Postimehe lisalehest "Meie Eesti" paluti Varro Vooglaiul lühidalt vastata küsimusele sellest, mida saavad mehed teha selleks, et luua eeldusi aborti arvu langemisele. Siin on vastus sellele küsimusele.
Abordini ei vii mitte niivõrd soovimatu rasedus, kuivõrd ükskõikne suhtumine seksuaalsuhetega kaasnevasse vastutusse ja soovimatus lapsi vastu võtta, suletus elule. Samuti inimelu pühaduse eitamine ja pea alati isiklike huvide asetamine kõrgemale lapse õigusest elule.
Ilma valmisolekuta lapsi vastu võtta ei peaks astuma seksuaalsuhetesse, sest laps on seksuaalsuhete loomulik vili, mitte ebaloomulik ja ebameeldiv kõrvalprodukt, mille võib vastavalt soovile ära hävitada.
Just seetõttu nimetatakse kristlike põhimõtete kohaselt seksuaalsuhteid abielulisteks suheteks – suheteks, mis kuuluvad olemuslikult abiellu ehk kooslusse, mille olemuslikuks osaks on abikaasade vastastikune tõotus võtta vastu lapsi ning jääda nii heas kui ka halvas teineteise kõrvale, ennekõike selleks, et tagada lastele võimalikult kindel ja turvaline kasvukeskkond.
Seksuaalsuhete taandamine vastutusevabaks naudingute instrumendiks röövib inimseksuaalsuselt väärikuse. Selles ei pea nägema ühiskondlikult aktsepteeritud ideaali. Seksuaalrevolutsioonist läbi imbunud ühiskonnas võib see kõlada kummaliselt, aga tegelikult on see elementaarne tõde, mida peaks tunnistama iga inimelu pühadusest lugu pidav ja inimväärikust austav inimene ning ka riik.
Eelnev on paljuski vastus küsimusele, mida saaksid mehed teha, et oleks vähem soovimatuid rasedusi ja aborte. Selle eesmärgi poole liikumiseks on vaja ühiskonnas taastada arusaamine, et süütu inimese tahtlik tapmine (ja selle riiklik rahastamine) on igal juhul moraalselt vale ja lubamatu, sõltumata sellest, kas inimene tapetakse enne või pärast sündi. Selline mõtlemine peab juurduma ühtmoodi nii naistes kui ka meestes, juba lapseeast alates, sest laste eostamisega seonduv vastutus lasub üldjuhul nii ühel kui ka teisel.
Ükski tõeline mees ei tohiks survestada naist aborti tegema. Samuti ei tohiks tõeline mees jätta naist (veel sündimata) lapsega üksi, sest mehe esmane vastutus perekonnas on kanda oma lähedaste eest hoolt ja olla nende kaitsja.
Päris kindlasti on tarvis härrasmeheliku kultuuri jõulist taassündi, mille osaks on ka elementaarne tõdemus, et mehed ei tohiks käsitleda naisi oma seksuaalsete ihade rahuldamise objektina, vaid peaks nägema neis oma abikaasat ja laste ema, keda tuleb just sellisena austada ja hoida. Paraku soosib domineeriv kõdukultuur (ennekõike pornograafiakatk ja meelelahutustööstus ning neist lähtuv juhusuhete ja lahutuste normaliseerimine) risti vastupidiseid hoiakuid.
Ükski tõeline mees ei tohiks survestada naist aborti tegema. Samuti ei tohiks tõeline mees jätta naist (veel sündimata) lapsega üksi, sest mehe esmane vastutus perekonnas on kanda oma lähedaste eest hoolt ja olla nende kaitsja. Hüljata vastutus oma naise ja laste ees tähendab paljuski ka oma mehelikkuse hülgamist.
Vastava soovi korral ei takistaks miski ka valitsust – täiesti jaburate «Kumm on seks»-tüüpi kampaaniate asemel – korraldamast kampaaniaid, mis rõhutaks ühelt poolt inimelu pühaduse ja sündimata laste inimsuse, ent teiselt poolt ka nii naiste kui ka meeste vastutuse sõnumit. Abordiprobleemi ületamiseks ei piisa kontratseptiivse mentaliteedi külvamisest.
Vastupidi, selleks on tarvis ulatuslikku kultuurilist muutust – inimliku väärikuse ja seksuaalsuhete tõelise tähenduse uuesti mõtestamist või õigemini selles osas õigete printsiipide meeldetuletamist ning kultuurilise normina taaskehtestamist. Vaja on juba lapseeast saati igaühes juurutada üldkultuurilist baastõdemust: vabadus ja vastutus peavad käima käsikäes.
Abordi riiklik rahastamine tuleks aga lõpetada mitte ainult sündimata laste tapmise vähendamiseks, vaid ka selleks, et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta ka veel sündimata laste õigust elule. Naeruväärne on rääkida selle õiguse austamisest, kui valitsus ise rahastab iga viimase kui lapse sünnieelset tapmist, sõltumata tapmise põhjusest.