Viimastel aastatel nii eestlaste kui ka teiste rahvaste seas levinud vabatahtlik enesekiibistamine on sügavalt juurdunud orjameelsuse kõnekas ilming ning ühtlasi lakmuspaber, mis näitab, et pinnas on soodne digitaalse düstoopia rajamiseks mitte kuigi kauges tulevikus, leiab Martin Vaher.
Mäletan, et nende 15 aasta jooksul, mil ma olen inimesi nii eraviisiliselt kui ka avalikult läbi sotsiaalmeedia hoiatanud, et me jõuame oma tsivilisatsiooniga peagi düstoopilisse ajajärku, mil inimesi hakatakse kiibistama nagu koduloomi, on mind valdavalt vaadatud, nagu kannaksin peas fooliummütsi. Hullunud vandenõuteoreetiku kuulsusest hoolimata olen aga siiski kõigi nende aastate vältel endale kindlaks jäänud – ning nagu välja tuleb, siis täie õigusega, sest inimeste kiibistamisest ongi nüüdseks saanud kurb reaalsus ning seda ka meie kodumaal.
Esimene pioneer
Teadaolevalt esimene isik, kelle kehasse paigaldati kirurgiliselt ränikiip, oli Briti teadlane Kevin Warwick, Readingi Ülikooli küberneetika professor, kes lasi selle protseduuri läbi viia juba 24. augustil 1998, et uurida arvutite poolt kontrollitavate intelligentsete hoonete juhtimist. Tema kiip saatis välja unikaalset tuvastussignaali, mida arvuti oli suuteline ära tundma ning selle alusel käitama erinevaid elektroonilisi seadmeid nagu näiteks ruumivalgusti, ukselukk või lift.
Professor Warwick ütles, et ränikiibi siirdamine on elektroonilise märgistamise ultimatiivne vorm ning on palju püsivam ja turvalisem kui kiipkaardi kaasas kandmine:
„Selle tehnoloogia potentsiaal on tohutu. On täiesti võimalik asendada implantaadi abil juurdepääsukaarti või pangakaarti. Implantaadi kaotamise või röövimise oht on väga väikene. Implantaat võib kanda tohutul hulgal andmeid indiviidi kohta, nagu näiteks riiklikku kindlustusnumbrit või veregruppi. Ühtlasi on neid andmeid võimalik vajadusel uuendada ja täiendada. Kiip võib sisaldada informatsiooni kõiksugu meditsiiniliste probleemide, kvalifikatsioonide, süüdimõistmiste ning isegi liiklustrahvide kohta. See muudaks valetamise või sellise informatsiooni varjamise keeruliseks."
Inimese naha alla siirdatud kiip vabastaks inimesed autovõtmete kaasas kandmise vajadusest ning muudaks sõidukid turvalisemateks ning selle abil oleks samuti võimalik osta rongipileteid. Samuti võimaldaks see paljudel organisatsioonidel inimesi jälitada:
„Kiibistatud inimeste tööle saabumist ja töölt lahkumist on võimalik automaatselt registreerida. Kuid see kõik meenutab juba Suurt Venda. Inimesel ei pruugi olla isegi võimalik enam tualetis käia, ilma et masin sellest teaks."
Uue vapra maailma pioneerid Eestis
Kirjeldatud reaalsus jõudiski viimaks siia 2015. aastal, mil uue vapra maailma pioneerid end ka Eestis kiibistada lasid: üks esimesi kiibikandjaid Eesti oli Ahhaa teaduskeskuse giid Ivo Uibo, kes lasi endale kiibi parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele paigaldada 20. septembril 2015 ning kommenteeris seda järgnevalt: „Midagi samalaadset on paigaldatud ilmselt loomadele, aga mitte päris needsamad." Ivo Uibo käis enda kiibistamisest rääkimas ka telesaates Hommik Anuga, kus ka Anu Välba tabavalt nentis, et Ivo tegi endaga midagi nii erilist, mida peale tema on Eestis julgenud teha vaid üks inimene „ja kõik Eesti koduloomad." Kui Anu küsis aga sellise suhteliselt kardinaalse otsuste tagamaade kohta, siis sellele aga läbimõeldut ja argumenteeritud vastust ei järgnenud:
Anu: „Miks seda siis käe sisse oli vaja panna, et uksi saaks avada?"
Ivo: „Mõned kiibid kadusid ära vahepeal ja tundus lihtsalt lahe idee… põhiliselt fun."
Anu: „No Ivo, kui palju sa tegelikult oled valmis oma keha niimoodi teaduslikeks katseteks kasutada laskma?"
