Usk üleloomulikku, mis veel hiljuti oli vanade eitede pärusmaa, on nüüd vallanud noored naised. Küsimus ei ole pelgalt maagias, vaid tekkinud on tõelisi paganlikke kultusi, millega sageli seonduvad primitiivsed ohverdusriitused. Äärmusfeminismis täheldame loodushõimudele omast usunditekke algeid, leiab Helsinki Ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen.
Helsingi Toomkirikus oli käesoleva aasta oktoobrikuus esil maakera kui jumalanna Gaia. Helsinki Ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen mõtiskles sel teemal uusvaimsuse, seal hulgas, äärmusfeminismi üle.
Briti kunstnik Luke Jerram on tuntud suuremõõduliste taieste poolest. Tema maailmakuulsaks peetav gloobus Gaia riputati kirikus üles nagu Tootsi maakera. Seitsmemeetrise läbimõõduga eksponaadi taustaks mängis Dan Jonesi loodud helind. Kompositsiooni „Kestlik tulevik" keskseks teemaks oli ÜRO poolt algatatud projekt, mis käsitleb looduse tulevikku, sotsiaalset õiglust, globaalset vastutust ja tööd rahu nimel. 27.10.2024 toimetati Helsingi toomkirikus ka „loodusmissa", mis salvestati ja milles võib näha, kuidas looduse austamise sildi all sisuliselt indoktrineeritakse loodususundit.
Timo Vihavainen:
„Kuulu järgi on Toomkiriku laest hiigelsuur maakera rippumas. See olevat ise Gaia, Maad esindav naisjumalanna (kui ta vahepeal ei ole sugu vahetanud). Peaks minema seda imet vaatama.
Nüüd on saanud kombeks tassida kirikutesse mida vaid soovitakse ja sellegi ebajumala toomist võib kindlasti põhjendada mitmete mõtterännakutega. Igal juhul on selge see, et tegemist on paganliku jumalusega, kelle teenimine tundub paljudele tunduvalt meelepärasem kui Iisraeli armukadeda ja tusase patriarhi austamine.
Tegelikult ei tekitanud selle paganliku kultuse objekti kirikusse toomine mingit reaktsiooni. Kirikul vedas, et sai inimestelt mingisugustki tähelepanu ja keegi ei saa vaielda, et ettevõtmisel oli suur progressiivne lõhn man. Kui me ei ohverda kõike sellele jumalusele, maksab ta meile kätte.
Usk üleloomulikku, mis veel hiljuti oli vanade eitede pärusmaa, on nüüd vallanud noored naised. Küsimus ei ole pelgalt maagias, vaid tekkinud on tõelisi kultusi, millega sageli tähelepandavalt seonduvad primitiivsed ohverdusriitused ja nõidus. Näeme kaasaegsete hõimude usunditekke algeid.
Paradoksaalselt osalevad nendes kultustes enamasti kõrgesti haritud naised. Arvatavasti on asi samas aineses, mis toidab rohemässu häppeninge ja austab woke-aadet sügava tarkusena. Nõidust on hakatud tõlgendama feminismi uue etapina.
Vasakäärmusluseski on aegajalt jõutud arusaamisele, et ka see radikaalide rühm, mis nimetab ennast intelligentsiks, elab nüüd mõistusejärgses ajas. Mõistuse hülgamist peetakse radikaalseks ehk siis hüveks, mille poole pürgida. Pealegi ei ole seda raske saavutada.
Tuleb pähe mõte küsida, mida vana hea Dostojevski oleks praegusaegsetest tendentsidest kirjutanud, olles näinud praegusel ajal toimuvat. Tegelikult kuulusid juba tema maailma radikaalsed aated, mis võtsid äärmuslikke vorme ja mille nimel tapeti inimesi, uskudes oma õigusesse.
Dostojevski meelest oli kõige taga Jumala eitamine ja inimese sissetung Tema asupaika. Meie Homo Deuse (jumalinimese) ajastul on see arusaam vägagi aktuaalne.
Dostojevski omaaegne tuntuim radikalismi käsitlev teos on „Kurjad vaimud," mis põhineb suuresti ühel omaaegsel sensatsioonilisel mõrval, mille radikaalid panid toime tõestamaks ja loomaks oma suurt aadet.
Olen veidi imeks pannud, et praegusel ajal selliseid asju ei juhtu. Veel 1970. aastatel olid need radikaalide igapäevaseks leivaks. Naiste osakaal fanaatiliste radikaalide hulgas ei häirinud kedagi. Vaevalt et tegemist oli mingi eksitusega.
Dostojevski ise oli usklik isiksus ja suhtus väga tõsiselt ka ideesse inimjumalikkusest, mis ka „Kurjades vaimudes" kummitab."
Professor Vihavainen on tähelepanelikult vaadelnud praegu toimuvat ja tal on võrdlusmoment tänu enam kui kahe inimpõlve pikkusele elule ja aastakümneid kestnud professuurile.
Antiik-Kreekas ei võinud linnriigi juhtide hulka saada inimene, kes ei olnud elanud kuuekümne-aastaseks. Kui vanaaja targad, kellel oli kannatlikkust elu jälgida ning lahata, nii otsustasid, siis oli sellel ka põhjus.
Kui me tänapäeval kelgime lapsministritega, siis on ju selge, et tegelikkuses ei ole sel juhul tegemist ei iseseisvusega, ei kogemuse, ega oskustega, vaid fassaadiga, mille taga tegutsevad erinevad huvigrupid. Seega vaatleme ka järgnevates artiklites ja tõlkelugudes, mida on kaasaegsele inimesele öelda „grand old man´idel," kelle läbi kõneleb tarkus.
Artikli tõlkis ja ees- ning järelsõna kirjutas Roland Tõnisson