Demokraatliku riigi eriteenistuste ülesanne peaks olema põhiseadusliku korra kaitsmine, mitte meelsuspolitsei funktsioonide ülevõtmine, kirjutavad ajaloolane Jaak Valge ja teoloog Veiko Vihuri.
Autoritaarsetes riikides võivad kodanikuvabadused ja poliitilised õigused olla küll pidulikult deklareeritud, ent tegelikult ei saa kodanikud neid kasutada. Näiteks Nõukogude Liidu 1977. aasta konstitutsiooni § 50 kohaselt oli Nõukogude kodanikele garanteeritud sõna-, trüki-, koosolekute, miitingute, tänavarongkäikude ja demonstratsioonide vabadus. Kuid kuna need vabadused pidid olema kooskõlas rahva huvide ning sotsialistliku korra kindlustamise ja arendamisega, siis tõlgendas võimuladvik neid nii, et nad olid lubatud ainult režiimi poliitika heakskiitmiseks. Praktikas tähendas see kõikide nende kõlavalt lubatud kodanikuvabaduste annuleerimist.
Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritakse, et kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste ja muude veendumuste pärast; igaühel on õigus vabale eneseteostusele ja isikupuutumatusele; igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil; igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ja kedagi ei saa veendumuste pärast õiguslikule vastutusele võtta. Neid õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning see piiramine ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Seaduste toimimise parimaks testiks on reljeefsed või ekstreemsed juhtumid. Viimase poole aasta jooksul on neid Eestis olnud kaks.
Valeri Tiškov, suurvene ideoloogia kandja
1941. aastal sündinud Valeri Tiškov on ajaloolane ja etnoloog, Venemaa Teaduste Akadeemia Presiidiumi akadeemik-sekretär. 1992. aastal oli ta Venemaa rahvusasjade minister ning aastatel 1989–2015 Mikluhho-Maklai nimelise etnoloogia- ja antropoloogiainstituudi direktor.
12. oktoobril 2014 keelati tal Tallinna lennujaamas Eesti Vabariiki siseneda. 13. oktoobril pidi Tiškov esinema meediaklubi Impressum korraldatud üritusel "Rahvussuhted ja konfliktid poliitikapeeglis". Kaitsepolitsei on seostanud meediaklubi Impressum Vene sõjaväeluureteenistusega (SVR). Riigikogu õiguskomisjoni liige ja endine siseminister Ken-Marti Vaher märkis, et Tiškov on väitnud, et NSV Liit pole kunagi olnud rahvaste vangla, vaid on hoopis olnud rahvuste häll ning sellise sõnumiga Eestisse tulev inimene on kindlasti oht Eesti suveräänsusele: "Kujutage ette sellist inimest, kes tuleb sellise sõnumiga Eestisse – no andke andeks!" Urmas Sutrop aga teatas, et "kui nüüd ühte tõbrast ei lasta sellele üritusele, siis jumal temaga!"
Impressumi üritus, kus Tiškov esinema pidi, siiski ära ei jäänud, vaid toimus telesilla vahendusel. Tiškov kõneleski muuhulgas vajadusest kehtestada Eestis kakskeelsus, pärast mida pidavat riigis harmoniseeruma kõik rahvussuhted. Venekeelse elanikkonna probleemid Eestis pidavat lahenema siis, kui venelased hakkavad tuludeklaratsioone täitma oma emakeeles ja ka riigiametnikud õpivad rääkima riigi peamiste maksumaksjate keeltes.
Käesoleva aasta aprilli lõpul pidi Tiškov osalema Oslo Ülikooli poolt korraldatud konverentsil Tallinna Ülikoolis, mille teemaks on "Rahvuse ehitamine ja natsionalism tänapäeva Venemaal". Tiškov pidi konverentsil pidama nii ettekande kui juhtima üht paneeldiskussiooni. Oma Eesti viisa taotlusele sai ta aga äraütleva vastuse.
Risto Mikael Teinonen, natsionaalsotsialist
1960. aastal sündinud Risto Mikael Teinonen on Soome päritolu natsionaalsotsialist, endine skaudiliikumise tegelane, kes elas alates 1992. aastast põhiliselt Eestis. Mitmekordse kõrgharidusega Teinost on tunnustatud Eesti Gaidide Ühenduse teenetemedaliga ning 2. veebruaril 2001 pälvis ta Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgi ja järgmisel aastal eriteenete eest Eesti kodakondsuse.
