Unistus Eestist kui õiglusriigist

Rääkides sellest, millist Eestit me tahame, on väga oluline teha vahet õigusriigi ja õiglusriigi põhimõtetel ning seada neist esmaseks ideaaliks just õiglusriiklus, mis seob kehtiva õiguse kõrgemate moraalsete põhimõtetega, selgitab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Millist Eestit ma tahaksin? Sellele küsimusele saab vastata väga erinevatest vaatepunktidest ja seda tulekski teha, et visandada ja selgitada seda ideaali, millele vastavat ühiskonda tahaksime oma isamaal näha. Sest ilma selge nägemuseta ideaalist ei ole ka eesmärki, mille poole püüelda ning mille elluviimiseks sobivaid vahendeid otsida. Seega püüan alljärgnevalt vastata küsimusele “Millist Eestit ma tahan?” ühest spetsiifilisest vaatevinklist, selgitades, et tahaksin Eestit, mis oleks mitte õigusriik, vaid õiglusriik.

Kui õigusriigis peaks kõik asjad olema täpselt riiklikult kehtestatud õigusega reguleeritud ning kõik sammud tuleks teha ranges kooskõlas seadustega paika pandud regulatsiooniga, käsitledes riiklikult kehtestatud õigust kõrgeima käitumisjuhisena, siis õiglusriigis peaks valitsema ennekõike õiglus, mitte õigus.

Esiteks tähendaks õiglusriigi põhimõttest juhindumine seda, et õiguse kehtestamisel tuleks alati teadlikult ja hoolikalt lähtuda õigluse põhimõttest, hinnates ja kaaludes iga võimaliku seadusesätte puhul, kas see vastab õigluse ideaalile või mitte. Iga õigusakt omab autoriteeti üksnes niivõrd, kui see vastab õigluse ideaalile ja toetab seda. Seadusandja jaoks tähendab see vajadust mõista, et seadustega ei või ta kehtestada ükskõik mida, vaid üksnes seda, mis on õiglane. Selline seadusandja näeb end üksnes ühise hüve teenistuses oleva kõrgemate seaduste vahendaja ja täpsustajana, mitte kogu võimu ja õiguse allikana.

Õiglusriigis peaks valitsema õiglus inimeste mõistuses ja südames, mis omakorda tähendaks, et inimesed käituvad õiglaselt mitte riiklikult kehtestatud seaduste sunnil ja karistuse ähvardusel, vaid vabatahtlikult ja hinges juurdunud harjumuse toel.

Teiseks tähendaks õiglusriigi põhimõttest juhindumine seda, et üleüldse ei ole nii palju avaliku võimu poolt kehtestatud seaduseid tarvis. Õiglusriigis peaks valitsema õiglus inimeste mõistuses ja südames, mis omakorda tähendaks, et inimesed käituvad õiglaselt mitte riiklikult kehtestatud seaduste sunnil ja karistuse ähvardusel, vaid vabatahtlikult ja hinges juurdunud harjumuse toel, lähtudes oma otsustes ja tegudes sellest, mille nad on tundnud ära õige, ilusa ja heana.

Platon kirjutas juba ligikaudu kaks ja pool tuhat aastat tagasi, et teatud mõttes on riiklikult kehtestatud seadused sarnased ravimitele. Ta selgitas, et kui inimene kasutab palju ravimeid, annab see tunnistust tema viletsast tervisest. Just samuti on lood ühiskonnaga, kus on tarvis väga palju seaduseid – see annab tunnistust, et ühiskond on haige, kõlbeliselt haige, kuna inimesed ei suuda käituda õiglaselt ilma, et neid peaks selleks keeldude ja käskudega karistuse ähvardusel sundima.