Ivo: „Ma arvan, et päris palju. Tuleb võtta elu nagu on, tuleb hoida positiivne suhtumine ja mitte midagi karta, sest…"
Sellise sammu ainus õigustus, mis tundub mingil määral põhjendatud, puudutab pidevat jälgimise all olemist. „Ja kõik sellised jälgimised, mida inimesed kardavad… nii või naa on kõik juba jälgimise all," rääkis Ivo Anule ning selgitas Õhtulehele antud intervjuus, et hirmu Suure Venna ees tal pole: „Ärge tehke nalja. Kas teil telefon on? Kui jah, siis olete suurema valve all kui mina oma kiibiga."
Iseenesest on see väide küll suuresti tõene, kuid ei teeni minu hinnangul siiski piisava õigustusena, et niigi täbarat olukorda veel halvemaks muuta. Lisaks on telefonist väga lihtne loobuda, samas kui kiibi eemaldamine on oluliselt keerulisem, nõudes juba kirurgilist sekkumist.
Ohtlikud asjad
Ivo käe sisse paigaldatud kiip pärines ettevõttelt Dangerous Things (Ohtlikud Asjad), mille peakontor asub Seattle'i linnas USAs ning mis pakub erinevaid biohäkkimistooteid, millede hulka kuuluvad siis ka need samad raadiosagedustuvastuskiibid ehk lühidalt RFID-kiibid. Ettevõtte asutaja Amal Graafstra on ka üks enesekiibistamise pioneere, kes lasi endale mugavusest ajendatuna kiibi naha alla paigaldada juba 2005. aastal. Kui uudis sellest tema sõbra kaudu internetis levima hakkas, tõi see endaga kaas plahvatusliku huvi nii selle protseduuri kui ka tema isiku vastu. Kuigi üldsuse algne entusiasm aja jooksul vaibus, kerkis samas vaikselt esile pühendunud hobistide liikumine, kes omal käel biohäkkimisega tegelema hakkasid – kuigi sageli mitte just kuigi õnnestunult ja turvaliselt. Amal mõistis, et selle liikumise esile kerkimise tõttu on turule tekkinud uus nišš, mida ta suudaks edukalt täita – nii otsustaski ta 2013. aastal luua oma biohäkkimistooteid pakkuva ettevõtte, mille toodangut nüüd ka esimesed eesrindlikud eestlased endas kannavad.
Amal on veendunud, et sellised biohäkkimistehnoloogiad ehk inimeste ja tehnoloogia vahelised integreeritud liidesed saavad olema paratamatult meie tulevik:
„Ma näen, et inimeste augmenteerimine minimaalsete protseduuride abil on meie tulevik. Me oleme tööriistu kasutav liik ning kui meie tööriistad muutuvad väiksemaks, võimekamaks ja arenenumaks, siis saavad need viimaks olema meie sees… nii see lihtsalt läheb."
Kiibistamise teine laine Eestis
21. mail 2017 avaldas ajakirjanik Denes Kattago Õhtulehes ülevaateloo kiibistamisest Eestis, milles esitab küsimuse: „kas see on ohtlik või mitte?" Seega oli kõigest mõne aastaga saanud pelgalt kurioosumist laiem ühiskondliku arutelu teema. Artikli ilmumise ajaks oli jõudnud ennast kiibistada juba viis ettevõtte Mainor Ülemiste töötajat ning 10 inimest oli veel ootejärjekorras. Mainor Ülemiste turundusjuht Liis Tippel selgitas, et nad on „innustanud ka teisi tehnoloogialinnaku ettevõtteid arendama kiipidele uusi ja põnevaid teenuseid", mida nad saaksid juba „2017. aasta teises pooles kogu linnakus kasutada."
Mainor Ülemiste (juhtiv)töötajate kiibistamist kajastas 2017. aasta 18. aprillil ka Ringvaade, mille käigus reporter Jüri Muttika endale samuti kiibi paigaldada lasi.
„Terminaatorid ja RoboCopid olid ainult filmides küborgid, aga tänapäeval on tehnika niipalju arenenud, et igasugused inimesed peavad endale tehnoloogilisi vidinaid hakkama naha alla toppima. Ma olen üks esimesi, keda Eestis kiibistatakse nagu kasse või koeri. Tõele au andes ei ole ma selles omapärases inimkiibistamise eksperimendis ainus katsejänes. Selles pilootprojektis osaleb vabatahtlikkuse printsiibil terve Mainor Ülemiste City juhtivkoosseis."
Üheks kiibikandjaks on ka Mainor Ülemiste AS müügidirektor Teet Raudsepp. Muttika küsimusele, kui kaua ta enne mõtles, kui ta endale kiibi paigaldada lasi, vastas Raudsepp, et ta pikalt ei mõelnud:
„Eks mina natukene see algataja olin. Mul oli võimalus Rootsis näha seda Epitsentri (Epicentre) nimelises innovatsioonimajas, kus juba mitmed-mitmed inimesed olid selle endale pannud. Ja siis sealt see idee tekkiski, et paneme endale ka."
