaterjali, et Venemaal oleks kavas Euroopat rünnata elik sellel oleks olemas selline võimekus. Ühtlasi poleks sellisel asjade käigul mitte mingisugust loogilist, strateegilist, ega geopoliitilist põhjendust.
Tunnustatud prantsuse ajaloolane ja rahvastikuteadlane Emmanuel Todd arvab mõtte kohta, nagu peale Ukraina vallutamist tungiks Venemaa Euroopasse, et tegemist on "fantaasia ja propaganda" valdkonda kuuluvate seisukohtadega. Tema sõnul on "tõde selles, et Venemaa on 17 miljoni ruutkilomeetri suurune väheneva rahvaarvuga riik ja sellel pole mingisugust huvi uute territooriumite hõlvamise vastu ning see tunneb kõige rohkem muret juba sellele kuuluvate territooriumite enda käes hoidmise pärast".
Isegi Venemaa Ukraina sissetungi taga pole mitte selle täitmatu janu uute maavalduste järele, vaid esiti julgeolekumured, mille põhjustasid Ukraina süvenevad sidemed NATO-ga. See on näiteks omakorda põhjuseks, miks Venemaa pole näidanud üles mingisugust huvi Lääne-Ukraina okupeerimise elik veelgi kaugemale Euroopasse tungimise vastu
Samuti pole tõestusmaterjali väitele, nagu Venemaa peaks hübriidsõda Euroopaga. Päris elu näitab hoopis vastupidist: Venemaa sekkumise (Russiagate'i) laadis väärteabe levitamise ja valimistesse sekkumise süüdistused kujutavad väga harva endast midagi enamat kui väljamõeldisi, mida valitsev nomenklatuur kasutab demokraatlike vabaduste lämmatamiseks, nagu see leiab aset Rumeenias.
Lühidalt Euroopa "ähvardava Venemaa ohu" teemaline retoorika ei kannata kõige algelisematki järelekatsumist – juhul kui keegi ei käsitle osutatud "ohtu" Venemaa tuumalöögina, mille tõrjumiseks pole kaitsekulutuste kasvatamisest nagunii mingisugust tolku. Samas isegi ballistiliste rakettide kasutamine pole põhjendatud, kuna see tooks hoobilt kaasa üleüldise tuumasõja.
Ajalugu õpetab, et taasrelvastumise kavad, isegi kui need on väidetavalt ainult kaitseotstarbelised, panevad veerema usaldamatuse ja võidurelvastumise ratta, mis viib lõpuks sõjani, isegi kui ükski osapool seda algselt ei soovinud. Seega pole Euroopa Liidu taasrelvastumise kava mitte ainult õigustamatu, vaid loob isetäituva ennustuse ohu ja võimendab kõike, mille ärahoidmiseks on algatus väidetavalt mõeldud.
Pole teada, millisel määral Euroopa riigijuhid iseenda Venemaa ohu propagandat usuvad elik mõistavad sellega kaasnevaid ohte. Meeles võiks pidada, et need on samad inimesed, kes alles hiljuti kinnitasid, et Venemaa majandus kukub kohe kokku, Venemaa sõdurid "sõdivad labidatega" ja Venemaa seisab Ukrainas silmitsi peatse kaotusega. Seega võiks küsida, kas need inimesed valetasid siis või teevad seda nüüd? Vastus on ilmselge: valetati nii toona, kui tehakse seda täna.
Miks Euroopa riigijuhid valetavad nii tõsise teema kohta ja teevad seda vaatamata võimalikele väga tõsistele tagajärgedele? Läbi ajaloo on riikide valitsused sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks tihti väliseid ohte kirjeldades liialdanud, neid rõhutanud või tervenisti välja mõelnud. Tegemist on strateegiaga, mis teenib suurt hulka eesmärke, alates rahva ühendamisest ja eriarvamuste vaigistamisest kuni sõjaliste kulutuste suurendamise ning riigivõimu voli laiendamise õigustamiseni.
Kõik see kehtib täpselt asjade kohta, mis hetkel Euroopas aset leiavad. Majandusvallas loodetakse, et kaitsetööstus aitab kaasa Euroopa kehvaverelise majanduse elustamisele – taoline vaade kujutab endast toorest sõjalist keinsismi. Seejuures pole üllatav, et Euroopa taasrelvastumist juhib Saksamaa, mille majandus on saanud Ukraina sõja tõttu kõige enam kannatada.
Saksamaa tulevase kantsleri Friedrich Merzi eestvedamisel võeti 18. märtsil Bundestagis vastu seadus, mis päästis riigi põhiseseaduses sätestatud võlapiduri reeglite leevendamise kaudu valla seninägematu kaitsekulutuste pralle. Merzi sõnul tehti seda "Putini Euroopa vastase agressioonisõja pärast", mille juurde ta lisas, et Venemaa "tegeleb igapäevaselt" Saksamaa-vastase sabotaažiga. Samal ajal soovitatakse, et raskustes Saksamaa autotööstus hüppaks elektriautode tootmiselt üle tankidele.
