Ursula von der Leyen ja tema juhitud Euroopa Komisjon annavad endast jätkuvalt parima, et jätkuks Euroopa Liidu allakäik, leiab Itaalia ajakirjanik Thomas Fazi Unherdis.
Ursula von der Leyeni 10. septembril peetud kõne "Olukorrast Euroopa Liidus" oli bürokraatliku uuskeele õpikunäide. See koosnes Euroopa Komisjoni presidendi kaubamärgiks kujunenud õõnsatest lubadustest, tehnokraatlikust žargoonist ja moraalsest eputamisest.
Kõne pulbitses orwellikkest sõnadest, nagu "vabadus", "rahu", "jõukus" ja "sõltumatus". Seda hoolimata tõigast, et Euroopa Liit üritab kehtestada järjest rohkem poliitikaid, mis osutatud väärtuseid tühistavad. Liit muutub üha militaristlikumaks, piirab sõnavabadust, annab endast parima liiduvabariikide majanduste allakäigu nimel hävitavate energia- ja kaubanduspoliitikatega ning üha rohkem allutab kontinenti Washingtoni strateegilisele tegevuskavale.
Nagu oli oodata, alustas Leyen Venemaaga. "Euroopa on sõjas. Sõjas kontinendi pärast, mis on terviklik ja kus valitseb rahu … sõjas meie tuleviku pärast," kuulutas ta, mille järel teatas, et algamas on uus "Euroopa kaitsesemester" ja olemas on "selge teekaart" 2030. aasta kaitsevalmisoleku tarbeks. Ta tõdes üheselt, et eurooplased peavad edaspidi olema valmis alatiseks sõjaväestatuseks, sealhulgas mööda Euroopa Liidu idapiiri kulgevaks "droonimüüriks" ja reaalajas toimivaks ilmaruumi jälgimiseks, mis tagab, et "ükski liigutus ei jää märkamata". Leyen lubas lisaks Ukrainale "kvalitatiivset sõjalist eelisseisu" ja "drooniliitu" Kiieviga, mida osaliselt rahastatakse külmutatud Venemaa rahadelt teenitud tuludest.
Seejärel rääkis Leyen Iisraelist, millega Liit pole peatanud ühtegi kaubandus-, ega koostöölepingut, rääkimata sanktsioonide rakendamisest. Ta lubas, et Euroopa Komisjon paneb "meie kahepoolse toetuse Iisraelile pausile" ja lubas, et "äärmuslastest [Iisraeli] valitsuse liikmetele ning vägivaldsetele asunikele" kehtestatakse sanktsioonid. Samuti peatatakse osaliselt assotsiatsioonileping. Kuid kui sihitakse ainult madalama taseme tegelasi ja esitatakse ettepanekuid, mis nõuavad liiduvabariikide ühehäälset heakskiitu – mida on pea võimatu saavutada – siis kõik need lubadused ei tähenda rohkem kui viigilehte, mis kaitseb tema kuulutatud vankumatut liitu Iisraeliga.
Kuid majandus oli lõpuks see, kus kõne kaldus tõeliste ulmade valda. Leyen lubas luua iduettevõtete rahastu, mis teeb Euroopa Liidust maailma juhtiva tehnoloogia ja tehiasru keskuse. Samasuguseid asju lubati ka eelmise aasta "Olukorrast Euroopa Liidus" kõnes, millest pole teoks saanud pea midagi.
Kui ta rääkis ühest peamisest kodumajapidamisi ja tööstusi koormavast probleemist – kõrgetest energiahindadest – leidis ta sellele jahmatava põhjuse, milleks on "sõltuvus Venemaa fossiilkütustest". Mitte Brüsseli otsus lõigata ennast ära odavast Venemaa gaasist ja asendada see palju kallima Ameerika Ühendriikide LNG-ga. Millele ta lisas, et "Euroopa Liit on teel energiasõltumatuse poole", samas kui reaalsus on selline, et Liit on lähedal asuvad energiaallikad asendanud kaugetega ja muutunud veelgi enam sõltuvaks pika maa taga asuvatest tarnijatest, mis on teinud Liidu haavatavaks vägivõnklike (volatiilsete) maailmaturgide poolt.
Leyen kutsus esile kuuldava naerupurske kui ta kuulutas, et "autode tuleviku ja tulevikuautod peab tegema Euroopa Liidus". Mis on kontinendi autotööstust kägistavate regulatsioonide kaastekstis absurdne loosung. Ta kaitses isegi Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kaubanduslepingut, mida enamus eksperte peab kapitulatsiooniks, kui "parimat võimalikku kokkulepet".
Kõige kurjakuulutavam osa Komisjoni presidendi kõnest oli siiski koht, kui ta rääkis "uutest tööriistadest", millega jõustatakse õigusriigi põhimõtteid ja võideldakse "teabe manipulatsiooni" ja "väärteabega". Mille saavutamiseks ta kordas vajadust "Euroopa Liidu demokraatiakilbi" ja "Euroopa Liidu demokraatliku vastupidavuskeskuse" loomise järele, mis aitavad seista vastu väidetavale propagandale. Millega kuulutati ette, et sõnavabadust hakatakse veelgi enam piirama ja eriarvamusi kriminaliseerima. Kõige peale teatas Komisjoni juht, et korraldatakse järjekordsed Euroopa Liidu "sõltumatu ajakirjanduse ja meedia kirjaoskuse" toetamise kampaaniad.
Kokkuvõtteks ei kujutanud Leyeni seekordne "Olukorrast Euroopa Liidus" kõne niivõrd Euroopa Liidu tulevikunägemust, kuivõrd seniste läbikukkumiste kataloogi, mida üritati esitleda suursaavutustena. Nagu tavaliselt süüdistas ta Euroopa Liidu hädades välisvaenlaseid, jättes samas tähelepanuta Euroopa Liidu enda riikideülese mudeli, mis seab liiduvabariikidele karmid poliitilised ja majanduslikud piirangud. Kui ta kutsus üles suuremale tsntraliseerimisele, sealhulgas lõpetama [Euroopa Liidu ülemkogus] põhipoliitikate ühehäälsuse nõuet, siis sellega andis Leyen mõista, et ta soovib veelgi enam panna rõhku poliitikatele, mis muudavad Euroopa Liidu järjest nõrgemaks. Ta ei pakkunud välja midagi, mis muudaks asjade seisu paremaks, vaid ainul rohkem seda, mida seni: järjest sõjaväestatumat, sõltuvamat ja autoritaarsemat Liitu.
Tõlkis Karol Kallas