Üks päev Pontius Pilaatuse elus

#religioon, #rätipead, #habemikud, #terrorism, #Rooma väärtused, #väljavalitud rahvas, #usupapid, #palvevend, #juutide kuningas, #pühamees, #tõde?, #luul jumalast, #karma, #karjääriotsus, #business as usual

“See mees on süütu,” mõtles Pilaatus ei tea mitmendat korda.

Varahommikul olid juutide usupapid tirinud tema peatuspaiga ette kellegi galilealase, keda nad nimetasid Jeesuseks. See mees oli juutide pühakojas märuli korraldanud. Pilaatusele kanti ette, et galilealase nimi kõlas paljude huulil, ja ta nõustus, et avaliku korra rikkuja tuleb igal juhul kinni võtta. Need kiviajas elavad habemikud olid ettearvamatud.

high-priestsSüdaöö paiku saatis ta pappide palvel välja terve väeosa, et see tüüp suurema kärata arreteerida. Vahistamine päise päeva ajal ja avalikus kohas võinuks kaasa tuua vägivalda ja rahutusi. Pilaatusel oli piisavalt mehi, et iga vastuhakk otsustavalt maha suruda, kuid ta ei pidanud mõistlikuks juute ilmaasjata ärritada. Pühadeaegne Jeruusalemm oli niigi nagu podisev katel, mis võis iga hetk üle keeda.

Tõsi, öise arreteerimisega oli see probleem, kuidas Jeesus pimedast linnast või selle ümbrusest üles leida. Linna oli saabunud tuhandeid inimesi ja paljud pidid peavarju otsima ümberkaudsetest küladest või ööbima lageda taeva all. Õnneks andsid ülempreestrid sõduritele kaasa teejuhi, kellegi Juudase, kes teadis, kus galilealased peatuvad. Sündmuste käik näitas Pilaatuse kaalutluste paikapidavust. Galilealane võeti ilma suurema vastupanuta kinni, tema kaaslased jooksid laiali. Neid ei hakatud püüdma.

Kuid nüüd piisas vaid ühest pilgust, et aru saada – tema ette toodud mees ei olnud mingisugune terrorist. Pilaatus ei olnud halb inimestetundja ja esmamulje pettis teda harva. Trooninõudleja moodi see lihtrahva seast pärit mees küll ei olnud. Pigem üks järjekordne usukuulutaja, kes tänaval uskmatuid Jumala viha ja põrguga hirmutas.

pilatus-christ“Kas sina oled juutide kuningas?” küsis ta hakatuseks. Ülempreestrid olid galilealase kohta väitnud, et mees püüdis ennast poolehoidjate abil kuningaks tõsta.

Vahialune tõstis pilgu ja vastas: “Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?”

Mees vastas häbematult. Pilaatus tundis, kuidas temas kasvas ärritus. Kelleks need juudid teda õige peavad? Kõigepealt olid tema juurde tulnud usupapid jäänud ootama ning lasid ta pretooriumist välja kutsuda, et roojastumist vältida. Väljavalitud rahvas, neil ei sobinud “uskmatute” majja sisse astuda. Ja nüüd hakkas ka kinnipeetav plõksima.

“Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte,” nähvas Pilaatus. “Mis sa oled teinud?”

“Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit,” vastas galilealane.

Nii-nii. “Sina oled siis ikkagi kuningas?”

“Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.”

Taga targemaks. Tõe seest, tõe kohta… On ta oma arust mingi haritud filosoof või? Kirjutada ikka oskab?

Pilaatus ei tundnud usumüütide vastu põrmugi huvi. Kas kreeklaste kombel targutamine maailma asjade üle või vagatsev usukommete täitmine oli aidanud tal provintsi asehalduriks tõusta? Ta kaldus uskuma, et õnn naeratab tegijale mehele, kes enda peale loodab.

“Mis on tõde?” ütles ta õlgu kehitades.

Talle turgatas pähe nutikas mõte.