Mainor Ülemiste AS juhatuse esimees Margus Nõlvak põhjendas enda kiibistada laskmist eelkõige mugavusega:
„Kui sul on päevas hästi palju teenuseid, mida saad sellega tarbida, siis see on mõttekas. Kui sa hommikul lähed ühte ruumi, kus sul on vaja seda valget kaarti kasutada ja õhtul tuled välja, siis ei ole võib-olla mõtet, aga kui sul on päeva jooksul kümneid kordi, kus sul on vaja seda kaarti näidata, siis see on lihtsalt mugav."
„Nojaa, kui suured ülemused juba kiibistatud on, siis ei jää ka väiksematel ülemustel muud üle kui tehnoloogilise tiigriga kaasa hüpata," resümeerib Muttika ning jätkab omapoolsete tähelepanekutega:
„Muide, ega see kiip käe sees ise tööle ei hakka: iga ukse avamise või muu loa peab vastav ametimees vastavasse süsteemi sisestama. Tahtmatult hakkab tunduma, et kui enne teenisid masinad inimesi, hakkab aeg varsti pöörama selliseks, et inimesed hakkavad masinaid teenima. Hetkeolukorda hinnates tundub õnneks, et kätte on jõudnud masinate ja inimeste sümbioos."
Nädal aega tagasi avaldati Delfis ja Postimehes lugu, kuidas käesoleva aasta 10. oktoobril alustati Ülemiste Citys ka Tele2 töötajate kiibistamist. Teiste seas said endale kiibid ka Tele2 Eesti tegevjuht Chris Robbins ja Tele2 müügijuht Siim Lääts. Kuigi Siim mõtiskles enne kiibistamist veel selle üle, kas teda hakatakse jälgima või mitte, leidis ta siiski, et tal pole nagunii midagi varjata – pärast protseduuri soovitas ta seda aga ka kõigile teistele.
Kui aga vastselt kiibistatud tegevjuht Chris esmakordselt kiibiga ukse avas, saatsid seda tegu (ilmselt alluvate) juubeldushõiked ja aplaus. Enda kiibistamist põhjendas ka Chris standardse mugavusargumendiga:
„kiibi paigaldamine on muidugi vabatahtlik, aga lubasin enne teisi töötajaid enda peal testi ära teha. Midagi karta pole, pigem läheb elu mugavamaks ja seda muret pole enam kunagi, et uksekaart maha ununeks."
Ülemiste linnakus on praeguseks kiibistatud juba kolme nimeka ettevõtte töötajaid ning Mainor Ülemiste AS juhatuse esimehe Margus Nõlvaku sõnul on lisaks temale nüüdseks kiibistatud ka pool tema meeskonnast. Samuti pakuvad nad nüüd kiibistamist oma klientidele ka teenusena:
„See teeb tööelu tõepoolest väga palju mugavamaks, seetõttu pakume seda ka oma klientidele teenusena. Ootame pikisilmi, et tehnoloogiaettevõtted, aga miks mitte ka meie linnaku värskeim liituja Tele2 arendaks tehnoloogiat edasi ja saaksime kiipidele uusi mugavusteenuseid juurde."
Tulevikku vaadates leiab Nõlvak aga, et „tehnoloogiliselt võiks ju sarnast kiipi koostöös finantsasutustega kasutada pangakaardina või koostöös riigiga suisa ID-kaardina." Tõesti Orwelli vääriline mõte.
Kiipide valmistajaks on ka seekord ettevõte Dangerous Things, kuid algne raadiosagedustuvastuse tehnoloogia, mida kasutati Ivo Uibo kiibis, on nüüdseks asendatud lähiväljatehnoloogiaga, mida kasutatakse ka bussikaartides ning pangakaartides viipemaksete tegemiseks. Ettevõtte kodulehel on kasutajaid samas hoiatatud selle eest, et kiipide kasutamine toimub vaid nende endi riskil, kuna kiibid pole läbinud ühtegi riiklikult tunnustatud testi ega saanud ühtegi sertifikaati.
Kiibistamine Rootsis ja USAs
Eesti kõrval on üks eesrindlikumaid riike kiibistamise vallas Rootsi ning erilist tähelepanu on pälvinud sealne Epitsentri nimeline kontorihoone Stockholmi südalinnas, kust ka eestlased selle tehnoloogia siia toomiseks esmase impulsi said. Seal on töötajad lasknud ennast kiibistada juba vähemalt 2015. aasta algusest, nagu raporteeris BBC korrespondent Rory Cellan-Jones, kes ka ennast reportaaži käigus kiibistada lasi. Ta uuris Epitsentri kiibistamisprogrammi juhi Hannes Sjobladi käest, kas inimesed tõesti soovivad luua tehnoloogiaga niivõrd intiimset suhet:
„Me suhtleme nagunii juba kogu aeg tehnoloogiaga. Tänapäeval on see aga natukene kohmakas – me vajame pin-koode ja salasõnu. Kas see poleks mitte lihtsam kõigest käepuudutusega? See on tõesti intuitiivne. Kui meil õnnestub inimestele näidata, et see ei ole tegelikult üldse nii keeruline ning see muudab meie elu lihtsamaks, siis võtavad inimesed selle tööriista meeleldi omaks."
