Mikk Pärnitsa noorte laulupeost ajendatud kirjutis 14. juuli Sirbis ("Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist") tõestab, et koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid, mis on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest, leiab kirjandusloolane Toomas Haug.
Kirjanik Mikk Pärnits kirjutas muu hulgas, et laulupidu "eksisteerib tänu Venemaale. Kui meie riik ei ähvardaks meid pidevalt sõjaga, siis ei oleks vaja pidevat rahvusluse ajuloputust." Seetõttu on laulupidu "saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks."
Artikli avaldanud kultuurileht Sirp ilmub maksumaksja raha eest.
Kuid Eestist kui apartheidiriigist kõneleva artikli pidas vajalikuks avaldada ka Rahvusringhäälingu portaal.
Toomas Haugi sõnul näitab Pärnitsa artikli ilmumine, et sõnavabadusega on Eestis asjad korras – see vabadus on enam-vähem piiritu.
"Teiselt poolt tõestab nimetatud kirjatöö, et koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest," kirjutab Haug blogis Huige.
"Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet," nendib Haug ja lisab, et Sirp on kõnealusel juhtumil kasutanud mentaalset keemiarelva suure hulga laste vastu.
"Mitte kellegi ükskõik kui Eesti-kriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade ei vabanda sellist maitsetust," ütleb Haug.