Kumb seletus meile vähem meeldiks – kas süvastruktuuride poolt toime pandud valimispettus või poliittehnoloogide poolt valijate massiga kui lambakarjaga manipuleerimine, küsib kolumnist Veiko Vihuri ja kirjutab, et kui saatanal on Eestis oma mõttekoda, siis on selleks Sihtasutus Liberaalne Kodanik ehk SALK.
Kumba oleks meil kodanikena kergem taluda – kas seda, et hiljuti toimunud riigikogu valimistel pandi toime valimispettus, mille tulemusena kindlustati võit nn progressiivsetele jõududele, või seda, et valimistulemused suudeti „ära teha" lihtsalt valijate lollitamise ja hirmutamise abil?
Esimesel juhul on meil äärmiselt tõsine probleem teatud riiklike struktuuride ja ametiisikutega, kes valimispettuse läbi viisid. Kui valimisi võltsitakse – ja võltsitakse süstemaatiliselt ning metoodiliselt –, et kindlustada teatud parteile või teatud jõududele võimupositsioon, siis pole enam tegemist demokraatliku riigiga. Sel juhul kodanikud ei saa enam usaldada oma riiki, õigemini kehtivat režiimi, mis nende usaldust kuritarvitab.
Teisel juhul aga on meil väga tõsine probleem kõrgeima riigivõimu kandja endaga. See tähendaks, et valijaid on põhimõtteliselt alati võimalik hirmutada ja lollitada ning ei pea paika USA presidendile Abraham Lincolnile omistatud kena ütlus, et mõningaid inimesi võib kogu aeg lollitada, kõiki inimesi võib mõnda aega lollitada, aga ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Saab küll, kui nutikas olla – on võimalik alati lollitada vähemalt piisavalt suurt osa valijatest, et saavutada soovitud tulemus. Siia kõrvale sobivad ka Winston Churchilli sõnad, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga.
Pärast progressiivide võitjaks kuulutamist 5. märtsi valimistel on konservatiivide leeris kõlanud nii üks kui teine arvamus. Usutakse nii valimiste võltsimise seletust kui ka seda, et vastaspool suutis konservatiivide endi vigade tõttu mobiliseerida oma toetajaid ja kindla eelistuseta valijaid.
Kui saatanal on Eestis oma mõttekoda, siis pakun, et selleks on Sihtasutus Liberaalne Kodanik ehk SALK, mis tegutseb oma juhi Tarmo Jüristo sõnul sekulaarse ja eneseteostusele keskendunud ühiskonna saavutamise nimel. Seejuures on kõnekas, et end „liberaalsete kodanikena" esitlev seltskond tegeleb kõige lihtlabasema manipuleerimisega.
Mai lõpus anti Eesti Ekspressis ilmunud Eero Epneri lohesaba pikkuse kirjatöö kaudu lihtsurelikele ülevaade nimetatud sihtasutuse tegevusest, eriti äsjaste valimiste eel. Epner kirjutab edeva avameelsusega, et 5. märtsi valimistulemused tulid sellised tänu SALKi analüüsidele ja uuringutele.
Saame teada, et SALK andis kolmele n-ö progressiivsele erakonnale (Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid) konkreetseid soovitusi. Näiteks Reformierakonnal soovitati vältida Nursipalu harjutusväljaku ja sisserände teemat. Teisalt soovitati rohkem rääkida taastuvenergiast – kuid mitte rohepöördest, mis pidi valijat hirmutama – ja hooldekodudest. Meestele tuli rääkida tuumajaamast, noortele miinimumpalgast, eelistuseta valijatele kõigest muust peale maksude ja Ukraina abistamise. Ühesõnaga, erinevatele valijagruppidele tuli rääkida seda, mida nad kuulda tahtsid, ning varjata seda, mis neid ärritada võis.
Eesti 200 ridades kandideerinud MTÜ Slava Ukraini juhi Johanna-Maria Lehtme puhul soovitati püsti panna hiigelsuur plakat. „Lehtmel oli ideaalne profiil ja kuna kandideeris ühes ringkonnas Varro Vooglaiuga, siis oli tõenäoline, et tema valijad tulevad Vooglaiu tõttu tavalisest aktiivsemalt valima," kirjutab Epner ja toob ära Jüristo rahulolevad sõnad: „Tasuski panustada."
Need Lehtme peale panustamise tasuvuse kohta öeldud sõnad kõlavad täna paljude Ukraina heaks annetanud eestlaste kõrvus üpris kuratlikult.
Kuid asi ei piirdunud uuringute ja analüüsidega. EKRE mustamiseks valmistati mõned nädalad enne valimisi professionaalsed videoklipid, mis paisati sotsiaalmeediasse. Klipid tehti nii, et need paistaksid suurema usutavuse nimel välja anonüümsete geriljaklippidena. Valiti hoolikalt sihtrühmi – näiteks konservatiivset vanemat eesti meest silmas pidades lõigati kokku eraldi klipp, millest jäeti meelega välja Mart Helme laused ukraina põgenike kohta. „See oleks kõnelenud sisserände halvast mõjust ja andmete järgi oleks nii mõnigi võinud pead noogutada," selgitab Epner.
Tänu SALKi klippidele jättis Reformierakond ära oma negatiivse kampaania ning raha kulutati muule. Reformierakonna kampaaniajuhi Kristo Enn Vaga sõnul „me ei pidanud ise olema mudamaadluses. Seda tegi sõltumatu sihtasutus."
Olen sotsiaalmeedias kohanud küsimust: mida teeb SALK teistmoodi kui SAPTK? Mõlemad ju püüavad mõjutada valijaskonda, lihtsalt üks on konservatiivse maailmavaate eest seisev sihtasutus, teine progressiivide asja edendav ühendus.
Vahe – ja olemuslik vahe – on selles, kuidas suhtutakse inimesse. SAPTK apelleerib oma materjalides inimeste mõistusele ja südametunnistusele. Valijatega ei manipuleerita, vastupidi, nendega kõneldakse ausalt ja otsekoheselt. Epneri artikli kirjeldustest vaatab aga vastu külmalt kalkuleeritud poliittehnoloogia, mis kohtleb valijat lambakarjana, keda tuleb professionaalselt karjatada, vastavalt vajadusele kas kõrvataguse sügamise või hirmutamise, valede ja pooltõdede abil.
Miks Epneri artikkel üldse ilmus? Kas selleks, et konservatiividele kahjurõõmsalt nina alla hõõruda: mängisime teid üle? Või hoopis selleks, et juhtida tähelepanu valimiste võltsimise kahtluselt võimekale seltskonnale, kelle vinged andmebaasid ja videoklipid tõid progressiividele hiilgava võidu?
Mina pean usutavaks viimast seletust. Ma ei kahtle, et valimised võltsiti ja et selles osalesid teatud riiklike süvastruktuuridega seotud isikud, mitte isehakanud poliitaktivistid või erakondlased. N-ö tsivilistid hakkaksid varem või hiljem Epneri kombel oma tegudega hooplema. Seda ei saa lubada, sest kui valimispettus leiaks tõendamist, raputaks see kehtivat poliitilist režiimi kuni alusteni.
SALKi taolised seltskonnad teevad aga tšekistidele katet ja aitavad kaasa globalistide üldeesmärgile – et Eesti püsiks õigel kursil ja et valed jõud võimule ei pääseks. Kuraditel on alati käed-jalad tööd täis.