Samas ei jaganud kõik kontori töötajad Hannese entusiasmi selle elu lihtsustava tulevikutehnoloogia suhtes. Kui BBC korrespondent küsis ühelt töötajalt, kas ta oleks samuti huvitatud enda kiibistamisest, kostus resoluutseks vastuseks: „Mitte mingil juhul."
Hannes selgitas veel, et temal ja Rootsi biohäkkimise rühmitusel on lisaks elu mugavamaks muutmisele veel teinegi eesmärk – nimelt soovivad nad inimesi ette valmistada selleks, kui teised meid viimaks kiibistada soovivad:
„Me soovime mõista seda tehnoloogiat enne kui suurettevõtted ja valitsus meid kiibistada tahavad – maksuameti, Google või Facebooki kiibiga. Ma usun, et see päev võib tulla ning siis on meiesugustel biohäkkeritel piisavalt kogemust ja teadmisi, et nende sellist ettepanekut küsimärgi all seada."
Selline düstoopiline tulevik ei pruugigi aga enam nii kaugel olla – käesoleva aasta seisuga on ennast kiibistada lasknud juba umbes 3000 rootslast. Ettevõtted on asunud selleks puhuks korraldama koguni kiibistamispidusid ning kiibistamishuvilisi leiab ta peamiselt läbi sotsiaalmeedia ja Rootsi häkkerikogukonnast. Hannes Sjoblad põhjendab sellist massikiibistamist järgnevalt:
„Eesmärgiks on muutuda kogukonnaks, mis on ka põhjuseks, miks me end koos kiibistada laseme. See on inimesi ühendav kogemus ning inimesed hakkavad endale esitama küsimusi selle kohta, mida tähendab olla inimene ja masin. Uudishimu on üks suuremaid inimesi edasi viivaid jõude – ma tahan lihtsalt näha, mida ma selle tehnoloogiaga teha saan."
Ühtlasi väljendas Hannes usku, et „me jõuame 1000 kiibikandjani ja seejärel 10 000ni. Ma olen veendunud, et see tehnoloogia on siin selleks, et jääda ning me ei leia peagi enam, et kiibi käe sees kandmine oleks sugugi veider":
„Ma usun, et me alles avastame selle tehnoloogia võimalusi. Aset on leidmas 'asjade interneti' plahvatuslik kasv – mind hakkavad kõikjal ümbritsema andurid, mis võimaldavad registreerida minu tegevust. Mõned inimesed on sellest kõigest kohkunud. Nad leiavad, et see on täielik hullumeelsus ning nad tunnevad sügavat ebamugavust selle suhtes, kuhu tehnoloogia on meid viimas ning me peaksime inimeste selliste tunnetega arvestama."
Hannes on küll arvamusel, et kiibistamine ei ole enamikele inimestele veel vastuvõetav, kuid on teisalt veendumusel, et ühiskond on valmis vähemalt selle teemaliseks aruteluks ning loodab, et sellised kiibistamispeod aitavad ergutada mõttevahetust meie võimaliku tuleviku üle küborgidena:
„See on fun, huvitav vestlusteema. See algatab huvitava arutelu selle üle, mida üldse tähendab inimeseks olemine. Need kiibid ei ole vaid uste avamiseks. Aastate eest kartsid inimesed vaktsineerimist, kuid nüüd tundub täiesti normaalne, et meisse rakke süstitakse – see on üks biohäkkimise varajasi vorme. Me oleme kiibistanud loomi 20 aastat, nüüd on kätte jõudnud inimeste kord."
Sarnane kiibistamine on Rootsi otsesel eeskujul aset leidnud ka USA osariigi Wisconsini tehnoloogiaettevõttes Three Square Market, kus käesoleva aasta viimastel andmetel on ennast kiibistanud juba 80 töötajat ehk ligikaudu kolmandik kogu ettevõtte personalist. Lisaks USAs toodetavatele kiipidele valmistab Massachusettsi ettevõte MC10 ka BioStampi nimelisi digitaalseid tätoveeringuid, mis koguvad andmeid kehanäitajate kohta, mida on võimalik hiljem üles laadida ning USA ettevõte Proteus on välja töötanud anduriga tableti, mis mõõdab alla neelates koostöös nahaplaastriga mitmeid kehafunktsioone.
California Ülikooli rahvatervise teaduse dotsent Nick Anderson on aga seejuures mures kiibile talletatud informatsiooni (nt meditsiiniandmete) privaatsuse ja turvalisuse pärast, kuna keegi võib teoreetiliselt kasvõi bussipeatuses vastava lugejaga kiibis sisalduvatele delikaatsetele isikuandmetele ligi pääseda.
