Möödunud nädalal otsustas president Alar Karis jätta välja kuulutamata riigikogu poolt 9. aprillil vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse. Presidendi otsus on igati põhjendatud, sest kaalul on demokraatlik õigusriik ja vaba ühiskond, leiab vaimulik ja teoloog Veiko Vihuri.
President leidis, et vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. „Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada," märkis president. „Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega.
Kaalul on demokraatlik õigusriik
Kuigi Eestis on üsna palju neid inimesi, kes leiavad, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik kui (nende arvates) Kremli käepikendus ja „vene värk" tuleks üldse kinni panna, on praegu kaalul küsimus, kas Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik, nagu deklareerib põhiseadus.
Demokraatlikus õigusriigis ei saa kedagi igaks juhuks kinni panna või vajaduse korral mõnd organisatsiooni sundlõpetada. Kui põhiseadus näeb ette muu hulgas usu- ja ühinemisvabaduse, siis ei saa selle järgimine olla valikuline.
Millegipärast on tekkinud arusaam, et kui teatud kaaskodanikud on meie meelest kahtlased ja võivad kujutada ohtu, peaks Riik (suure algustähega) nad paika panema. Seda võis näha juba koroonaajal, kui kõlas nõudlikke hääli, et süstimata inimesed tuleks isoleerida ja neid peaks survestama senikaua, kuni nad lasevad süsti ära teha ning muutuvad seeläbi lojaalseks ja ohutuks. Leidus koguni neid, kelle arvates oleks tulnud läbi viia sunniviisilist süstimist. Kehalise puutumatuse põhiõiguse eiramist õigustati potentsiaalse ohuga: kuna sina oled minu arvates oht, siis peab riik sinuga tegelema.
Niinimetatud vene kirikuga on sarnane lugu. On välja ilmunud hulk inimesi, kes arvavad teadvat, mida selle liikmed peavad tegema. Nende seas on poliitikuid, ajakirjanikke ja teisi. Näiteks Postimehe 24. aprilli juhtkirjast võib lugeda: „Postimees on seisukohal, et terroristliku Moskva patriarhaadiga sideme katkestamine on igati kasulik EKÕK koguduste liikmete hingeõnnistusele. Nende usutunnistust ei ähvarda miski, administratiivselt saab edasi tegutseda autokefaalse (iseseisva) kirikuna või ajaloolise emakiriku ja Konstantinoopoli patriarhi alluvuses."
Esiteks – isegi mitte riigikogu ei ole kuulutanud Moskva patriarhaati terroristlikuks organisatsiooniks, see on teadlikult laimav retoorika. Teiseks – kust teab üks ilmalik ajaleht, mis tuleb kasuks usklike hingeõndsusele? Kolmandaks – mis õigus on Postimehel õigeusklikele dikteerida, millises kanoonilises alluvuses nad peaksid tegutsema?
On küsitud, kas me peaksime siis tunnustama näiteks islamiterroristide usu- ja ühinemisvabadust. Muidugi mitte. Nende kohta on paragrahvid juba olemas, ja ka president juhib tähelepanu asjaolule, et meil kehtib karistusseadustik. Kui mõne usulise ühenduse juhid või liikmed hakkavad toime panema keelatud tegusid, saab neid juba kehtiva õiguse alusel vastutusele võtta.
Veel heitis president seadusele ette ebaselgust: „Ühingu või erakonna keelamiseks ei saa piisata üldsõnaliselt määratletud „juhindumisest" mingi välismaise isiku järgi. Niisugusel keelul oleks juba oma ebaselguse tõttu demokraatlikusse ühiskonda sobimatu heidutav mõju."
Mõelgem, mis juhtub, kui riigivõimu saab näiliselt legaalselt hakata kasutama võimulolijate silmis mitte ainult ebasobivate usuliste ühenduste, vaid ka konkureerivate erakondade keelustamiseks, põhendades seda represseeritavate väidetava juhindumisega julgeolekuohuks peetavatest välismaistest isikutest. Nii jõutakse üsna kiiresti üheparteisüsteemini, kus kõik teised maailmavaatelised ühendused on keelatud. Paljud meist on sellises ühiskonnas elanud.
Kuid lisaks sellele vajab rõhutamist veel üks aspekt. Demokraatlikul õigusriigil ega üldse kellelgi ei ole õigust kirjutada usulisele ühendusele ette, millises usulis-kiriklikus formaadis ta tohib tegutseda – välja arvatud selle ühenduse enda liikmed. Valitsus ei saa öelda, et Eesti õigeusklikud peavad kuuluma Konstantinoopoli või Moskva või Jeruusalemma patriarhaadi alla. See puudutab usu- ja ühinemisvabaduse tuuma – usklikud koonduvad vastavalt oma usulistele veendumustele usuliseks ühenduseks ja otsustavad, millises vormis nad tahavad tegutseda.
Kaalul on vaba ühiskonna kestmine
Me teame, et võimulolijad ei taha lasta ühelgi kriisil lihtsalt raisku minna, vaid kasutavad üles kerkinud probleeme ära oma režiimi kindlustamiseks. See toimub ilmselgelt Euroopa Liidu tasandil, kuid samuti meie liiduvabariigis.
Täiesti märkamatult on Eestist kujunenud Suure Venna laadne jälgimis- ja kontrolliühiskond, kus isegi peaminister väidetavalt ei tea, kuidas on paika saanud üleriigiline kaamerate võrgustik, mis pildistavad kodanike liikumist autodega. Seda põhjendatakse turvalisusega ja vajadusega vähendada liiklussurmasid.
Koroonaajal töötati välja protseduurid ja elektroonilised lahendused nagu digitaalne tõend, mis – jällegi turvalisusele apelleerides – aitasid valitsusel kehtestada inimeste üle ulatuslikku kontrolli ja piirata põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi.
Ukraina sõda on põhjustanud mure julgeoleku pärast ning andnud võimulolijatele ettekäände ühelt poolt ühiskonna täiendavaks maksustamiseks ning teisalt meelsusvabaduse piiramiseks. Selle üheks osaks on ka õigeusukiriku ümber toimuv. On äärmiselt alarmeeriv, kui valitsus tembeldab õiguskuulekalt tegutsenud kiriku ilma igasuguste tõenditeta julgeolekuohuks ja asub seda likvideerima.
Autoritaarsed režiimid ei saa välja kujuneneda ilma laiema avalikkuse toetuseta, vähemalt algfaasis. Kui ärahirmutatud avalikkus on nõus, et valitsus võib julgeoleku tagamiseks ja ohu tõrjumiseks tarvitusele võtta mistahes, s.t ka ebaproportsionaalseid meetmeid (nagu koroonaajal nägime), siis võib kindel olla, et nii demokraatia kui õigusriigiga on asi ühel pool. Seetõttu on eluliselt tähtis, et me kodanikena seisaksime nii enda kui teiste elementaarsete õiguste ja vabaduste eest – ka usu- ja ühinemisvabaduse küsimuses.