+ + +

christ-passionPilaatus tundis taas ärritust, kui Jeesus tema juurde tagasi toodi. Ta oli näinud väljapääsu vahialuse saatmises Heroodes Antipase juurde. Jeesus oli galilealane ja seega Galilea nelivürsti võimualune. Heroodes oli pühadeks linna saabunud ja näitles, et on kõva usumees. Pilaatus pani lootuse sellele, et asehalduri heatahtlikust žestist meelitatud Heroodes lahendab ise asja ära. Pilaatusel polnud kohustust Jeesust temale loovutada, vähemalt mitte enne, kui kurjategija väljaandmist ametlikult nõuti. Heroodes polnud seda teinud.

Nüüd aga oli Jeesus tagasi, üll purpurne kuningamantel, milles ta nägi eriti groteskne välja. “Sul oli kindlasti väga lõbus,” mõtles Pilaatus Heroodest silmas pidades.

Kuid see vana rebane oli ta läbi näinud ja kinnipeetava viisakalt tagasi saatnud.

Niisiis pidi ta ise selle probleemiga edasi tegelema. Ausalt öeldes oleks ta parema meelega oma alalises residentsis Kaisareas meretuult ja tsivilisatsiooni hüvesid nautinud. Jeruusalemm mõjus iga kord nii vaenuliku ja barbaarsena.

+ + +

Jesus-and-Pilate“No vaadake seda inimest!” ütles Pilaatus, kui Jeesus nende ette toodi. Ta oli käskinud galilealast piitsutada – rohkem küll juudi pappide rõõmuks ja nende verejanu kustutamiseks kui lootuses kriminaal­menetluse tarvis uut infot hankida. See mees ei olnud mässaja ega terrorist, selles oli ta täiesti kindel.

Sõdurid olid omal tahumatul moel vahialusega pisut müranud. Galilealase pähe oli vajutatud okaskroon. Õlgadele asetatud purpurmantel varjas veriseid piitsavorpe seljal ja külgedel. Juutide “kuningas” pakkus tõesti haletsusväärset vaatepilti.

“Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?” küsis Pilaatus.

Tal olid kongis mõned kinninabitud terroristid, kes ei tahtnud kuidagi mõista, et Pax Romana’le polnud alternatiivi. Need põmmpead olid rahuvastastes kuritegudes juba süüdi mõistetud ja ootasid surmaotsuse täideviimist. Nende seas oli keegi “pühasõdalane” Barabas, tegelikult lihtlabane bandiit ja mõrtsukas. Ja kujutage ette, kogu see juutide jõuk eesotsas pappidega pistis kisama: “Ei, mitte teda, vaid Barabas!”

Kõlasid ka hüüded: “Löö risti! Löö risti!” See käis Jeesuse kohta.

Muide, Barabase õige nimi oli Jeesus. Niisiis seisis Pilaatuse ees kaks Jeesust ning ta pidi nende vahel valima. Pilaatus kirus ennast, et tema väike kavalus oli läbi kukkunud ja tal tuli vastutahtsi vabaks lasta mees, kes oli röövel ja mõrtsukas. Pilaatus oli asehaldurina neli aastat seda provintsi juhtinud ja ikka ei osanud ta nende rätipeade meeleolusid õigesti hinnata.

Lähenes keskpäev. Terve hommikupooliku oli ta selle asjaga tegelenud. Ta oleks võinud nendele vagatsevatele klounidele järgi anda ja langetada neile meelepärase otsuse. Galilealase elu polnud midagi väärt. Mees oleks võinud olla palju alandlikum ning teada oma kohta. See oli tema viga, et ta hakkas juba Galileas ja nüüd ka Jeruusalemmas laia lehte mängima. Tema surm ei oleks kellelegi korda läinud. Ta polnud Rooma kodanik ning tema saatuse kohta poleks küsimusi esitatud.

Kuid Pilaatuses oli tärganud hasart ning ta otsustas Kaifasele ja tema äiale, vanale ülempreestrile Hannasele, kes oli paljude jaoks tegelik autoriteet, mitte kinkida lihtsat võitu. Asehaldurina ei saanud ta jätta muljet, et kamp habetunud usumehi võib iga kell tema uksele koputada ja mõnele haledale vennikesele surmanuhtlust nõuda. Lapski sai aru, et see Galilea palvevend käis neile kõvasti närvidele ja nad tahtsid temast hirmsasti lahti saada. Roomlaste abiga.

“Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!” pakkus ta.

Aga seda neetud kometit etendatigi varahommikust saadik tema õuel just selle pärast, et nad ise ei saanud galilealast surma mõista – täpsemalt, surmaotsust omavoliliselt täide viia. Vähemalt mitte senikaua, kuni Pilaatus linnas viibis ja Rooma seaduste täitmise järele valvas. Inimõigusi ei tohtinud rikkuda.

“Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.”

Ah või jumala pojaks. Nüüd nad ütlesid välja selle, miks nad tolle Jeesuse peale kauna kandsid. Neil oli isekeskis mingi probleem oma usuraamatute tõlgendamisega ja nad soovisid temalt lihtsalt “eksegeetilist otsust”. Et nende “seadus” saaks täidetud.

Pilaatus otsustas veel kord vahialust küsitleda. Äkki ta ongi päris ehtne pühamees, nagu temast räägiti? Selge see, et usk kammis need habemikud peast täiesti segi, aga samas polnud tark ühtegi võimalust välistada. Pilaatus oli veendunud, et mingisugune kõrgem jõud on siiski olemas.

pilatus-christ2Galilealane aga vaikis. Tõepoolest, juutide upsakusel polnud otsa ega äärt, olid nad siis Galileast või Jeruusalemmast, ja kandsid nad siis kalleid ja pehmeid rõivaid või olid pandud ahelatesse.

“Kas sa ei räägi minuga?” küsis Pilaatus häält kõrgendades. “Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?”

Ristilöömine oli kahtlemata jõhker, kuid efektiivne karistusviis. Näiteks pärast edukalt maha surutud ülestõusu manitses miilide pikkune ristide allee metsikuid barbareid austama roomalikke väärtusi. Ristilöödutel oli piisavalt aega – vahel koguni päevi –, et janu ja piina kannatades ning surma oodates oma mittenõustumise tagajärgede üle järele mõelda.

Vahialune avas oma suu.

“Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte,” ütles ta.

Galilealane rääkis vaikselt, olles nähtavasti üsna kurnatud. Aga viis, kuidas ta neid sõnu ütles, ajas Pilaatusele judinad peale.

Pontius Pilaatus ei olnud kaugeltki arg mees. Alistatud territooriumeid ei saanud juhtida õrna südame ja pehme käega. Pilaatus võis vajaduse korral anda kõhklematult käsu jõudu kasutada, isegi tappa. Karmavõlg teda ei morjendanud. Vastutava riigiametnikuna lähtus ta lihtsast põhimõttest: terroristidega läbirääkimisi ei peeta. Kui vaja, tuleb nad kas või peldikus kasti lüüa.

Aga see inimene tema ees ei olnud terrorist. Oli ta jumalamees? Kas ta ise võttis oma usuluulusid tõsiselt? Igatahes kõneles see galilealane nii, nagu ei keegi teine. Ta kõneles meelevallaga. Vahest oli parem lasta tal oma teed minna.

Täis otsustavust läks Pilaatus tagasi pappide jõugu juurde ja ütles neile, et laseb selle galilealase vabaks. Kerigu nad kõik põrgusse.

“Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.”

Pilaatusele tõusis veri pähe. Ta suutis end vaevu talitseda. Need habemikud usupapid ähvardasid teda suisa avalikult. Mõistagi oleks isehakanud trooninõudleja vabaks laskmine olnud märk ebalojaalsusest keisrile. Pilaatusel polnud mingit tahtmist hakata võitlema kaebuste ja süüdistusega, nagu oleks ta oma ametiülesandeid hooletult täitnud ja terroriste kergekäeliselt vabadusse lasknud. Kuigi tõtt-öelda oli ta Barabase puhul just seda teinud.

Kavalad usupapid olid ta kahvlisse võtnud.