Samale riskile juhib tähelepanu ka Rootsi mikrobioloog Ben Libberton, kes töötab Lundi mainekas MAX IV laboris: „Hetkel on implantaatidesse salvestatud ja nende kaudu jagatav andmehulk väikene, kuid tõenäoliselt see aja jooksul suureneb." Tõeline küsimus seisneb tema arvates selles, milliseid andmeid kogutakse ning kes neid jagab, sest „mida rohkem andmeid ühte kohta kokku koondatakse, nagu see kiipide puhul võib juhtuda, seda suurem on võimalik risk meie jaoks." Oma kodumaal esile kerkinud kiibistamise fenomeni selgitada püüdes leiab Ben, et „Rootsis tunnevad inimesed end tehnoloogiaga väga mugavalt, mistõttu on siin uuele tehnoloogiale vähem vastuseisu kui enamikes teistes kohtades."
Poolt ja vastu
Kiibistamise apologeetide üheks peamiseks argumendiks on, et me oleme nagunii juba pideva jälgimise all, seega pole justkui vahet, kas me kanname naha all veel ka elu mugavaks tegevat kiipi või mitte. Lisaks eelkõnelejatele on sellist seisukohta väljendanud ka Tiigrihüppe asutaja Linnar Viik, kes leiab, et inimeste valmisolek end püsivalt personaalsete tehnoloogiatega siduda on juba ületanud esmased hirmud ja kultuurilised valuläved:
„Niigi on enamik meist juba aastaid pidevalt terve ööpäeva internetiga seotud mobiilseadme kaudu. Pelga RFID või analoogilise tehnoloogiaga kiibi implanteerimine on kindlasti hetkel moeteema, kuid pigem üleminev nähtus juba aasta-paari perspektiivis. Biomeetrilised tuvastusmeetodid suudavad juba praegu enamiku implantaatkiipide ülesandeid täita ning seda kiibist oluliselt mugavamalt. Lähiaastate kontekstis on inimese ja personaaltehnoloogia kiire arenguga kaasnev ning senisele kogemusele tuginedes pigem emotsionaalne kui ratsionaalne debatt aga paratamatu."
IT-arendusjuht Birgy Lorenz, kes kaitses TLÜs doktorikraadi digitaalse ohutuse alal, pidas inimeste kiibistamist aga esmalt aprillinaljaks:
„Kindlasti on ka teisi lahendusi, mis toimivad sama hästi nagu nutiseadme, käekella, prillide või sõrmuse sisse analoogse võimaluse loomine, et ei peaks inimest selle protsessi käigus vigastama. Seepärast tundub veider, et […] peaks kasutama mingit kiipi, kui lahenduse võiks hoopis leida näotuvastuse või muude biomeetriliste parameetrite kasutamisega?"
Ühtlasi näeb Lorenz kiibistamisega seoses mitmeid tõsiseid probleeme ning leiab, et kiibistamine peaks jääma siiski koduloomade pärusmaaks:
„Kas kiibid võõrkehana ei tekita vastureaktsioone, mis võivad lõppeda suurema tervisekahjustusega; kuidas saab kiipi programmeerida, kas võiks sinna peale panna ka muud põnevat, millega jagada nt pahavara; kuidas läbivad inimesed lennujaamas turvakontrolli nii, et neil kiipi lihtsalt uuesti välja võeta?"
Ka infotehnoloogia doktorant ja IT-juht Aare Klooster on seisukohal, et me oleme nagunii juba pideva jälgimise all, seega ei muudaks kiibistamine suurt midagi, küll on aga inimestel võimalik veel ise selle osas vabatahtlik otsus langetada:
„Lemmikloomi peab Eestis kiibistama. Leian, et see on õige ja geniaalne lahendus kadunud lemmikute leidmiseks. Vastupidiselt inimesele ei saa kassid enda eest otsustada ega valida, kas nad tahavad kiipi või ei. Inimesel on [veel] võimalik see valik teha.
Oleme pideva jälgimise all juba ammu ning pole loogilist selgitust sellele, kuidas kiip on hullem jälgimisvahend kui meie igapäevased ja meid pidevalt jälgivad uksekaardid, GPS telefon, roheline kaart, pangakaart, Facebook, Google, IP-aadress, NFC, WiFi creepydol, tracker, cookied, e-mailid vms. Kui probleemiks on jälgimine, siis mis vahet sel on, kuidas sind jälgitakse? Olgu selleks FB või kiip naha all.
Kolliks on riiklik struktuur nimega ECHELON, PRISM, FINFISHER – see toimib ja on alati toiminud. Mõne klikiga saab su kohta teada palju, nädalase töö tulemusena kõik. Kui inimene laseb end jälgida pangakaardiga, tehes igapäevaseid makseid ja kiideldes, et sularaha ta ei kasuta, siis on kiip just tema jaoks loodud."