Inimesed, kelle hinges valitseb õiglus, ei vaja seaduseid, ütleb Platon, sest olles mõistusega ära tundnud selle, mis on tõeliselt ilus, õige ja hea, rakendavad nad oma tahte selle poole pürgimiseks, ilma et selleks oleks tarvis välise sunni jõudu. Samal ajal need, kelle hinges valitseb mitte voorus, vaid pahe, ei ole nii või teisiti suutelised seaduseid järgima, kuna nende tahe on liialt nõrk, et vältida himude orjusse langemist.

Nendes mõtetes on sügav tõde. Näeme ju praeguse aja Lääne ühiskonnas toimuvat analüüsides igal sammul, kuidas inimeste sisemiste piirangute taandumise tõttu rakendatakse igal sammul üha enam väliseid piiranguid. Püüdke näiteks Tallinna vanalinna tänavatel või mõnes kaubanduskeskuses kõndida nii, et te ei viibiks ühegi valvekaamera vaateväljas. Ainuüksi asjaolu, et kanname kaasa mobiiltelefone, annab avalikule võimule täieliku ülevaate sellest, kus me mingil ajahetkel viibime, kellega suhtleme jne.

Paraku on aga keeldude, käskude, karistuste ja totaalse jälgimisega ohjatud ning sellisena totalitaarse ühiskonna kujunemine kõike muud kui üllatav, olgugi, et see toimub liberalismi õilsate loosungite kattevarjus. Kui kasvatame relativistliku ideoloogia vaimus üles terved põlvkonnad inimesi, kellele on pidevalt nii meelelahutustööstuse, meedia kui ka haridussüsteemi läbi sisendatud, et kõik on suhteline, et moraalset tõde pole olemas, et igaüks otsustab ise, mis on hea ja kuri ning et keegi ei tohi kellelegi “oma tõde” peale suruda, justkui tõde oleks pelgalt subjektiivne maitseeelistus, siis pole sugugi üllatav, kui ennekõike oma saamahimu rahuldamisele orienteeritud masside ohjamiseks kehtestatakse aina rohkem regulatsioone, mida püütakse tagada üha ulatuslikuma jälgimissüsteemi sisseseadmise ja aina rangemate karistuste ähvardusega.

Paraku on võimatu eitada, et meie ühiskond liigub just sellises suunas, tehes seda paradoksaalselt vabaduse loosungi all. Tulles aga tagasi küsimuse juurde sellest, millist Eestit me tahame ning püüdes visandada teed, mida mööda võiksime liikuda õiglusriigi poole, võib öelda, et selleks on tarvis tõsist – väga tõsist – maailmavaatelist muutust.

See muutus peab algama tõdemusest – ja ehituma sellele tõdemusele –, et eksisteerib tõde, ka moraalne tõde hea ja kurja, õige ja vale näol, mida inimene on mõistusliku olendina võimeline mõistma ning tahtelise olendina suuteline oma otsustes ja tegudes järgima. Selleks ongi inimesel südametunnistus, et mõista oma südamesse kirjutatud loomulike moraalsete seaduste põhiprintsiipe ja neid konkreetsetes olukordades rakendada, et käituda eetiliselt.

Õiglus tähendab inimese mõistuses, südames ja tahtes juurdunud harjumust ehk voorust anda igaühele seda, mida ta väärib, ning mitte võtta või nõuda enesele rohkem, kui inimene ise väärib.

Sellele tõdemusele kui vundamendile peaks rajanema kogu ühiskondlik kord, mis peaks toetama mitte vabadust teha ükskõik mida, vaid soosima inimeste pürgimist selle poole, mis on ilus, õige ja hea. Seda pürgimust peaks toetama nii kodus kui ka koolis ning läbivalt kogu ühiskonnas, nähes südametunnistuse formeerimist läbi õigluse vooruse kultiveerimise inimeste hinges kasvatuse ja hariduse esmase funktsioonina, ilma milleta on õiglane ühiskond võimatu, sõltumata sellest, kui palju seadusi, määrusi, korraldusi või direktiive kehtima pannakse.

