Meil ei ole usaldusväärset valitsust, ei ole usaldusväärset pealinnavõimu, ei ole usaldusväärset meediat. Seepärast täna, 2022. aasta 9. mail, jälgime me ärevusega teateid Tallinna tänavatelt ja ei ole mitte milleski kindlad, kirjutab Ivan Makarov.
Täna on nii Euroopa päev, kevadine nigulapäev kui ka Nõukogude Liidu võidupüha. Kui ma reastaksin need päevad enda jaoks tähtsuse järjekorras, siis kujuneks võib-olla nii mõnegi jaoks ebaloogiline pingerida.
Kõige armsam oleks nigulapäev, ja seda just rahvakalendri tähenduses – sel lihtsal põhjusel, et see tekitab koduse tunde, ei ole seotud mitte millegi võõra, vägivaldse ega poliitilisega. Sel päeval hakkasid setod külvama minu lemmikuid – uba ja hernest. Kuna ma pole seto, külvasin juba paar nädalat tagasi loori alla hernest ja nüüd on mu peenar toredaid 3 sentimeetrit kõrgeid helerohelisi taimekesi täis. Aga see ongi linnavurle potipõllumajandus: meie eellastel ei olnud sellist loori, ja isegi kui oleks, ei saaks ju seda tervele põllule tõmmata.
Teisele kohale asetaksin Euroopa päeva, sest sellega pühitsetakse rahu ja ühtsust. Ukraina sõja puhkedes saime me palju paremini aru, kuivõrd hea asi on rahu ja kui hädasti vajaks Euroopa tõelist ühtsust. Mida praegu tegelikult ju ei ole ja „vanemad vennad" suruvad teistele peale oma otsuseid ja nuhtlevad neid rikkuvaid „väiksemaid vendi", ise omaenda reeglitest igatmoodi mööda hiilides. Minu arvates tähendab ühtne Euroopa erinevate ja erinevateks ka jäävate rahvaste üksmeelsust ja võrdset partnerlust, mitte aga kohustuslikku homogeniseeritud multikultit ja rahvusriike vaenavat macronismi. Aga olla Euroopa Liidus ja NATO-s on Eesti jaoks praegu lausa eksistentsiaalselt tähtis.
Nõukogude Liidu võidupüha ei ole minu jaoks isegi kolmandal kohal mitte. Kasvõi sellepärast, et olen nõukogude aja laps ja 9. maid hakati tähistama alles siis, kui ma olin juba kooli kolmandas klassis, ehk 1965. aastal. Nii Stalini kui ka Hruštšovi ajal oli see tavaline tööpäev, ja alles Brežnev kuulutas selle oma edevuse tõttu ja ka sõja lõppemise 20-aastapäeva puhul pühaks.
Kusjuures Stalin tühistas Ülemnõukogu Presiidiumi kätega 1947. aasta lõpus 9. mai edaspidise tähistamise sellepärast, et nägi sõjasangarist marssal Georgi Žukovi sõjajärgses populaarsuses endale ohtu. Hruštšov aga ei tahtnud tähistada 9. maid seetõttu, et rahvas seostas seda päeva Staliniga. Nii ei tähistatud võidupäeva 17 aastat ja käidi 9. mail tööl, nagu kord ja kohus.
Miks peakski see traditsioon minu peres siis juurduma: mu ema elas üle Leningradi blokaadi ja isa sai raskelt haavata Velikije Luki all, kuid nad külastasid mai alguses isa sõjas langenud koolivendade haudu, aga mitte metallist või kivist puuslikke. Seepärast ei ela ma kunagi kaasa tagalarottidele, kes lähevad nii sõjakaks 9. mail, kuid kelle vanavanemate hauad jäävad isegi sellel päeval hooldamata. Eestis on nõukogude võidupäeva tähistamine hoogustunud proportsionaalselt stalinismi restaureerimisega Venemaal, revanšismi meeleolude kasvu, naaberriikide ründamise ja ennekuulmatu Kremli fašistliku propaganda tagajärjel.