Overtoni akna nihutamine
Kuigi vastab tõele, et oleme niigi üha enam ja enam pideva jälgimise all – nt NSA ja selle rahvusvaheliste partnerite ülemaailmne jälitustegevus või totalitaristlik düstoopiline jälgimisühiskond Hiinas – ning kirjeldatud kiibid ei kujuta endast selle kõige taustal ülemäära suurt lisaohtu ning olulist sissetungi inimeste eraellu, peitub nende sügav problemaatilisus hoopiski milles muus – nimelt Overtoni akna järjekordses drastilises nihutamises ning selle kaudu inimeste järkjärgulises ettevalmistamises digitaalse düstoopia omaksvõtuks.
See, mis esmalt võib tunduda lihtsalt uudse, funi ja mugava lahendusena võib kiiresti muutuda aga ühiskondlikuks õudusunenäoks totalitaristliku jälgimissüsteemi näol, millest on enese kiibistamise korral oluliselt raskem väljuda kui teisi praeguseid tehnoloogiaid (nt nutitelefoni, kiipkaarte jms) kasutades.
Juba praegu on võimalik lugeda selliseid pealkirju nagu:
- „Tehnoloogiafirma soovib siirdada dementsetele patsientidele GPS-jälgimisseadmeid" – tegemist on sama Wisconsini tehnoloogiaettevõttega Three Square Market, mis ka oma töötajaid kiibistas.
- „NBC: Teie lapsed mikrokiibistatakse pigem lähemas kui kaugemas tulevikus„ – artiklis väljendab elektroonikaekspert Stuart Lipoff arvamust, et laste mikrokiibistamine on ohutu ja möödapääsmatu: „inimesed peaksid teadma, et seda tehnoloogiat testitakse praegu. Sõjavägi mitte ainult ei testi seda, vaid ka kasutab seda. Küsimus pole enam selles kas see juhtub, vaid millal see juhtub." Kiibistamist peab ta aga kõigest triipkoodi edasiarenduseks, millest saab aja jooksul uus normaalsus.
- „Kas peaksite oma lapse mikrokiibistama? Küsisime eksperdilt" – Ettevõtte F5 Networks vanem-süsteemiinsener Michael Brown leiab, et risk inimeste massiliseks kiibistamiseks on liiga suur: „Internetiga ühendatud implantaadid kätkevad endas ohtu, et nendesse võidakse sisse häkkida ning sellele võivad olla potentsiaalselt tõsised tagajärjed tervisele."
Oma lapse kiibistamise mõtteni on jõudnud ka Aare Klooster, tõestades seeläbi, et see idee on saavutanud juba piisava aktsepteeritavuse astme ning väljunud seega Overtoni akna „mõeldamatuse" ja „radikaalsuse" kategooriatest:
„Mulle endale ei meeldi pangakaardiga maksta ega uksekaarte kasutada, seetõttu ma end ka ei kiibistaks. Aga kuna mu esimese klassi poeg kaotab kogu aeg ära kooli uksekaardi ja bussi rohelise kaardina toimiva õpilaspileti või jääb selle nööriga kuhugi vahele kinni, siis tema ma küll kiibistaksin. Lihtsam ja mugavam temal ja kõigil teistel, muidugi klausliga, et ühel päeval võib ta kiibi välja võtta."
Uue normaalsuse kujunemisele on aidanud kaasa ka fiktsionaalne Briti salaagent ning esmaklassiline propagandatööriist James Bond, kes juba 2006. aastal filmis Casino Royale ilma igasuguse vastuhakuta endale kuninganna ja kodumaa nimel jälitatava ning biomeetrilisi andmeid edastava kiibi naha alla laseb süstida:
Orjameelsus
Artikli pealkiri ei ole sugugi juhuslikult valitud. Tehnoloogilises sõnavaras eksisteerib mõistepaar „isand/ori", mis tähistab kommunikatsioonimudelit, kus ühel seadmel (nt tehisintellektiga superarvutil) või protsessil (automatiseeritud jälgimissüsteemil) on ühesuunaline kontroll ühe või enama seadme (nt nahaaluse kiibi) üle. Meist on praeguste tendentside jätkudes aegamööda (aga üha kiirenevas tempos) saamas taaskord isanda alluvad, subjektid, uusorjad digitaalses istanduses.
Kõigest sellest kumab läbi sügav orjameelsus, mis muudab üldse võimalikuks sellise inimväärikuse minetamise ning enese looma kombel märgistada laskmise – ning seda pelgalt mugavuse ja/või näilise turvalisuse nimel. Laste kiibistamisega ollakse (hetkel õnneks veel teoreetiliselt) nõus loovutama osa oma vanemlikest õigustest ja kohustustest Suurele Vennale (st riigile/tehnoloogiaettevõttele), kes peaks siis nende võsukesel silma peal hoidma. Siinkohal peaks aga taaskord meelde tuletama USA riigimehe Benjamin Franklini jätkuvalt aktuaalselt ja tõeselt kõlavaid sõnu: „Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust." Omalt poolt lisaksin veel juurde, et tõeline vabadus ei olegi alati mugav, küll võib seda olla aga orjus.
