Nuta, inimene! Foto: Bigstockphoto

Millel põhineb nüüdses läänemaises kultuuris valitsev üldine lapsemeelsus, on keeruline küsimus. Laps kujutab end olevat maailma naba ja on südamepõhjani solvunud, kui teised seda omaks ei võta. Ühiskonnal on aga vaja toimida tervest täiskasvanulikkusest lähtuvalt ja see tähendab, et tuleb teha vahet mängimisel ja tõelisusel, kirjutab Helsingi ülikooli emeriitprofessor, kirjanik ja publitsist Timo Vihavainen.

Ameerikas on juba mõnda aega kasutusel termin kidult – lapstäiskasvanu. Ilming ise on muidugi igivana, ega alanud Peeter Paanist või Michael Jacksonist. Lapsemeelsuses on oma sarm. Kellele ei meeldiks laste võime mängida esemetega ja kujutada maailma oma soovi kohaselt vahel meeldivaks, vahel hirmutavaks.

Teatud eas on lapsed ka suured filosoofid. Kunagi kirjutasin ühest oopusest, mille nimi on „Filosoofia ja noor laps“ (“Philosophy and the Young Child” G.B. Matthews, 1980). Lapsed võivad esitada üsna samasuguseid küsimusi nagu suured filosoofid ja neid tasub kuulata. Samas ütleb Paulus esimese kirjas korintlastele: „Kui ma olin laps, oli mul lapse meel ja ma mõtlesin nagu laps. Kui ma kasvasin meheks, hülgasin ma selle, mis on lastele omane.“

Kõigest lastele omasest veetlevusest hoolimata on ühiskonnale vajalik toimida tervest täiskasvanulikkusest lähtuvalt ja see tähendab, et tuleb teha vahet mängimisel ja tõelisusel. Mängu võib harrastada selles seltskonnas, kuhu see sobib ja peab suutma vastu võtta ka karmi tegelikkust.

Lapselikule psüühikale on omane suur emotsionaalsus ja nutma puhkemine näiliselt olematutel põhjustel, vähene tähelepanuvõime ja ettekujutus õigusest endale kõike lubada. Laps kujutab end olevat maailma naba ja on südamepõhjani solvunud, kui teised seda omaks ei võta. Nii muudab ta oma puhtusepraktika, söömistavad ja muud puhtalt isiklikud harjumused omalaadseks poliitikaks, millele ei mõisteta piire panna. Isiklikud kujutelmad muutuvad sellisel tegelasel poliitikaks.

Poliitilistes massiliikumistes on taandumine väikelapse tasemele tüüpiline, nagu selliste ilmingute uurijad on juba ammu tähele pannud. Kõrvalepõiget tehes võib öelda, et totalitarism, mis tunneb ainult üht elamise taset, nimelt poliitilist, panustab just nimelt üksikisiku lapselikele vaistudele ja vajadustele.

Nagu tunnistavad vanad psühholoogiaõpikud, on naise psühholoogiale omane teatud lapsemeelsus ja see on sotsiaalbioloogiliselt vältimatugi. See, kelle ülesanne on lapse eest hoolitsemine, mõistab ka lapse mõttekäiku, sest muidu sünnib hävitav konflikt.

Nüüdses läänemaises kultuuris valitsev üldine lapsemeelsus on selle uurijatele juba ammu tuttav. Millele see nähtus aga põhineb, on keerulisem küsimus. Kui täiskasvanud ei too enam ilmale lapsi, ei tee ka teiste laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine neist tõeliselt täiskasvanuid. Selle asemel sünnib teatud Peeter Paan – nähtus, mis eriti selgelt ilmneb naiste peaaegu uskumatutes pingutustes veel ka pensionipõlves elades näida välja puberteediealisena.

Tõsi, ka mehed on lapsikud omal moel. Seda on võimalik jälgida igapäevases surmtõsises huvis pallimängude ja mõne kala kinni püüdmise puhul ja nii edasi, ad nausea (kuni tüütavaks muutumiseni, tlk). Veel pool sajandit tagasi oli olukord hoopis teine.

