Vihakõneparagrahvid ei ole mõeldud piltlikult öeldes vihase maikas mehe, vaid pigem konservatiivse kristlasest naispoliitiku vaigistamiseks. Seetõttu ei tohi ükski vabadust ja õiglust armastav kodanik toetada ei Reformierakonda, Eesti 200 ega sotse, kes soovivad natsionaalsotsialistide ja bolševike eeskujul vaba mõtte ja vaba ühiskonna ära lämmatada. Nendel valimistel on kaalul Eesti kui vabadust austava riigi tulevik – kodanik, tee oma valik arukalt ja südamega, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid lubavad oma valimisprogrammis võitlust vaenukõnega.
Mõnikord küsitakse imestunult, kas kristlased ei peaks olema sellega päri, kui riik saab laiemad volitused astuda vaenuõhutamise vastu. Miks me oleme selle vastu? Kas me siis pooldame kaasinimeste ähvardamist ja viha üleskütmist?
Viha- või vaenukõneseadus (ükskõik, kuidas me seda nimetame) ei ole mõeldud maika väel lõugava ja ähvardusi karjuva purjus mehemüraka taltsutamiseks. Sedalaadi käitumist saab ohjeldada ka kehtivate õigusnormide alusel.
Vihakõneparagrahvid on mõeldud ikka tööriistana sõna- ja väljendusvabaduse piiramiseks ideoloogiliste kriteeriumide alusel. Selle esimeseks ohvriks on pigem arstiharidusega kristlik naispoliitik, nagu meie põhjanaabrite parlamendiliikme ja endise siseministri Päivi Räsäneni näitel näha võib.
Objektiiv on Räsäneni juhtumit korduvalt kajastanud, aga tuletagem põhilised faktid taas meelde. Aastal 2019 kritiseeris Räsänen sotsiaalmeedias Soome luterliku kiriku osalemist üritusel Helskinki Pride. Muuhulgas postitas ta piiblitsitaadi apostel Pauluselt.
Prokuratuur, täpsemalt peaprokurör isiklikult, kohustas politseid algatama Räsäneni suhtes kriminaalasja vaenuõhutamise tunnustel, ehkki politsei esialgu mingit vaenuõhutamist ei leidnud.
Lisaks kaasati süüdistusse juba 2004. aastal ilmunud Räsäneni usulise sisuga kristliku inimkäsituse ja abieluõpetuse teemaline kirjutis „Ta lõi nemad meheks ja naiseks", kuna see oli veel internetis kättesaadav. Samuti loeti vaenuõhutamiseks Räsäneni selgitused, mida ta ühes raadiosaates oma postituste kohta andis.
Möödunud aastal mõistis Helsingi esimese astme kohus Räsäneni õigeks, ent prokuratuur ei jätnud jonni, vaid kaebas asja edasi. Nii see protsess muudkui kestab.
Ilmselgelt ajas Soome ühiskonna n-ö progressiivse osa, sealhulgas „võuklevaid" (sõnast woke) prokuröre, raevu Räsäneni hillitsetud, ent seda kindlameelsem ja Piibliga argumenteeritud kriitika, mis tulenes kiriku traditsioonilisest õpetusest ja Räsäneni enda usulistest veendumustest. Peaprokurör väljendas seisukohta, et Piibli tsiteerimine võib osutuda kuriteoks.
Prokuratuur otsustas Räsäneni väljendatud veendumusi tõlgendada mitte lähtudes põhiseaduse ja rahvusvaheliste inimõiguslepingutega kaitstud sõnavabaduse klauslist, vaid seksuaalvähemuste halvustamisena (Räsänen osutab homoseksuaalsele eluviisile kui patule) ja seega keelatud vaenuõhutamisena.
Niisiis – poliitik ei kutsunud üles kedagi diskrimineerima ega vaenama, vaid väljendas kõigest kiriku ametlikku õpetust, ning sai kaela aastaid kestva, psühholoogiliselt ja rahaliselt ruineeriva protsessi, mille teiseks osapooleks on riigivõim kõigi oma tohutute vahenditega. Kui see pole riigivõimu kuritarvitamine, siis mis seda on?
Vihakõneparagrahvid on vaid üks osa nn liberaalsete ja progressiivsete jõudude katsest oma võimu säilitada ja kindlustada. Demokraatlikus ühiskonnas peaks olema elementaarne, et võim ning võimukasutus, samuti poliitiline kurss ja ideed on allutatud kriitikale. Et aga seda kriitikat vaigistada ja ühiskonda kontrolli all hoida, on välja mõeldud terve rida uusi kontseptsioone, mille eesmärgiks on sõna- ja veendumusvabaduse piiramine – nimelt kui progressistidel õnnestub opositsiooni kriitika määratleda vaenukõne, teadusvastasuse, väärinfo või muu sellisena, siis oleks selle lämmatamine justkui legitiimne, ehkki formaalselt jääb sõnavabaduse printsiip kehtima.
Kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid peaksid oma tahtmise saama, kas võib arvata, et ka Eesti politsei ja prokuratuur ei hakka vaenukõne laiemat määratlust kohe ära kasutama? Eriti kui Toompeal valitseb progressiivne koalitsioon, mis teeb neile poliitilist katet?
Seetõttu on oluline, et nimetatud jõud ei pääseks võimule. Ükski vabadust ja õiglust armastav kodanik ei tohi toetada ei Reformierakonda, Eesti 200 ega sotse, kes soovivad natsionaalsotsialistide ja bolševike eeskujul ja nende vaimsete pärijatena vaba mõtte ja vaba ühiskonna ära lämmatada.
Nendel valimistel on kaalul Eesti kui vabadust austava riigi tulevik. Iga hääl ülal nimetatud patu- ja kurjuseparteidele on hääl juunikommunistidele, kes reetsid oma riigi. Kodanik, tee oma valik arukalt ja südamega.