Mis on aga kõige iroonilisem, on tõsiasi, et antud juhul ei võta meilt keegi sunniviisiliselt meie vabadust käest ära, vaid me loovutame selle meeleldi ise – kas siis ekstreemsemal juhul kiibistamise teel või jagades lihtsalt oma asukohaandmeid ja biomeetrilisi andmeid selliste suurkorporatsioonidega nagu näiteks Google ja Apple. Kurja isanda asemele on tulnud meie endi pime ja naiivne rohujuuretasandi aktivism, mille abil me endale ise kollektiivselt digitaalset vanglat ehitame.
Ei juhtu just sageli (või peaaegu mitte kunagi), et mul on võimalik Eesti inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsperiga milleski ühel meelel olla, kuid antud juhul kirjutan suurima hea meelega tema kiibistamise suhtes skeptilisele seisukohavõtule alla:
„Inimeste kiibistamine loob uusi võimalusi jälgimiseks ning testib selle piire, mida peame inimlikuks. Enda kehasse püsiva jälitusseadme paigaldamine – sellise, mida on raske ise eemaldada – võib olla tähelepandamatu samm düstoopia poole. Selle eetilise ja moraalse piiri ületamine väärib kaalumist ja arutelu võimalike tagajärgede üle, sh kuidas see mõjutab meie ühiskonna väärtusi laiemalt.
Kahjutuna tunduv esimene samm võib viia tulevikus selleni, et kiibist on raske või võimatu loobuda, nii nagu on poolkohustuslikuks saanud sotsiaalmeedia või nutitelefon. Ennast praegu mugavusest kiibistades võib jõuda märkamatult maailma, kus inimestest on saanud jälituse tulemusel ennustatava ja suunatava käitumisega bioloogilised robotid, millel puudub autonoomia, loovus ja vabadus ise oma tuleviku üle otsustada.
Jälitustehnoloogiate areng, nende odavus ja kättesaadavus on tekitanud ettevõtetele, sh tööandjatele uusi viise töötajaid jälgida ning nende tegevust kontrollida: alates näotuvastusest ja asukohaandmetest kuni töötajate netikasutuse analüüsimiseni. Nii saab tänapäevase tehnoloogia abiga jälgida millimeetri täpsusega, kus töötaja on või mida teeb. Kiibistamine kuulub samasse kategooriasse. USA-s on mõned osariigid keelanud inimeste sunniviisilise kiibistamise. Kas seda peaks tegema ka Eestis?"
„Kindlasti peaks," kõlab minu lühikene vastus Käsperi viimasele küsimusepüsitusele. Näen siin suurepärast võimalust, et viimaks ühist asja ajada.
Lõppmäng: kiibistatud populatsioon?
Edukas filmiprodutsent ja poliitiline aktivist Aaron Russo andis 29. jaanuaril 2007, umbes 7 kuud enne oma surma, paljastava intervjuu nüüdseks suurest sotsiaalmeediast pagendatud raadiosaatejuhile Alex Jonesile, milles ta rääkis oma sõprusest Nicholas Rockefelleriga, kes kuulub tema sõnul väga rikkasse ja võimsasse Rockefellerite dünastiasse ning kes rääkis talle väidetavalt panganduseliidi plaanist luua üks ülemaailmne valitsus koos ülemaailmse keskpanga ja mikrokiibistatud populatsiooniga:
„Nende inimeste lõppeesmärgiks on luua üks ülemaailmne valitsus, mida juhib pangandussektor. Nad teevad seda osade kaupa: üks osa sellest on Euroopa Liidu valuuta, euro, ning Euroopa põhiseaduse leping. Nüüd üritavad nad seda teha ka Ameerikas Põhja-Ameerika Liidu kujul ning nad soovivad luua uue „amero" nimelise valuuta. Nende kogu agenda on luua üks ülemaailmne valitsus, kus kõikidesse on paigaldatud RFID-kiip ning kogu raha on nendel kiipidel ning sularaha enam ei kasutata. Seda rääkis mulle Rockefeller ise; see on see, mida nad soovivad saavutada. Sularaha asemel on kogu raha nendel kiipidel ning nad saavad sealt raha ära võtta nii palju, kui nad tahavad ja ükskõik millal nad tahavad: kui nad ütlevad, et sul on näiteks tekkinud teatud suurusega maksuvõlg, siis võtavad nad selle summa lihtsalt digitaalselt sinu kiibilt maha. Totaalne kontroll. Ning kui sa hakkad selle vastu protesteerima, siis lülitavad nad lihtsalt sinu kiibi välja, ning sul pole enam midagi: sa ei saa osta toitu, saa ei saa midagi teha, see on täielik kontroll inimeste üle. Kõik andmed on sellel kiibil. Nad tahavad ülemaailmset valitsust, mida nad juhivad; kõikide kiibistamist; kogu raha kandmist nendele kiipidele, mida nad ühtlasi kontrollivad, ning sinust saab nende ori."