Vaevalt tasub ilmingu juuri otsida üksikisiku psühholoogiast, kuigi selle tähendus on suur. Kahtlemata on kõige selle taga uus kultuuriline eeskuju, mis saab toitu inimmasse hommikust õhtuni ümbritsevast meelelahutusärist. On teada, et 11-aastastele suunatud meelelahutusäri tooted saavad kõige suurema publiku. Selline kultuur, mille ainsaks eesmärgiks on teha võimalikult palju raha, ei võigi teisiti elada, ega seda fakti tõrjuda.

Üritamata süveneda sellesse kana ja muna probleemi, võime tõdeda, et nii suure nähtuse kui kultuuriarengu juhtimine oleks võimalik ühe või kahe hoovaga, on ebatõenäoline. Ilmingute retušeerimisel või ilustamisel on piir, mida lapsemeelsel on võimatu mõista.

Mõningad ilmingud räägivad paljugi sellest, milline suur lapsemeelsuse võim meid ümbritseb. Kultuuri flagellantism, ehk enesepiitsutamine, mis ilmneb kogu läänemaise ajaloo hukkamõistmises ja möödunud ajastute mõõtmisega kaasaegsete moeaadetega, on ilmselgelt infantiilseim viis suhtuda ajalukku ja selles vallas valitseb lapsele omane suutmatus näha asjaolude suhtelisust.

Selle asemel, et mõtiskleda tõsiselt ajastute vahelistest erinevustest, võistlevad juhtivad intellektuaalid selles, kes neist on sensitiivseim ja nutualtim. Äärmuslik tundlikkus solvuda teiste inimeste sõnadest, isegi mitte kriitikast või laitusest, on samuti üks sügavalt lapseliku loomuse tunnus. Kõrvalepõikena öeldes – kui selline asi ilmneb politseikomissari tiitlit kandval täiskasvanud mehel (põlissoomlasest rahvasaadik Turtiainen nimetas ülemkomissar Jari Taponeni „munadeta vingerdiseks.“ Komissar on andnud politseisse auhaavamise alusel avalduse, tlk) ja sellesse suhtutakse ametkondliku rangusega, on paroodia piirid juba ületatud.

Kogu meeletu metoo-kära, mis on saanud alguse mõistetavast pahameelest tõsiasja üle, et edasipürgivad naised on kohati pidanud maksma püüdluste eest seksiga, sai peagi täiesti infantiilsed piirjooned kui aastate ja aastakümnete taguseid käperdamisi hakati suure publiku ees pisaratega välja kaevama. Kui täiskasvanud naised hakkasid suurel häälel kurtma kohutavate kannatuste üle, mille põhjustas meeste seksuaalne tähelepanu, jõuti päris sügavale orwellilikku maailma.

Tuntud ajaloolane Himmelfarb pööras tendentsile tähelepanu juba paar aastakümmet tagasi, kui see oli veel, niiöelda, lapsekingades: ajal, mil kaubanduslikku seksi topiti inimestele tohutul määral kraesse igast torust. Rääkida seejärel, et meestelgi oli kohutaval kombel asja vastu huvi, on läbinisti võlts.

Kui nüüd mõned politseinikeks õppivad naised on algatanud kohtuasja sellise koolitaja vastu, kes näitas nende vastu üles ülemäärast seksuaalset huvi ka koolitusprotsessi ajal, ütleksin, et neil oleks olnud põhjust tõsiselt kaaluda oma ametivalikut. Või ongi asjad nii, et tulevane politseitöö on selline, et lihtsa vastulöögi asemel minnakse kohtuniku ette oma haleda elu üle nutma …

Sellisel juhul on meil põhjust karta halvimat. Just politseinike ja kohtuametnike rolli juurde kuulub täiskasvanulikkus ja oskus käsitleda asjalikult ka asju, mis tunduvad ebameeldivad, mille ületähtsustamine kuritegudeks näitab riigi mädanemisetaset ja lähenemist Ameerikale. Üha sagedamini saame näha, et normaalset suhtlemist ei mõisteta, vaid kiirustatakse appi hüüdma ametkondi.

Kui viime praktikasse veel selle, et vale sõna ütlemisest valele indiviidile mõistetakse välja miljoneid väärt kompensatsioonid, olemegi jõudnud päris uude ühiskonda, milles ka mõte ei ole enam põhimõtteliselt vaba. Sõnavabadusest Soomes räägivadki uhkustades veel vaid kõige rumalamad tegelased.

Timo Vihavaineni blogist tõlkinud Roland Tõnisson