Euroopa taasrelvastumise kavad on kahtlemata kasulikud maailmajao sõjatööstuskompleksile, mis juba täna teenib rekordkasumeid, mis aga paraku ei jõua tõenäoliselt lihtsa eurooplaseni. Lisaks tähendavad suuremad kaitsekulutused paratamatut teiste valdkondade, nagu näiteks pensionite, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande süsteemide rahastamise vähendamist. Financial Timesi kolumnist Janan Ganesh selgitab selliste arengute taga olevat loogikat: "Euroopa peab sõjapidamise riigi rajamise nimel tõmbama kokku hoolekanderiiki."
Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa Liit arenenud üha autoritaarsemaks ja demokraatiavaenulikumaks.
Kuigi Euroopa taasrelvastumise kava taga on kindlasti majanduslikud kaalutlused, pole selle tõelised eesmärgid läbinähtavalt mitte majanduslikud, vaid poliitilised. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa Liit arenenud üha autoritaarsemaks ja demokraatiavaenulikumaks. Seda eriti Leyeni ajal kui Euroopa Komisjon kasutas ühte kriisi teise järel liiduvabariikide õiguste arvelt enda volituste suurendamiseks, mida varem peeti liiduvabariikide vääramatuks pärusmaaks. Seda alates eelarvetest ja tervisepoliitikatest kuni välissuhtluse ja kaitsevaldkonnani, mille kõigega käib kaasas demokraatliku järelevalve ja vastutuse vähenemine.
Viimase kolme aasta jooksul on Euroopa muutunud järjest militariseeritumaks. Seda põhjusel, et Leyen kasutas ära Ukraina kriisi ja tegi endast liiduvabariikide Ukraina majandusliku ning sõjalise abistamise meetmete juhi, mis muutis nii Komisjoni üksikult kui Euroopa Liidu üldiselt NATO laienduseks. Täna, tuues ettekäändeks "Venemaa ohu", kavatseb Leyen märkimisväärselt kiirendada Liidu poliitilise tsentraliseerimise protsessi. Näiteks on ta juba teinud ettepaneku, et liiduvabariigid võiksid ühiselt osta relvastust ja teha seda sama põhimõtte "mina ostan, teie maksate" järele, mida kasutati Covidi modRNA geeniteraapiate hankimiseks. Taoline asjade käik annaks Komisjoni kätte üheselt kontrolli kõigi Euroopa Liidu liiduvabariikide sõjatööstuste üle – mis oleks viimane Brüsseli korraldatud pikast institutsionaalsete vandenõude reast.
Tegemist pole ainult sõjatööstuse tootmisvõimsuste suurendamisega. Brüssel üritab panna toime üleüldise, ühiskondasid lõplikult allutava militariseerimise. See eesmärk väljendub järjest jõulisemas Euroopa Liidu-NATO välispoliitika jõustamises. Viimase näiteks võib tuua NATO ja Euroopa Liidu suhtes kriitiliste teisitimõtlejate, Ungari peaministri Viktor Orbáni ning Slovakkia peaministri Roberto Fico, ähvardamise ja survestamise ning samuti poliitiliste kandidaatide keelustamise, nagu toimub Rumeenias.
Eesootavatel aastatel paistab sellisest militariseeritud lähenemisest kujunevat Euroopa valitsev paradigma, kuna kõik eluvaldkonnad – poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja teaduslikud – allutatakse ülimatele riiklikele, õigemini riikide ülestele julgeolekueesmärkidele. Seda kasutatakse järjest rõhuvamate ja autoritaarsemate poliitikate õigustamiseks ja "Venemaa ohu" eeldus lubab kehtestada nii ilmavõrgu tsensuuri kui piirata põhiõiguseid. Selle kõigega käib loomulikult kaasas üha suurem võimu koondamine Brüsselisse ja Euroopa Liidu juhtimise vertikaliseerumine [käsumajandus] – kui arvestada vältimatu tagasilöögiga, mida sellised poliitikad tõenäoliselt kaasa toovad.
Teiste sõnadega on "Venemaa oht" meeleheitlik Euroopa Liidu projekti päästmise katse. Strateegia eduks on vaja vaenu Moskvaga ja seda isegi Ukraina rahu sõlmimise järel. Pole üllatav, et Komisjoni lekkinud "Kaitsevalmiduse" valge raamatu mustandis kirjutati otse, et "vajadus tagada Venemaa sõjalist sissetungi välistav heidutus jääb alles isegi peale õiglase ja kestva Ukraina rahulepingu sõlmimist". Valge raamatu lõppversioonist sellist seisukohta siiski ei leia.
Sellel "kaval" on kaks suurt viga: esiteks Euroopa üleminek sõjamajandusele ainult suurendab riikide liidu vastuolusid ja teiseks sätib selline areng Euroopa kokkupõrkekursile Venemaaga, seda vaatamata Euroopa juhtide algsetele kavatsustele. Euroopa juhid on jõudnud punkti, kus nad on valmis riskima tuumasõjaga ja nii tehakse ainult enda võimu säilitamise põhjusel. Kui arvestada osutatud tõigaga, siis võiks pigem küsida, kes tegelikult kujutavad "ohtu Euroopa olemasolule?
Tõlkis Karol Kallas