Mõte, et Tiberius Caesar avab isiklikult tema toimiku ja hakkab laekunud kaebusi läbi vaatama, pani tal kõhus keerama. Oli teada, et see raugastunud umbusklik türann soosis öördamist, mistõttu salakaebuste arv oli märgatavalt tõusnud. Senaatorid, patriitsid, kõrged riigiametnikud – mitte keegi ei võinud end kindlalt tunda. Riigiasjadest eemale tõmbunud ja poistepilastamisele andunud keiser rappis oma Capri villas igaüht, kes talle meele järgi ei olnud või kes halval momendil tema silma alla sattus. Jutud vana kiimas soku häbi- ja hirmutegudest ulatusid isegi kaugesse Orienti.

Aga tema, Pontius Pilaatus, Judea provintsi prokuraator, oli lugupeetud mees, Caesaris amicus. Keisri sõber. Vähemalt senikaua, kuni Caesar suvatses tema suhtes lahkust ja soosingut üles näidata ja kuni tal jätkus Roomas mõjukaid sõpru. Nagu julgeolekuülem Seianus. Pilaatusel ja ta lähikondlastel ei olnud millestki puudust. Iga kohalik, kes temalt midagi tõsisemat soovis, pidi pappi välja köhima. Ja mitte vähe. Isegi kui Judea oli Egiptusega võrreldes armetu kolgas, oli saatus teda selle tulusa ja prestiižika ametiga õnnistanud. Miks ta pidi oma õnne ära narrima?

Pilaatus käskis nüüd galilealase kohtukotta viia ja istus ise kohtunikuistmele. Oli juba keskpäev. Ilm kiskus pilviseks.

Ta andis märku, et talle toodaks veega täidetud kauss.

“Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” küsis ta leebelt.

Ülempreestrid vastasid kooris, nagu oleksid seda lauset palju kordi kodus harjutanud: “Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.”

Oh neid silmakirjatsejaid. Pilaatusel ei jäänud märkamata, kuidas üks rätipea andis vargsi rahvahulgale märku ja taas hakkas kostma hõikeid: “Vii ära, vii ära, löö ta risti!”

“See mees on süütu,” mõtles Pilaatus, heites veel kord pilgu Jeesusele.

Ibis in crucem. Sa lähed ristile,” lausus ta kuuldavalt ja kastis sõrmed vette.

Pilatus-washing-hands+ + +

PS. Väikese rahulduse ta sel päeval ikkagi sai. Kui galilealase pea kohale kinnitati tahvlike tema süütegu selgitava tekstiga “IESVS NAZARENVS REX IVDÆORVM”, hakkasid usupapid ärritunult seletama, et see polevat poliitiliselt korrektne, vaid õigem oleks öelda: “Ta ütles: olen juutide kuningas”.

Quod scripsi, scripsi,” vastas Pilaatus ladina keeles nii ametlikult, kui vähegi oskas. Mitte ükski täpp ega kriips ei pidanud tahvlilt kaduma. Nii palju oli Rooma impeeriumil küll leegione, et kirjapandud sõna püsima jääks, põletatagu seejuures kasvõi terve Judea provints ühes nende usukojaga maani maha.

Jesus-and-Pilatus2+ + +

PPS. Kui galilealane ja teised surmamõistetud ära viidi, meenus Pilaatusele, et talle oli toodud sõnum. Ta rullis kirja lahti ja nägi, et see oli tema naiselt, kes oli koos temaga Kaisareast Jeruusalemma tulnud.

Kirjas seisis: “Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!”

Tõusis tuul. Kurjakuulutav pilvemassiiv kattis lõunas juba kogu taeva. Pimedus laskus aegamisi linnale kuni kella kolmeni pärast lõunat.

crucifixion-of-jesus

Avaldatud esmalt 28. märtsil 2013 veebiajakirjas Meie Kirik, illustratsioonideks on kaadrid filmist “The Passion of the Christ” (2004).

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Veiko Vihuri
Veiko Vihuri on EELK vaimulik ja teoloog ning Objektiivi kolumnist.