Kirjanik Ülo Mattheus kirjutab Sirbis, et postmodernism on suure hilinemisega Eestisse jõudnud ja uued väärtused on devalveerinud rahvusriigi idee. Euroopa rahvusriiki ei usu, migratsioonis ohtu ei näe ja abielu pühaks ei pea. Nüüd aga ollakse jõudnud olukorda, kus tuleb küsida, kas minna samas väärtussüsteemis edasi või tõmbuda tagasi rahvusriigi barrikaadide vahele.
Eesti teelahkmel: kas meil on oma tee?
"Eesti on võtnud hoiaku integreeruda Euroopa väärtussüsteemiga, ent tänased arengud näitavad, et ühel hetkel tuleb vastata ka küsimusele, mis saab, kui see väärtussüsteem enam ei toimi või see kukub kokku? Kas meil on mingi oma tee ja oma nägemus?" küsib Mattheus ja lisab, et ajal, kui multi-kulti pehmest versioonist on saanud hardcore koos massilise sisserände ja selle kaasnevate ohtudega, tuleb ühel hetkel paratamatult küsida, kas minna samas väärtussüsteemis edasi või tõmbuda tagasi rahvusriigi barrikaadide vahele.
"Võiks öelda, et postmodernism on suure hilinemisega nüüd ka Eestisse jõudnud ja uute väärtuste tulekuga devalveerinud eelmised, sh rahvusriigi idee," kirjeldab Mattheus olukorda. "Euroopalikus väärtussüsteemis rahvusriik enam ei kanna, migratsioon pole oht, abielu mehe ja naise vahel pole püha ja katse seda põhiseadusesse raiuda on kui surija sihitu käeviibutus tühjusesse. Ühes sellega võib öelda, et konservatiivne rahvuslus Eestis on jõudnud oma piirile."
Moslemite massiline sisseränne teeb lõimumise võimatuks
"Kindel on see, et lõimumine nii massiivse sisserände korral pole enam võimalik. Senised kogemused islami kogukondadega on näidanud, et lõppkokkuvõttes ei juhtu seda kunagi, vaid Euroopa on sunnitud pigem tegema omapoolseid järeleandmisi – keelustama kristliku sümboolika kasutamise koolides, andma mošeedele suuremaid õigusi jne," jätkab Mattheus.
"Sama protsessi jätkudes tähendab see ühiskonna polariseerumist, erinevate kultuuride vastandumist ja vastastikust vägivalda. Tulevikunägemustes juba viirastub ka uus reconquista ja massilised vägivallapuhangud sisserännanute vastu. Rääkimata Euroopa pinnale kandunud terrorismipuhanguist, mille panevad toime siin "integreerunud" eurooplased ise."
Väärtuste hajumisel kaob ka suund
Mattheuse sõnul on narr vaadata, kuidas üks tõsiseltvõetavusele pretendeeriv riik nagu Eesti ei oma tegelikult omaenda poliitikat ja pendeldab siia-sinna koos muu maailma tõmblustega.
"Suurte ideede puudumine, sh rahvusriigi idee devalveerumine, parem- ja vasakskaala hägustumine ja erakondade ideoloogiliste piiride ähmastumine on paratamatult kaasa toonud selle, et ideed ja ideoloogiad on asendunud kemplemisega vähemtähtsate küsimuste üle ja selgelt pragmaatiliste sihtidega," nendib Mattheus ja lisab, et väärtuste hajumise üks vältimatuid tulemusi on see, et kaob ka suund, kuhu liikuda. Kindel on vaid see, et sihitult Euroopa tõmbetuultes kõlkudes ja omaenda väärtusi ja eesmärke selgelt sõnastamata ei ole võimalik kuhugi jõuda ning ühiskonna arenguvõime pidurdub üha enam.
Konsolideerivate ideede puudumisel ei tule head valitsust
Artikli lõpuosas tõdeb Ülo Mattheus, et sellises olukorras pole loota ka head valitsust:
"Olen üpriski pessimistlik selles osas, et me võiksime mingis lähemas tulevikus saada hea valitsuse, sest ühiskonnas lihtsalt puuduvad praegu konsolideerivad ideed ning väärtuste (või ka devalveerunud väärtuste) paljususes satume me väga kergesti erinevale poolele rindejoont ja ühise vankri vedamise asemel kisume seda erinevas suunas. Heade valitsuste aeg näib olevat möödas. Ka see on üks postmodernismiajastu tõelusi."
Sirbis ilmunud artiklit saab lugeda siin.