Tõsi, inimesed ei ole täiuslikult mõistuslikud olendid ega tee alati seda, mida nad on õige ja heana ära tundnud, sest nende tahe ei ole paheliste kalduvuste ohjamiseks piisavalt tugev. Seepärast on ühiskonnas seadusi vaja, et need suunaks inimesi nende vabadust austades ja seda toetades hüve poole ka siis, kui nad ei ole suutelised ise mõistuspäraselt käituma. Selliselt mõistetud riik toetaks tõelist inimlikku vabadust, aidates inimestel elada mitte loomade sarnaselt oma sisemistest tungidest ja välistest impulssidest tõmmatud-tõugatud elu, vaid tõeliselt inimlikku, mõistuspärast elu ehk elu kooskõlas oma inimliku loomusega, mis juhindub kõrgetest ideaalidest ja pürgib nende teostamise poole, nähes just selles, mitte oma himude rahuldamises, õnnelikuks saamise teed. Ent kindlasti ei saa seadused olla õiglusriigis inimeste käitumise suunamisel esmatähtsaks jõuks.

Kuid mis on õiglus? Sellele küsimusele vastamine vääriks eraldi käsitlust, ent siin kohal piisab tõdemusest, et kindlasti pole see mingi hoomamatu ja laialivalguv kategooria. Nagu Aristoteles selgitas enam kui 2300 aastat tagasi, tähendab õiglus inimese mõistuses, südames ja tahtes juurdunud harjumust ehk voorust anda igaühele seda, mida ta väärib, ning mitte võtta või nõuda enesele rohkem, kui inimene ise väärib. Ainuüksi selle tunnistamine, et kõigil inimestel on “oma osa”, mida nad väärivad, eeldab teiste inimeste väärikuse ja õiguste tunnustamist, nende kohtlemist mitte lihtsalt asjade, vaid isikutena. Selle elementaarse tõdemuse juurdumine inimeste hinges ja selle avaldumine ühiskondlikes suhetes (nii õiguslikes suhetes kui ka mujal) muudaks ühiskonda tundmatuseni – eriti, kui see kasvaks käsikäes ja põimuks kristlikus vaimus armastuse ja halastuse voorustega, mis suunavad isikliku ohvri hinnaga abikätt ulatama ka neile, kes seda oma käitumise poolest ehk ei väärikski.

Mida ebaõiglasemaks ühiskond muutub, seda enam aktualiseerub ka tõdemus, et õiglus on inimese jaoks alati kõrgem orientiir kui õigus.

Seevastu kõikvõimalikud nägemused, nagu tähendaks õiglane ühiskond peaasjalikult seda, et riik peab neilt, kel on rohkem, vara ära võtma ja jagama selle ümber neile, kel on vähem, on väärastunud ega vii meid õiglusest valitsetud riigile sammugi lähemale. Vastupidi, sellise moondunud õiglusekäsitluste kehtestamine süvendab õigluse defitsiiti ning sillutab teed ühiskonnale, mis on sügavalt ebaõiglane ja sellisena ka ebainimlik.

Mida ebaõiglasemaks ühiskond muutub, seda enam aktualiseerub ka tõdemus, et õiglus on inimese jaoks alati kõrgem orientiir kui õigus, mis omakorda tähendab, et kui seadused on raskelt ebaõiglased, siis neid mitte üksi ei pea järgima, vaid ei tohigi järgida. Õiglusriigis peaks inimesed olema sellest kohustusest teadlikud ning ka valmis sellest lähtuma, isegi kui sellega kaasnevad tõsised isiklikud ohvrid, alates ebamugavustest, karjäärivõimaluste sulgumisest ja töökoha kaotusest kuni oma elu kaotamiseni. Selline valmidus iseloomustaks inimest, kes elab õiglusega tõeliselt intiimses suhtes. Just selliseid inimesi imetleme kangelastena, kuna neist kiirgab vooruse sisemine ilu. Ja just sellistest inimestest moodustub õiglane ühiskond.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TÖÖ JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiivi missioon saaks edasi kesta!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning seitsme lapse isa.