Kuigi tegemist on kõigest ühe mehe tõendamatute väidetega, mida võib kergesti liigitada pelgalt vandenõuteooriate valda, on intervjuule järgnenud 11 aasta jooksul kirjeldatud plaanist siiski ka omajagu täide läinud: inimesi kiibistatakse, sularaha kasutatakse üha vähem ning inimesed on kohati peaaegu täieliku jälgimise all.
Ilmselt peamine põhjus, miks inimeste kiibistamine ning vastav tehnoloogia endiselt veel lapsekingades on, peitub tõsiasjas, et meie ID- ja pangakaartide kiibid täidavad juba edukalt sama funktsiooni, mistõttu ei nähta selle dubleerimiseks ega inimeste sundkiibistamiseks lihtsalt piisavat vajadust. Samuti on inimesi tänapäeval niigi lihtne biomeetriliste andmete põhjal tuvastada ning nutiseadmete abil jälitada. Kuna enamus olulisi andmeid on juba digitaliseeritud, siis pole kodanikel nagunii enam erilist võimalust, et ennast süsteemist lahti ühendada. See muidugi ei tähenda, et me ei võiks kunagi jõuda düstoopilise reaalsuseni, kus kõik kodanikud kannavad naha all kiipi, kuid hetkel selliseks sammuks ilmselt põletav vajadus puudub.
Ka sularahavaba ühiskond tekib mugavuspõhiselt pigem iseenesest. Näiteks tasuti Rootsis juba 2014. aastal nelja ostu puhul viiest elektrooniliselt. Kuigi Eestis on sularahast loobumiseks teinud ettepaneku nii Kaarel Tarand kui ka endine president Toomas Hendrik Ilves, kes põhjendas seda demokraatia kaitsmise vajadusega, ei ole sellel ideel veel rahva ega ka mitmete tunnustatud majandusinimeste toetust – Eesti Panga andmetel on 79% eestlastest sularahavaba ühiskonna vastu. Eesti Panga president Ardo Hansson nimetas sularahavaba ühiskonda õudusunenäoks ning ettevõtja Indrek Neivelt leidis, et kuigi tehnoloogia mõttes pole sularaha enam vaja, ei kao see ilmselt lähema paarikümne aasta jooksul veel kasutusest:
„Noorem põlvkond on teistsugune, aga vanem põlvkond kardab oma privaatsuse pärast. Need, kes on täna 15–25aastased, saavad aru, et privaatsus on ammuilma kaotatud, sellest pole mõtet enam rääkidagi, aga 50–60aastased kardavad ikkagi seda jälitamist jne. See tähendab, et ka riigi ja pankade suhtes peab olema väga suur usaldus, kui sul on kõik tehingud näha. See eeldab väga suurt usaldust. Üleöö seda ei tule."
Samuti ei soovita sularahast täielikult loobuda ka Euroopa Liidu keskpangad, kuna kardetakse, et liiga tugev toetumine digitaalmaksesüsteemidele jätab riigid küberrünnakute korral katastroofiliste rikete ohtu. Austria keskpanga juht Ewald Nowotny tõdes, et keskpangad on üha kindlamad, et oma osa jääb kanda ka sularahal: „Me ei näe ette täiesti sularahavaba ühiskonda. Kui toimub näiteks energiakatkestus, on sularaha ainus alles jäänud makseviis." Sama kinnitas Taani keskpanga maksete juht Petria Hielkema: „Me oleme iga päev rünnaku all. Kui sul pole töötavat kaitsekilpi, märkad kohe sellist tegevust."
Mis puutub aga täielikku jälgimist, siis see on kõige tõenäolisem stsenaarium, olgu siis kiipidega või ilma. Vajalik tehisintellekti põhine tehnoloogia on selleks juba praegu olemas ning nagu alljärgnevast reportaažist nähtub, on see Hiinas ka juba ulatuslikku rakendamist leidnud. Lisaks sellele töötatakse seal välja ka massilisel andmekogumisel põhinevat sotsiaalse krediidi süsteemi, mis hakkab punktidega premeerima partei- ja riigitruud käitumist ning paigutab musta nimekirja need poliitiliselt ebakorrektsed seltsimehed, kes ei näita üles piisavat lojaalsust valitsevale korrale – karistuseks allumatuse eest võib olla näiteks reisikeeld, laste õppimisvõimaluste tõkestamine eliitkoolides, aeglasem internetiühendus, teatud ametikohtade välistamine ning laenu- ja viisataotlustest keeldumine. Kardan, et praeguste hoiakute ja suundumuste juures on vaid aja küsimus, mil sealne digitaalne düstoopia ka siin ja mujal maailmas rakenduda võib.
„Ja ta tegi, et kõik – pisikesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad – võtaksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv." – Ilm 13:16-17