Viimastel aastatel on Eesti kooli üritatud tuua täiesti uut õpikäsitust, mille vajadust püütakse õigustada eriti tehnoloogia vallas toimunud muutustega. Uuendajad ei mõista, et õpetamine on valdavalt pedagoogilis-psühholoogiline protsess, kirjutab pedagoog-metoodik Peep Leppik.
Viimastel aastatel on Eestis hakatud üha rohkem rääkima uuest või ka muudetud õpikäsitusest, ehkki vaba arutelu selle üle puudub (teatud põhjustel) täielikult. Analüüs lubab siiski uudsuseihaluse põhjustena koolis tuua välja järgmist.
Laieneb ideoloogiline lähenemine (ka meie lähimineviku) koolile ja seal toimunusse (näiteks kõike nõukogude ajal eesti koolis tehtut on peetud valeks). Tegelikult tehti nõukogude perioodil (eriti minister F. Eiseni ajal) didaktika (õpetamisteooria) arengus Eesti rahvusliku kooli traditsioonide toel tõsiseid edusamme ja oldi kursis didaktika arengusuundadega Lääneski. Viga on üldse kõike Läänest tulevat õigeks-arukaks pidada – hindamine vajab asjatundjat.
Õpetajate (ja üldsusegi) üha kesisemad teadmised pedagoogika ajaloost ja reformpedagoogika rollist didaktika arengule (alates 19. sajandi lõpust). Sel ajal prooviti läbi kõige fantastilisemad variandid seoses õpetamisega (ka hindamise vallas!). Jäid õpetamise üldpõhimõtted – a) lähtumine iga õpilase (psüühilisest) isikupärast ja sellega arvestamine, b) õpilase vajadus osaleda ise (vaimselt) õpiprotsessis ja c) tema sotsiaalse aktiivsuse rakendamine tähtsus.
Pedagoogilise psühholoogia kõrvale heitmine ja lihtsa tajumise tähtsustamine. Kuigi fundamentaaluuringud kognitiivses psühholoogias (1950.–1980. aastad) andsid õppimise ja õpetamise olulise lähtealuse – omandamisel on määravad postpertseptiivsed protsessid lühimälu perioodil. Moodsuse tuhinas on paljudest koolidest välja heidetud ka pedagoogika (normid töös laste-alaealistega) ise. Ehkki õpetajaharidus peaks andma vastavad teadmised ja ka veendumuse.
Ideoloogiate ja poliitikute-ametnike üha suurenev sekkumine kooliellu. See algas Rootsis 1960ndate algul sotsiaaldemokraatlike põhimõtete viimisega laste kasvatusse ja kooli, mille kiitsid heaks (!) isegi rootsi kasvatusteadlased. Kui hakkasid selguma "tulemused", siis ei mindud tagasi looduspäraste (teaduslike) meetodite juurde, vaid hakati "vigade parandamiseks" rajama nn tugistruktuure, mida meiegi (vaese riigina) oleme hakanud ülejõukäivalt jäljendama.
Õpetajaskonna intellektuaalse taseme oluline langus Eestis mittevastava palga tõttu viimastel aastakümnetel. Keerukat õpetajatööd iseloomustab ju kõrge isereguleeruvuse aste, millega ei tulda toime ja nii võtamegi pimesi üle nn innovaatilisi (aga teaduskaugeid) meetodeid-võtteid, mis viinud allakäigule.
Tehnoloogia (üle)tähtsustamine ja inimmõtlemise alahindamine viimastel aastakümnetel, mis viib algoritmilise mõtlemiseni ka koolis. Inimlik mõtlemine areneb lapse vahetus aktiivses kontaktis maailmaga (loodus, mäng ja töö koos teiste lastega, ka lugemine). Virtuaalmaailm surmab lapse mõtlemise arengu.
Arengupsühholoogia kui teaduse kõrvale heitmine ei võimalda selgelt eristada suuri erinevusi arendamisel-kasvatamisel vanuse- ja/või kooliastmete vahel; "uued" üldseisukohad (arvamised) on eksitavad, mitte probleeme lahendavad.
Teatud põhjustel ingliskeelsest maailmast eeskujude otsimine viib meid (on viinudki) ohtlikult eemale usaldusväärsetest rahvuslikest traditsioonidest, sest tegemist on ju erinevate kultuuridega. Võttes üle USA avalike koolide tavasid ja "unustades" samas sealsed nõudlikud-kallid erakoolid, mis on eliidi sepikoda, tähendaks meie väikeriigi haridussüsteemi hukku. Peterburi foorumil käesoleva aasta 1. juunil selgitas taolisi probleeme Georgetowni ülikooli professor Angela E. Stent.
Heaoluühiskondade lõtvus ja hedonismilembus on (eriti Eesti meedia abil) jõudnud ka meie peredesse ning elulaadigi – tahame kõike just staaritsemisega saavutada, vähese pingutusega, tõsiseid raskusi ületamata. See on jõudnud kooli – hoiame lapsi tööst ja raskustest eemal (ärge andke isegi kodutöid!). Aga areng toimub vaid raskusi ja vastuolusid ületades – läbi protsesside.
