Tehnokraat Mario Draghi pooleteise aastane ametiaeg Itaalia peaministrina paljastas asjaolu, et demokraatlikult valitud parlamentidel pole eurosüsteemis ja Euroopa Liidus enam pea mingit iseotsustamise voli, kirjutab poliitikaanalüütik Thomas Fazi portaalis UnHerd.
Itaalia peaminister Mario Draghi teatas 20. juulil Itaalia senatis peetud kõnes, et kuigi valitsuses pole enam üksmeelt, on ta valmis peaministrina jätkama juhul, kui parteid ei sekku tema valitsuse tegemistesse. Paljude jaoks ületas Draghi ülbus ja megalomaania igasuguse piiri ning mitmed inimesed osutavad, et Silvio Berlusconi sai talle enda kukutamise eest 2011. aastal, kui Draghi oli Euroopa Keskpanga (ECB) president, kätte maksta ning "super Mario" pidi 25. juulil Itaalia presidendile oma tagasiastumisavalduse üle andma.
Kui parlamendi Draghi-vastane mäss on oluline sündmus, siis ometigi ütles Draghi Itaalia poliitikute ees välja ainult ebamugava tõe: "Teil pole mingit võimu, leppige ometi sellega." Selline on tõde, mida poliitilised jõud ei ole valmis avalikult tunnistama. Itaalia parteid ei taha lahendada põhimõttelist vastuolu, mis valitseb riigi formaalse institutsioonilise ülesehituse – mis on parlamentaarne demokraatia – ja tegelikkuse, mida võib kutsuda "tegelikult valitsevaks" institutsionaalseks ülesehituseks, vahel. See tähendab, et parlamendil ja poliitilistel parteidel pole riigis pea mingisugust võimu, sest valitsusel on eurotsooni keskkonnas väga vähe majandusliku iseotsustamise õigust. Kõik parteid teavad seda, kuid nad ei ole valmis seda endale tunnistama ja veel vähem valijatele.
Parteid elavad püsivas tunnetusliku ebakõla seisundis, mis omakorda toob kaasa nõndanimetatud "väliste piirangute poliitilise tsükli".
Mille tõttu elavad parteid püsivas tunnetusliku ebakõla seisundis, mis omakorda toob kaasa nõndanimetatud "väliste piirangute poliitilise tsükli". Kui normaalsetes riikides üritavad parteid leida erinevate valimisplatvormide sobitamisega konsensuse ja nagu tihti juhtub, võidavad valimisi parteid, mis lubavad "muutuseid", siis Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole antud mõistes "normaalsed". Kui näiteks Itaalias parteid võimule saavad, siis avastavad nad üpris ruttu, et neil ei ole sotsiaal- ja majanduspoliitika muutmise tarbeks loomulikke vahendeid, et riigis midagigi ümber korraldada. Neil pole suurt muid valikuid, kui minna kaasa kõigega, mida Brüssel ja Frankfurt neile ette kirjutavad ning kui nad sõna ei kuula, võtab ECB neil kõri pihku. Itaaliat ähvardab näiteks käesoleval juhul, kui see oma isepäisusest ei loobu, täiemahuline ECB meisterdatud rahanduskriis (nagu Itaalias 2011. ja Kreekas 2015. aastal), mis omakorda toob taas kaasa parteide pöördumise tehnokraatide poole, et need hakkaksid lahendama probleeme, mille Euroopa Liit on ise põhjustanud.
Kui valitsus isegi euronomenklatuurile järele annab, siis pinge väliste piirangute poolt seatud nõudmiste ja kodanike vajaduste, mida parteidel pole võimalik rahuldada, vahel ainult kasvavad. Parteid on sunnitud pöörduma tehnokraatide poole, kes peaksid patiseisu lahendama ja kes võtavad kasutusele meetmed, mille eest parteid ise ei taha vastutust võtta. Seejärel, tavaliselt vahetult enne valimisi, tekib parteidel soov valijatele näidata, et nendest, muuhulgas, sõltub ka midagi ja nad üritavad tehnokraatliku džinni pudelisse tagasi toppida. Seda kuni uue kriisini, mis käivitab kirjeldatud tsükli taas.
See on Itaalia poliitika ülevaade alates 2018. aastast kuni Draghi tagasiastumiseni 21. juulil, kuidas Viie tähe liikumine jõudis mõne aastaga Euroopa Liidu vastasest populismist Draghini. Uued valimised, mis toimuvad 25. septembril, tõmbavad käima uue tsükli, mida asub valitsuse eesotsas tõenäoliselt juhtima keskpõranda konservatiiv, Itaalia vendade juht Giorgia Meloni.
Kuid kuna sotsiaalmajanduslik olukord muutub üha sandimaks, siis muutuvad järjest lühemaks ka kirjeldatud tsüklid. Tulevasel tsentristide-konservatiivide valitsusel, on see siis "populistlik" või mitte, pole mingeid võimalusi lahendada Draghist maha jäänud kriise. Nagu alati, otsustakse seda, kuidas "asjad peavad käima", Brüsselis ja Frankfurtis.
[Tegemist on katkendiga Thomas Fazi pikemast arvamusloost "Kuidas Mario Draghi Itaalia katki tegi".]
Tõlkis Karol Kallas