2007. aastal esitati Teinosele kahtlustus, nagu looks ta Eesti iseseisvuse vastast organisatsiooni ja selle poolsõjaväelist tiiba. Järgmise aasta novembris lõpetati süüteo kohtueelne uurimine siiski ilma süüdistust esitamata. 13. märtsil 2009 aga kirjutas president Toomas Hendrik Ilves alla otsusele temalt teenetemärk ära võtta, sest Teinosest oli juulis 2007 avalikkuse ette jõudnud foto, kus kandis Maarjamaa Risti erapeol, kus tähistati Wannsee konverentsi aastapäeva. Seejuures käsitles president alles 1. märtsil 2009 jõustunud seadust tagasiulatuvalt. Tõlgina töötav Teinonen võttis 2011. aastal Soome kodakondsuse, ent elas jätkuvalt põhiliselt Eestis, kus töötab ka tema elukaaslane. Teinonen on kirjastanud ka rahvussotsialistlikku ideoloogiat propageerivaid või tutvustavaid raamatuid, mis on saadaval ilmavõrgus, osa on aga müügil ka Eesti raamatukauplustes.
18. detsembril 2015 arreteeriti Teinonen ta Tartu kodumaja trepikojas, viidi politseijaoskonda ja teatati, et talle on kaks päeva varem kehtestatud Eestisse sissesõidukeeld. Teinoselt võeti ära tema arvutid ja telefonid, sularaha ja natsionaalsotsialistliku sisuga raamatud ning ta sõidutati vilkuritega autos Tallinnasse, kust saadeti Helsingi laevale. Teinose poolt internetis avatud "menetlusblogi" andmetel oli sissesõidukeelu põhjusena toodud tema kui rahvussotsialisti veendumused, mis tekitavat ühiskonnas ohtliku olukorra, sest "olukord, kus Eestisse asub lähiaastatel elama arvestatav hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, on ühtlasi äärmiselt soodus pinnas võõraviha ja vägivalla õhutamiseks". Kaitsepolitsei aastaraamatus märgitakse, et Teinoneni tegevus on sünkroonis Venemaa mõjutustegevusega, mille üheks läbivaks sõnumiks on Eesti süüdistamine natsismis ning olukord, kus välismaalane üritab vaenu õhutada ja kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet, kujutab ohtu avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule ning just selle ohu ennetamiseks kehtestati Teinosele sissesõidukeeld.
Teinonen asus elama Valka, poole kilomeetri kaugusele Eesti piirist, ja vaidlustas otsuse kohtus. Siinkohal pole põhjust peatuda pikemalt asjade edasisel käigul, mille kohta saab igaüks teavet mainitud "menetlusblogist". Pilt, mis avaneb, ei näita meie võimuorganeid just kõige positiivsemas valguses. On vähe usutav, et Teinonen seal valetab. Muuhulgas toob ta esile asjaolu, et kaitsepolitsei on tema kohta käivad tõendid 50 aastaks salastanud ega nõustu talle kohaldatud sissesõidukeelu peatamisega isegi mitte kohtuprotsessi ajaks.
Mida nendest juhtumitest järeldada?
Siinkirjutajad ei jaga natsionaalsotsialistlikku ega vene šovinistlikku ideoloogiat. Küll aga pälvivad need kaks juhtumit tähelepanu isiku põhiõiguste kaitse seisukohast.
Küsigem, kas kahel kirjeldatud juhtumil on kedagi poliitiliste veendumuste pärast diskrimineeritud? Vastus on jah. Kuid kahtlemata ongi riigil õigus seda seaduses märgitud juhtudel teha. Küsimus on selles, kas seda võib pidada õigustatuks ja ratsionaalseks ning kas võimude poolt meelsus- ja sõnavabaduse piiramiseks rakendatud meetmetega leppimine ei või viia järgmiste piiranguteni.