Kommertslik võimalus teenida projektidega (näiliselt) originaalsete ja/või innovaatiliste meetodite "rakendamisega" lisaraha (tihti ametnike toel) mängib teatud osa inimeste juures, kes keerulist ja rutiinset õpetajatööd ise ei valdagi. Ja PISA-testide tulemuste müstifitseerimine – need näitavad vähe koolis õpitavat.
* * *
Lähtudes eriti eelnevast on Eesti kooli viimastel aastatel üritatud tuua täiesti uut õpikäsitust, mille vajadust püütakse keerulises sõnastuses (demagoogiliselt) õigustada maailmas toimunud muutustega, eriti tehnoloogia vallas. Uuendajad ei mõista, et õpetamine on valdavalt pedagoogilis-psühholoogiline protsess. Et inimese loomus psüühilise olendina ei muutu ajas ja ruumis pikema aja jooksul, siis on didaktika ise kujunenud sadade ja isegi tuhandete aastatega – varem empiiriliselt, viimasel ajal üha enam psühholoogiateadusele toetuvalt. Muutuda saavad vaid kasutatavad didaktilised vahendid. Mis on siis õpikäsituses "uut"?
Last on hakatud pidama isiksuseks, lausa täiskasvanuga võrdseks, koos vastava käitumisega – laps otsustab alati ise (nii tulebki õpetamise asemele aja viitmine). See on vastuolus looduspäraste lapse arengu astmetega ja arengu kriitiliste perioodidega, mida J. Piaget' poolt ja hiljem Harvardis uuritud. Last arendades, kasvatades ja õpetades võib temast tõesti kujuneda isiksus. Küll on iga laps oma isikupäraga, millest õpetamisel eriti tähtsad tema psüühilised iseärasused.
Eelnevalt toodud põhjustel laieneb argielus üha enam induktiivne mõtlemine (ka lähenemine) kasvõi lapse arengule, kus tähtsustatakse üksik- ja/või isegi erandjuhtumeid. Riigi koolipoliitika saab olla teaduslik-üldistav ja peaks lähtuma (nagu inimese puhul ikka) normaaljaotuskõvera seaduspärasustest.
Lapsepõlv on looduse poolt määratud ettevalmistuseks tulevaseks eluks. Nii on aja jooksul didaktikas kasvanud välja õppe-kasvatustöö eesmärgid. Kuna inimene mõtlejaks ei sünni, siis on kooli üks olulisemaid ülesandeid mõtleva inimese arendamine. Et mõtlemise aluseks on meie mälus (keele semantika toel) olevad teadmised-faktid, siis peaks õpetaja valdama nende omandamise aluseid ja neid õpetamisel ka kasutama (vastavalt kognitiivsele psühholoogiale).
Reformpedagoogika aeg on umbes saja aasta jooksul toonud kooli ka muid lapsi arendada üritavaid eesmärke (sotsiaalsed oskused, tundmuste arendamine, valmisolek praktiliseks eluks jne). Selle ühekülgsuse-laialivalguvusega on aga kaasnenud negatiivne mõju akadeemilisele küljele. Näiteks Waldorf-koolidest tulevad tundmuste osas "koolitatud" inimesed, kuid viletsamate teadmistega.
Levinud on ekslik väide, et tänapäeval pole vaja püsimällu enam niipalju salvestada kui varem – kõik on kättesaadav, näiteks nutivahenditega. Just 21. sajandil olgu kooli ülesanne mõtleva ja aruka inimese kujundamine, kes ise suudaks leida tohutust infohulgast (kus palju rämpsu) väärtuslikku-vajalikku.
Kumab läbi ka soov muuta kool õnnelike inimeste kohaks, kus saadakse vaid positiivseid emotsioone. Ürgsed emotsioonid (loomadelgi) toimivad vaid vastanditena – et olla rõõmus ja õnnelik peab inimene saama olla ka murelik ja õnnetu – seda kindlustab tegelik elu. Kõrvaldades õppetööst raskused ja isegi võimaluse ebaõnnestuda, kasvatame ju õnnetuid ja elukaugeid inimesi.
Isegi lapsega pahandamine (ebameeldivuse tekitamine) tähendab õpetamisel-kasvatamisel just teadusest lähtumist! Seosed neuronite vahel kujunevad teatavast kordamise tulemusena. Lubades lapsel korduvalt rikkuda korda, segada teisi, mitte töötada, ülbitseda, varastada jne tähendab ka vastavat "kasvatust". Karistamine aitab neid "halbu" seoseid vältida. See ongi kasvatus psühholoogia (!) vaatevinklist. Alg- ja keskastmegi õpilane ei suuda ise veel mõtestada oma tegevuse-käitumise sisu, sel ajal kujundagem eelkõige tingitud reflekse!
* * *
Kokkuvõtvalt – meil ei ole õigust end eelnevatest põlvkondadest targemaks pidada. Juhan Torgi testide kordaminegi Tartu Ülikoolis näitas, et tänased lapsed ei ole arukamad omaaegsetest eesti külalastest. Järjepidevus ja eelkäijate tegevuse mõtestamine võib meid (analüüsile toetudes) aidata ning edasi viia, arvestada ka muutunud tingimusi. Lapse arengu (ja arendamise) aluseks on läbi aegade looduspärasuse põhimõte ja tänapäeval – toetumine just teadusuuringutele.