Kõik need aastad osales selles protsessis ja hoogustas seda ka kogu siinne venekeelne meedia ja venelaadsed poliitikud, ning kuidas ka ei püüdnud eesti riik integreerida venekeelset elanikkonda, uuristasid „vene" ajakirjanikud, sovettidest õpetajad ja muud Kremli kõneisikud koostöös Vene saatkonnaga kõik niigi tagasihoidlikud lõimumissaavutused nagu üraskid kuusemetsa. Keskerakond leiutas seniajani töötava parasitaarse keelelis-meelelise kahepaikse süsteemi, mis lubas sellel parteil aastakümneid võimul püsida, Eesti pealinna kurnata ja russifitseerida. Ja võimaldas seda Edgar Savisaare täitumatule poliitehhinokokile kohalike valimiste seadus, mis lubas valida ka elamisloaga Vene kodanikel. Nii et ka Isamaa oskas isamaaga kaubelda, olgu tegemist eestlaste valimisõiguse sel moel ahistamise või raha eest müüdud elamislubadega.
Tähelepanuväärne on see, et ka eesti meedia, mis mängib ilmselgelt reformierakonna poolel, käsitleb oravate koalitsioonipartnerit ehk keskerakonda õrnalt, imiteerides vahetevahel suitsukatteks mingit kriitikat. Meil on tavaks rääkida kahe korruptsioonierakonna liidust, kuid tegemist on sisuliselt kolmikliiduga, sest korruptsionääre saab toetada ainult korruptiivne meedia. Ja üks päris levinud võte on siin infodoseerimine.
Informatsiooni doseerimine ja valikuline avaldamine on valitsusest ära rippuva peavoolumeedia üks ebasündsamaid propagandameetodeid, mis on vahel tõhusamgi, kui oponentide laimamine ja nendele korraldatavad ajujahid.
Kui näiteks Mart Helmele ja Varro Vooglaidile omistati sõnu ja mõtteid, mida nad polnudki väljendanud, ja sellele valele tuginedes viidi läbi tõeline vaimsel terroril põhinev karistusaktsioon, millest võtsid osa ka kõigi EKRE reitingu õõnestamisest huvitatud erakondade poliitikud, siis võimukoalitsiooni liikmete suhtes sellist asja endale ei lubata. Keegi ei küsi otse, miks osaleb tuntud kohtualune valetaja ja jultunud varas EV seaduste vastuvõtmises riigikogus, kuigi selle rahvast mõnitava häbipleki eemaldamine sealt oleks pidanud toimuma juba ammu. Aga kuna tegemist on võimupöördes ja uue koalitsiooni loomises aktiivselt osalenud võtmefiguuriga, siis ju tal on varuks mõned trumbid, mis lubavad ka edaspidi riigikogulase palka saada ja ausatele inimestele näkku irvitada.
Ei arenda peavoolumeedia ka sotside käitumise küsimust, kes nende endi poolt pidevalt musseeritavate ideaalide ja väärtuste kiuste jätkavad Tallinnas keskerakonna ainuvõimul hoidmist selle asemel et nõuda korruptsiooni ohjeldamist linnavalitsemise süsteemis. Nad klammerdusid tuluallika külge ja ajal, kui istungitesaalis hakkavad keskerakondlased opositsiooni saadikute kriitikat kuuldes sumisema, nagu ärritunud herilasepesa, ja kogunisti katkestama sõna võtnud opositsionääre ja vahele segama, kommenteerib sotsist volikogu esimees Jevgeni Ossinovski lõbusalt näiteks Urmas Espenbergi sõnu, mitu korda öeldes, et jumal hoidku, et Espenberg oma „teadmisi" nendega jagaks. Linnavolikogu ongi koht, kus rahva poolt volitatud inimesed kasutavad oma teadmisi selleks, et võetaks vastu õigeid ja ratsionaalseid otsuseid. Ja ei ole eesistuja asi neid naeruvääristada, tema asi on haamriga taguda õigel ajal ja õiges kohas.
Linnavalitsust esindavad ettekandjad tihtipeale ülbitsevad, nähvates vastuste asemel, nagu Kaja Kallas riigikogus. Ja viimati jälle fantaseeriti sellest, kuidas Tallinna linn kliimaturvaliseks teha, asendades kesklinnas autosid jalgratastega, milleks tuleb ju sel juhul kõik tänavad punaseks võõbata, kusjuures linlastelt ei küsitagi. Tänavatel eraldatakse ribad jalgrataste jaoks ja veel eraldi ühistranspordi jaoks, mis praegu liigub keskmise kiirusega 19 kilomeetrit tunnis. Kuna ühistransport liigub mõlemas suunas, siis järelikult veel kaks riba. Mis jääb siis autodele?
Kogu seda rohelist utoopiat pajatatakse tõsise näoga, ja nendele projektidele, mille kohaselt muutuks Eesti pealinn mingiks Vietnami linnaks, kus sajad tuhanded jalgrattad liiguksid igas suunas, nagu õietolmu osakesed Browni liikumise seadusele vastavalt linnaosavalitsuse ees loigus, raisatakse sadu tuhandeid linlaste raha. Arutatakse ka seda, kuidas takistada autode suure hulga sisenemist pealinna Eesti ülejäänutest vähearenenud rajoonidest.
Linnavalitsuse kõrgepalgalised ulmekirjanikud arvavad tõsimeeli, et Tallinna eeskujulik kliima on midagi sellist, mis Vessest ja Rocca al Marest edasi ei levi ja maakate poolt saastatud kuum õhk ka tormituultega sellesse ei imbu. See linnavalitsus ajab tallinlased tagasi Lasnamäe kividžunglite koobastesse, sest vaevalt et prouad, memmed, taadid ja linnapea poolt mainitud Suure Isamaasõja veteranid suudavad mitu kilomeetrit pedaale vändata, kui neid veel rammivad lugematud Keenia rattasprinterid. Tahaks küll näha, kuidas topitakse ühistransporti Yana Toomi ema, kes on volikogu igavene liige. Ja kuidas saaks autopätt Kravtšenko bussi kasutades vastikut meeleavaldajat alla ajada?
See karistamatuse tundest ärapööranud linnavõim oma ööelu nõunike ja sponseeritud lellepoegade ja „vene maailma" MTÜ-dega peaks võimalikult kiiresti lahkuma, muidu muudetaksegi Eesti pealinn pilvelõhkujatega Põhja-Korea külaks, kuhu ei taha tulla isegi elementaarsete mugavustega harjunud turistid Taganrogi linnast. Aasta pärast peab uus riigikogu võtma vastu seaduse, mille kohaselt ka kohalikel valimistel hääletavad selle riigi kodanikud, nagu kõigis normaalsetes riikides, ning viima läbi erakorralised munitsipaalvalimised. Ja siis vaatame, kuidas praegune klikk, kellele annavad oma hääle need, kes hääletavad siin stabiilselt Putini poolt ja kiidavad takka agressiooni, suudaks maha hääletada kõik linnavalitsust eesti keelt kaitsma ja arendama kohustavaid eelnõusid, nagu nad seni on teinud, ja premeerida riigikeelt avalikult saboteerivaid umbkeelseid koolidirektoreid. Ja kuidas oleks siis keskerakonna ja Putini poliitikat aastaid ülistanud Stolitsaga.
Kusjuures see „väljaanne" suutis taas üllatada. Postimees määras oma venekeelse satelliitlehe peatoimetajaks igat masti sovettide asemel üle pika aja elementaarselt eestimeelse toimetaja – Sergei Metlevi, kes astus veel koolipoisina eesti keele kaitseks välja, kutsudes korrale Venemaa suursaadiku. See, mis järgnes kohalikus venekeelses meedias, oli kirjeldamatu: poisile nõuti omakohut ja kremlimeelse Vesti dnja peatoimetaja üllitas iga jumala päev Metlevi aadressil mingi agressiivse paskvilli. Vesti dnja endine peatoimetaja juhib juba aastaid Stolitsat, kus mõni aasta tagasi oli tal jõulude (!) ajal terve leht punane – pronkssõduri pildid, veteranide biograafiad, nende kasuks teostatavad korjandused ja tonnide viisi punaseid nelke.
Ja nüüd kirjutas ja rääkis Stolitsas selle telekommentaator Vitali Belobrovtsev („Hüsteerilisest russofoobiast" 29.04): „…küsige vähegi teadjalt vene inimeselt, kellega assotsieerub tema jaoks Metlev? Õige: Pavlik Morozoviga. Ja selliseid eeskujusid määrivad meile pähe isamaa isad."
