Euractivi majandusajakirjaniku Thomas Moller-Nielseni hinnangul kehastab Brüsseli järjekordne "Majandusliku turvalisuse juhtmõte" Euroopa Komisjoni pealiku suurt tegevuskava, milleks on arulagedate suurte strateegiate konveieril tootmine.
Kindlasti on mõned inimesed kuulnud midagi Mario Draghi aruandest. Samuti võib meenuda, et olemas on asi nimega konkurentsi kompass. Samas väikeste ja odavate autode algatus ei pruugi kõigile meelde tulla. Ja mis asi on Budapesti deklaratsioon?
Kui kedagi teeb murelikuks, et ta ei suuda meenutada mõne kuu taguseid Euroopa Liidu algatusi, siis selleks pole mingisugust põhjust. Euroopa Komisjoni maadväristavalt revolutsiooniline kava, mis hakkab tulevastel nädalatel Brüsseli poliitikateatris ilma tegema, koondab endas kõik eelnevad tegevuskavad, kokkulepped, paketid, kilbid, valvepostid ja isegi müürid üheks suureks eurokraatlikuks mäluauguks.
Osutatud tegevusplaan on loomulikult "Majandusliku julgeoleku juhtmõte", mille Komisjoni volinik Maroš Šefčovič kavatseb avalikustada 3. detsembril. Mida üks Euroopa Parlamendi juhtiv seadusandja manas "Šefčoviči juhtmõtteks".
Plaan, mida osutatud Parlamendi saadik võrdles (tõenäoliselt positiivses võtmes) Külma Sõja aegsete Brežnevi ja Trumani juhtmõtetega (doktriinidega), kujutab Ursula von der Leyeni viimast kohutavalt tähtsat üritust, milleks on mitte mingil juhul millegi päriselt korda saatmine. Kui loomulikult tema enda algatatud rohelise kokkuleppe järkjärguline tühistamine välja arvata.
Tõesti, Euroopa Komisjoni presidendi puhul pistab silma, et ta on põhimõtteliselt kallutatud vastupidiste ajendite suunas: konveieril toodetakse nürimeelseid poliitilisi dokumente, mida, isegi harvadel juhtudel kui neist võib leida mingisugusegi mõtte, mitte kunagi ellu ei rakendada. (Kui ei usu, küsige caro Mario käest.)
Tulevane juhtmõte esindab loomulikult kõige sellise mõttetu poliitilise usukuulutamise seniiti. Elik, võib-olla, nadiiri. Tõesti, ainult inimesed, kelle aju on täieliselt Brüsseli bürokraatia metanaalis (formaldehüüdis) ära marineeritud, suudavad uskuda, et see on kuidagi vajalik või isegi hea mõte.
Esiteks, Euroopa Komisjon juba avalikustas rohkem kui kaks ja pool aastat tagasi majanduse julgeoleku tugevdamise kava.
2023. aasta juunis üllitati mittemidagiütleva pealkirjaga dokument "Euroopa majandusjulgeoleku strateegia", milles kuninganna Ursula sätestas enda suure tegevuskava, mille toel vähendada enda kuningriigi strateegilist sõltuvust erinevatest "jõududest", mille nimed jäetakse mainimata, kuid on aru saada, et jutt käib Venemaast ja Hiina Rahvavabariigist.
Osutatud dokument üllitati mõned kuud peale Leyeni teadaannet, et Brüssel kavatseb vähendada Pekingiga seotud "riske" ja seda eriti strateegiliselt oluliste maavarade valdkonnas, mille tarneahelaid valitseb Hiina RV.
Seda tutvustati kuus kuud enne järgmist EL-i algatust, mis kannab nime "Euroopa majandusjulgeoleku strateegia", mis taaskord koondas liiduvabariikide liidu erinevaid tegevuskavasid, kuidas suurendada vastpidavust raputustele, nagu seda kujutavad Covidi pandeemia ja Venemaa Ukrainale kallale tungimisest tingitud energiakriis.
Võib-olla veelgi kummastavam kui absurdus, mis käib kaasas tegevuskava avaldamisega enne juhtmõtte arendamist (kas juhtmõtte eesmärgiks pole mitte strateegia kujundamine?), on viimase esitlemine pea aasta aega hiljem kui teavitati, et sellist asja arendatakse ja tutvustati põhidetaile.