Õigustatus on keeruline küsimus. Demokraatliku ühiskonna aluseks oleva maailmavaatelise pluralismi idee poolest peaks nii Tiškovil kui Teinosel olema võimalik oma vaateid esitada, kuni nad ei riku seadust ega kutsu üles riigikorra vägivaldsele kukutamisele. Pealegi on Tiškovi vaadetega inimesi Eestis ju arvatavasti tuhandeid.
Aga kas need piirangud on ratsionaalsed? Raske oleks vastata jaatavalt. Tiškov edastas oma sõnumi telesilla teel ning pole vähimatki kahtlust, et pärast riiki sisenemise keelustamist jõudis tema sõnum hoopis laiema kuulajaskonnani. Pealegi leierdavad Venemaa telekanalid Tiškovi seisukohti nii palju kui vähegi jaksavad ning ilma kahtluseta on sissesõidukeeld hoopis kütus Venemaa propagandamasinale – saadakse öelda, justkui meie siin Eestis kardaks väitlust ja seda, et teisel poolel on tugevamad argumendid.
Samuti on raske uskuda, et Risto Teinose väljasaatmine saaks kuidagi piirata natsionaalsotsialistlike ideede levitamise võimalusi. Elame ilmavõrgu ajajärgul. Teinonen müüb oma raamatuid jätkuvalt ilmavõrgus ning võib nende kirjastamist ka Lätis või Soomes elades korraldada. Mis puutub Vene propagandasse, siis just selle kartmine ja sellele reageerimine niisugusel moel provotseerib Venemaad järgmistele sammudele. Pealegi võib suurem osa Vene meedia uudiseid Teinose natsitegevusest olla tekkinud just peale Kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumist ja sellele viidates. Nii on Eesti riik justkui ise loonud kuvandi Eesti ühiskonnast, kus natsionaalsotsialism on probleem, ning nüüd võitleb selle omaenda loodud kuvandi vastu.
Ning mis kõige olulisem – leiame, et antud kahel juhtumil on tegemist autoritaarse suhtumisega, millega alahinnatakse Eesti Vabariigi kodanikkonda. Miks peaksime pelgama väitlust Tiškoviga kakskeelsuse vajalikkusest või mittevajalikkusest Eestis ja Nõukogude Liidu olemusest? Miks me peaksime kartma diskussiooni Risto Teinose ja tema mõttekaaslastega natsionaalsotsialismi üle? Veel enam, leiame isegi, et natsionaalsotsialistlike ja antisemiitlike üllitiste kättesaadavaks tegemine just vähendab selle ideoloogia atraktiivsust. Maailm on muutunud, enamikule tänapäeva inimestele on see ideoloogia lihtsalt võõrastav ja vastuvõtmatu. Erinevalt Tiškovist ei ole Teinosel ka riiki, mille kasuks propagandat teha. Tuletagem meelde – sõda Natsi-Saksamaa vastu lõppes 71 aastat tagasi. Kui me kardame natsionaalsotsialismi, siis pole see sõda justkui ikka veel võidetud.
Demokraatliku riigi eriteenistuste ülesanne peaks siiski olema põhiseadusliku korra kaitsmine, mitte meelsuspolitsei funktsioonide ülevõtmine. Sõnum, mille riik või riigi poliitilise eliidi teenistuses olevad eriteenistused oma ühiskonnale läbi nende piirangute saadavad, paneb muretsema. Selleks on teadaandmine – meelsusvabadus, ka siis, kui see ei ähvarda meie riigi põhiseaduslikku korda, ei ole aktsepteeritud! Kui meelsusvabadus pole lubatud välismaalastele, keda on kergem meelsuse pärast represseerida, siis teade, mille Eesti kodanikud saavad, on see, et riigivõim on valmis represseerima ka oma kodanikke, kelle mõtteavaldused ei ole valitseva liiniga kooskõlas, ning võib vajadusel mingite teiste meetoditega meie kõigi elu väga ebamugavaks teha.
Tundub, et Nõukogude Liitu idealiseeriva ja Eestit natsimeelsuses süüdistava Venemaa propagandaga võideldes võime olla teel niisuguse vabaduste tõlgendamise poole, nagu oli Nõukogude Liidus. Mis saaks Venemaale olla veel rohkem meelepärane?