Ehk siis eestlastesse ja nende keelesse elementaarselt salliv suhtumine eestlaste enda maal on siis nagu lihase isa reetmine bolševikele. Belobrovtsevi enda poeg, aselinnapea Vadim Belobrovtsev, on muidugi hoopis teine asi: ei andnud oma isa üles eesti natsionalistidele, vaid sokutas parteileheks pilastatud munitsipaallehte ja laseb tal seal oma erakonna poliitilisi oponente materdada selmet rääkida linna kanalisatsiooni probleemidest. Ja paps on muidugi tänulik: 6. mai loos materdab tavakohaselt kõiki teisi erakondi, nimetab eesti poliitikuid „üherakulisteks", „on kategooriliselt nõus" linnavolivolikogu esimehe Jevgeni Ossinovskiga, ülistab linnapead Mihhail Kõlvartit, kes „on saanud 10 korda rohkem hääli kui Reinsalu", (Putini alamate hääli – I.M.), avaldab austust Suure Isamaasõja kangelaste mälestusele jne. Selline tunne, et mittepavlikust poeg pikendas oma keelt veel ka isa keelega, et ülemuste enesehinnangut sügavamalt rahuldada.
Aga maksumaksjate poolt rahastatud keskerakonna propagandalehele sekundeerivad ka eestikeelsed peavoolikud, kellest mitte ükski ei kirjutanud sellest, mida rääkis viimasel Tallinna linnavolikogu istungil Mihhail Kõlvart. Teatati, et volikogu fraktsioonide initsiatiivil oli vastu võetud ühisavaldus 9. mai eel okupatsioonirežiimi kuritegude hukkamõistmiseks, kuid mitte üks piiks ei tulnud sellest, et mitmed linnavolinikud olid pärinud linnapealt, kas ta ise ka ühineb selle avaldusega või vähemalt kas ta jagab selle seisukohti.
Linnapea põikles otsesest vastusest mitu korda kõrvale ja lõpuks luges umbes 10 minutit ette 9. maid ülistavat teksti ning tegi mingit kuldvillakut, pärides, kelle oma see tekst võiks olla. Ning ise ka vastas: Volodõmõr Zelenski oma. Tänu Mart Kallase täpsustavale küsimusele – kui vana avaldus on – said linnavolinikud teada, et ettedeklameeritud avaldus oli tehtud ikka enne Ukraina ründamist.
Aga kui võtta nüüd aluseks Mihhail Kõlvarti meetodit, siis oodanuks järgmisena esinemisi Tallinna volikogu ees, kus tsiteeritaks praeguse linnapea pajatusi našistide laagris, kus Ansipi ja Ilvese pead teibasse aeti, ja ka tollest ajast, kui Kõlvarti auto Tallinnas õhku lendas.
Aga Eesti meedias polnud sellest võidujoovastuse tsirkusest sõnakestki, nagu ka seigast, et Yana Toom väitis telesaates Elo Mõttusele, et Ukrainas toimuvad vägistamised on loogilised ja vältimatud ning tegemist on sõjarelvaga. Sest peavoolumeedial ja aktivistidel on teised sihtmärgid – Helme, Vooglaid, EKRE, kõik konservatiivid. Toomi kannibalistlikke väiteid on aga maha vaikitud ja mitte ükski sallivuslane ei iitsatanudki, peavoolumeediast rääkimata.
Ainult strateegilise kommunikatsiooni ekspert Peeter Tali ütles 6. mai „Terevisioonis": „Selline pehmendamise jutt, et vägistamine on sõjas relv… see on absoluutselt vale ja sõjakuritegude pehmendamine – vägistamine ei ole relv. Vägistamine on sõjakuritegu, siin Yana Toomiga ei saa absoluutselt nõustuda, vaid tuleb teda isegi ERRis korrale kutsuda, et see on sõjakuritegu ja sõjakurjategijate üle tuleb kohut mõista varem või hiljem…".
Eesti peavoolumeedia on samamoodi valskust täis, nagu seda on täis keskerakonna poliitikud ja selle võimu- ja rahaahned liitlased. Ja kestab see juba 30 aastat. Ja Delfi avaldas paar päeva tagasi üleskutse annetada Eestit „vabastanud" sõjaveteranidele koos pangarekvisiitidega.
Meil ei ole usaldusväärset valitsust, ei ole usaldusväärset pealinnavõimu, ei ole usaldusväärset meediat. Seepärast täna, 2022. aasta 9. mail, jälgime me ärevusega teateid Tallinna tänavatelt ja ei ole mitte milleski kindlad.
Omaenda kodus.