20. novembril Brüsselis toimunud Komisjoni üritusel paistis Šefčovičile jäävat arusaamatuks iroonia, mida kujutab juhtmõtte, mille eesmärgiks on kaubanduskaitse tööriistade rakendamisvõimekuse kiirendamine, väljamõtlemisele kulutatud ebamõistlikult pikk aeg.
"Kas meil on sellist luksust kulutada ühe küsimusega tegelemiseks rohkem kui aasta kui samas võib kõrvalt jälgida, kuidas teised suurvõimud võivad oma suuri poliitikaid muuta üleöö?" esitas ta küsimuse.
Vaadates tema enda tegevuslaadi, siis paistab, et Šefčovič täpselt nii arvab.
Redonnez-moi la parole!
Kuid slovakist voliniku väljaütlemised ei saanud koomilisuselt lähedalegi Leyenile ustavate doctrinaires (pühendunud õpilaste) väljaütlemistele.
Šefčovičiga samal üritusel sai sõna Komisjoni peadirektoraadi kaubandus- ja majandusjulgeoleku peadirektoraadi ase-peadirektor Denis Redonnet, kes pakkus välja mõtte, et uus juhtmõte mitte ainult ei ürita Euroopa Liitu kaitsta erinevat laadi majandusliku väljapressimise eest, vaid kujutab ise teatud Liidu poolse väljapressimise hõlbustamist.
"[Euroopa Liit] peab olema võimeline mitte ainult ennast kaitsma, vaid samuti kasutama selle tugevusi vastukaaluks. Sealjuures on Liidul hulgaliselt tugevusi." Selline arvamusavaldus tekitas ürituse osaliste seas teatud imestust.
Kas mitte Redonneti ülemus Sabine Weyand ei märkinud möödunud suvel, et Euroopa Liidu sõltuvus Ameerika Ühendriikide sõjalisest kaitsest on põhjus, miks Liit pidi kaubandusläbirääkimistel Donald Trumpile alla andma?
Samuti, kas EL-i ametnikud pole üritanud, seda tulutult, veenda Pekingit lihtsustama haruldaste muldmetallidele käesoleva aasta aprillis kehestatud ekspordipiiranguid, mis mõjuvad rängalt niigi raskustes Euroopa autotööstusele?
Kas Hollandi valitsus ei taganenud ainult päev enne Hiina autokiipide tootja Nexperia ülevõtmist sellisest mõttest, kuna Hiina RV valitsuse poolne surve osutus liiga jõhkraks? Milline ülevõtmise mõte sai alguse omakorda Washingtoni survest.
Kas EL-i 19 Venemaa sanktsioonide paketti ei näita üheselt, et kuigi liiduvabariikide liit võib tekitada oma suurimale geopoliitilise vaenlasele majanduslikke probleeme, puudub sellel samas igasugune võimekus midagi "vastu kaaluda"?
Teiste sõnadega: millised on need "tugevused", mida EL saab "vastukaaluks" kasutada? Dites-moi, Denis!
"Ma ei hakka välja pakkuma, mida Komisjon ütleb tulevases poliitikasuunitluse dokumendis, mida pole veel vastu võetud, sest see oleks mulle kui ametnikule väga, väga riskantne," vastas Redonnet vestluse moderaatori täpsustamise soovile.
Kuid kas ta just täpselt seda ei teinud?
Ilmselgelt suutmata vastu panna lobisemise kiusatusele, tõusis Redonnet oma euromulaga kiiresti pea sheikspiirilikesse kõrgustesse.
Euroopa Liidu "jõutsoonid" saavad olema "ühed üldistest suunitluste asjadest, mis minu hinnangul on osa" tulevastest "poliitikarakendustest", selgitas ametnik. Mille juures on lisaks "tegevusmõõde", mis määratleb, kuidas Euroopa Liit saab kasutada selle "ühepoolseid tööriistu sidusal moel".
Fascinant! Kuid, palun, kas keegi võiks selgitada, millest üldse jutt käib?
Tol hetkel vajutas Redonnet kanna kindlat maha: "Ma ei taha sellest palju rohkem rääkida, kuna ma soovin osutatud Komisjoni poliitikadokumendi mõne nädala pärast toimuva avalikustamise puhuks jätta teatud põnevuse."
Appi, kui huvitav.
Tõlkis Karol Kallas