Kolumnist Jonathon van Maren kirjutab, et ÜRO naistevastase vägivalla eriraportööri poolt koostatud raport kinnitab seda, mille eest paljud kriitikud on juba ammu hoiatanud: et eksisteerib ühtne rahvusvaheline püüdlus kustutada naisi ja tüdrukuid ning et sooline düsfooria on "sotsiaalselt nakkav".
Raporti pealkirjaga "Soopõhine vägivald naiste ja tüdrukute vastu: uued horisondid ja esilekerkivad probleemid: naiste ja tüdrukute vastase vägivalla eriraportööri raport" koostas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroos töötav Reem Alsalem ning ta hoiatab selles, et transideoloogia on muutunud ohuks naistele.
Alsalemi raport on hämmastav, arvestades, et see tuleb ÜRO büroost. Näiteks hoiatab ta, et transideoloogia tagajärjeks on naiste "kustutamine":
Hiljuti on esile kerkinud ühtne rahvusvaheline püüdlus ühendamaks mehe ja naise määratlust lahti nende bioloogilisest soost ning kustutada "naiste" õiguslik kategooria. Sellised püüdlused on õõnestanud meeste ja naiste vahelise reaalse võrdsuse saavutamist. Naistele keelatakse seega nende õiguspärane tunnustus eraldiseisva kategooriana seaduse ja ühiskonna silmis. See on "sunniviisilise kaasamise" vorm, mis tugineb eeldusel, et naised on piisavalt lahked, et ohverdada nende endi tunnustus ja kaitse teiste nimel.
See, oma rohkes sõnastuses, on täpselt see, mida transideoloogia kriitikud on juba aastaid rääkinud. Lisaks mõistab ta hukka naistele omaste terminite eemaldamist keelest. See on sama, millest ma olen siin juba terve kümnendi kirjutanud:
Naiste allasurumine keeles ja seadustes leiab aset mitmel kujul. Näiteks asendades soospetsiifilist keelt neutraalse keelega, tõlgendades soospetsiifilist keelt, et viidata sooidentiteedile, mitte aga bioloogilisele soole. Samuti viidates naistele dehumaniseerivate, bioloogiale taandavate terminitega nagu "sünnitavad isikud", "menstrueerijad/veritsejad" või "vagiina omajad" kellel on "esiaugud". Sellist raamistamist saadab mehe ja naise vahelise erinevuse kirjeldamine "bioloogilise essentsialismina" ja "patriarhaalsete struktuuride sisemise väljendusena", mitte aga materiaalse reaalsusena, millele surutakse peale rõhuvad soonormid ja stereotüübid.
Võtke arvesse, et seda lõiku ei kirjutanud mõni konservatiivne kommentaator või sookriitiline feminist. Selle kirjutas ühe ÜRO büroo juhataja. Tegelikult kasutab Alsalem samuti fraase, mis viitavad soovimatusele tunnustada "transsoolisi identiteete". Ühes kohas viitab ta "pingutusele anda tunnustust meestele, kes määratlevad end naiste või tüdrukutena", vältides seejuures teadlikult heakskiidetud ideoloogilist keelt, mis nimetaks neid "transsoolisteks naisteks" või "transsoolisteks tüdrukuteks". Järgnevatel lehekülgedel kritiseerib ta valitsusi selle eest, et nad ei kogu soospetsiifilisi andmeid ning kritiseerib ühtlasi ka pornotööstust, mõistes hukka "pornograafia süsteemi, mis pakub vaatamiseks vägivaldseid ja dehumaniseerivaid kujutisi naistest".
Alsalemi raport on nagu transagenda selge tagasilükkamine. Ta väidab, et sooline düsfooria on "sotsiaalselt nakkav". Ta kiidab Ühendkuningriigi ülemkohtu otsust, mille kohaselt viitab naise juriidiline definitsioon tema bioloogilisele soole, lisades, et "see kaitseb naisi ja tüdrukuid selgelt eristatava kategooria all".
Ühes kohas viitab ta koguni "laste sotsiaalse ja meditsiinilise soovahetuse kahjulikele tagajärgedele". Selles plahvatuslikus osas lükkab ta peaaegu täielikult tagasi "soorolli kinnitava ravi". Toon selle järgnevalt täies mahus ära:
Samuti esineb märkimisväärset koosmõju niinimetatud soodüsfooria või soolise ebakõla ja autismispektri häire diagnooside vahel. Uuringud viitavad sellele, et lastel ja noorukitel, kellel on autismispektri häire diagnoos, on kolm korda suurem tõenäosus saada soodüsfooria või kehadüsfooria diagnoos võrreldes nendega, kellel sellist diagnoosi ei ole – eriti puudutab see tüdrukuid. Nad on eriti haavatavad ühiskondlikult levivate stereotüüpide suhtes, mida nad võivad kasutada toimetuleku strateegiana. Nii võib neil tekkida oht võtta ekslikult omaks need stereotüübid oma põhiolemusena, samal ajal kogedes võõrandumist oma bioloogilisest soost keha suhtes.
Laste, sealhulgas tüdrukute, sotsiaalse ja meditsiinilise soovahetuse pikaajalised ja kahjulikud tagajärjed on üha rohkem dokumenteeritud. Need hõlmavad järgmist: psühholoogilise rahutuse püsimine või süvenemine; püsiv rahulolematus oma kehaga; viljatus, varajane menopausi algus ja suurenenud risk osteoporoosiks; seksuaalfunktsiooni häired; ning rinna mastektoomia puhul rinnaga toitmise võime kaotus (kui tuua vaid mõned näited).
See on õigustatult viinud selleni, et mitmed riigid – näiteks Brasiilia, Madalmaad ja Ühendkuningriik – on muutnud oma suunda ja piiranud laste juurdepääsu puberteediblokaatoritele, vastassoo hormoonidele ning sooliste ja reproduktiivorganitega seotud operatsioonidele.
Lastele selliste protseduuride lubamine rikub mitte ainult nende õigust turvalisusele, kaitsele ja vabadusele vägivallast, vaid eirab ka nende inimõigust kõrgeimatele tervise standarditele ning läheb vastuollu nende parimate huvidega. Lapsed ei ole ka võimelised andma teadlikku nõusolekut selliste protseduuride läbiviimiseks. Juhtudel, kus sellised protseduurid on põhjustanud tõsist ja eluaegset kahju, oleks nõusolek tähenduseta nii täiskasvanute kui laste puhul.
Võtkem arvesse, et Alsalem väidab ilma igasuguste mööndusteta, et soo kinnitamisele suunatud ravi kahjustab lapsi, kuna see „rikub nende õigust turvalisusele, kaitstusele ja vabadusele vägivallast." Ta soovitab ÜRO liikmesriikidel keelustada alla 18-aastastele suunatud transsoolised protseduurid ja sotsiaalse soovahetuse. See ei ole mitte ainult transsoolise ideoloogia hukkamõist, vaid ka kinnitus kõigile nendele väidetele, mida selle ideoloogia vastased on viimase kümnendi jooksul esitanud.
Ta toetab ka naistele mõeldud ruumide piiramist vaid bioloogilistele naistele ning hoiatab, et transaktivistid on oma rünnakutes naiste vastu, kes nendega ei nõustu, õõnestanud sõnavabadust ja uskumuse vabadust.
See raport võib osutuda murdepunktiks rahvusvahelises arutelus transsoolise agenda üle. See on kindlasti eitav vastus suurele osale sellest, mida ÜRO aktivistid on viimase kümne aasta jooksul püüdnud saavutada – ja see on erakordselt julgustav.
Artikkel ilmus algselt lehel LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher